Niipalju paistab ümberlükkamatu kindlusega silma: meie peame palju enam kui siiamaani rõhutama oma maakondlikke ja kihelkonnalisi lahkuminekuid, rannaelaniku ja põhjapoolse ning lõunapoolse sisemaamehe isesugusust, kui tahame tundma õppida iseennast niisugusena, nagu me tõesti oleme. Šabloonilised eelarvamised "eestlase iseloomust ja laadist" üleüldse peame kõrvale heitma ja välja arendama saarlase ja virulase, mulgi ja võrukese lokaalpildi. Alles iga üksikut põhjani ta iseäraldustes tundes võime otsustada, mis üldeestilikud omadused neid üheks ühtluseks ühendavad. Sest see tõeasi peab selguma igaühele, kes meie vanavara lähemalt tundma õpib: nii lame ja ühtlane kui meie maa ka geoloogiliselt on, nii kõigele liikuvusele ja isekeskisele läbikäimisele soodus, kui ta ka geograafiliselt näib: tema elanikkude ajalugu on siiski niisuguseks kujunenud, nagu lahutaksid kihelkonda kihelkonnast, valda vallast ülepääsmata alpiseljandikud. Vanavara poolest võib nii vähe isekeskist mõjuavaldamist lähestikku elavate kogukondade vahel tõeks teha, et ainult imestada võib. Isegi naaberkülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järgi varsti ära tunda. (lk 168; "Stiilist eesti rahvakunstis")
On öeldud, et meie tõug omas mõistlikus, tagasihoidlikus kainuses fantaasiavaene ja kuiv paistab, ja kõik nähtused toetavad selle üteluse õigust. Ainult mitte meie vanavara. Meil on käiseid, mille põlevas värvi-ilus terve Orient leegitseb, meil on vaipasid, mille lugemata värvide mahe kokkukõla lugemata teisendites kordub ja vaatajat ikka uuesti kuni ekstaasini suudab vaimustada. Iga samm Muuseumis pakub üllatusi ja imet sellele, kelle silmad sarnaste nähtuste jaoks on avanenud. Mitte kainust ja kuivust, neid soomeugrilisi omadusi, mis nii selgesti esinevad näit. soome rahvakunstis, ei taha ma ette heita meie vanavarale, küll aga otse selle vastu liig vähest mõõdupidamist. Meie töödes puudub täiesti suursugune lihtsus, mis näit. klassilisele kunstile tema üleoleku kogu inimsoo ajaloos on kindlustanud. Midagi hirmus rasket, liialdatut, täistopitut näeb tihti meie ornamentikas. Ei ole õhku, ei ole valgust, igalt poolt looklevad välja marjaoksakesed, väädiharukesed; käisekirjad avaldavad mõnikord põliste metsade muljet, kus liaanide ja väätkasvude, suurte hiilgavate lillekarikate ja fantastiliste lehtede läbipääsmatu tihnik hinge kinni ähvardab matta. Kui ma ette kujutan Muhu noorikut apelsinikollase lühikese aluse ning aniliinroosade ja apelsinikollaste ülikirjute sukkadega, pääs küünrakõrgune, üliere, helmestest särav Harju tanu, ees suurte pärlite ja rahadega üleni täisõmmeldud, pantseritaoliselt kange, neljanurgeline, tulipunane põll, siis valdab mind jube tundmus, otsekui kuuleks ma imelikku ja hirmsat saagat muistse inimesesööja barbarirahva kuningaemandate õudsest, verd tarretama panevast ilust. (lk 174-175; "Stiilist eesti rahvakunstis")
