Mine sisu juurde

Vaimulaad

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Vaimsus)

Vaimulaad ehk mõtteviis ehk mentaliteet on üksikisikule või grupile iseloomulik mõtlemise laad, tema vaimsete kalduvuste ja harjumuste summa.

Proosa

[muuda]


  • See oli muidugi mingisugune antropomorfism, käskjala mentaliteet, mis iga asja väärtust hindas selle järgi, kuidas nende dimensioone sai väljendada suuremate või väiksemate mitmekohaliste arvudega - Jumalat kujutati ette kui ühinenud päikesesüsteemide peadirektorit; ta ei saanud mingil juhul tunda kõiki funktsionääre universumi ühes kõige väiksemas asulas. Kentsakas muuseas, et inimesed on peaaegu kaks tuhat aastat tunnistanud, ma usun Jumalat, kõigeväelisemat, maa ja taeva loojat. Ja siis, kui nendeni jõuab, et loodu on tunduvalt suurem, kui nad alguses olid arvanud, siis tõmbuvad nad tagasi - ka kõikväelisusel peab ometi piir olema!
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 238-239


  • Pole olemas säärast asja, et minul on õigus, minu poolel on õigus, sest ühe või paari põlvkonna pärast peetakse minu praegust mõtteviisi kas kergelt kentsakaks, võib-olla uute arengute kõrval vanamoeliseks või parimal juhul millekski, mis on muutunud pärast kõigi kirgede lahtumist väikeseks osakeseks suures protsessis, arengus.
  • Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR nr 22/2018, lk 17


  • Isand Vetinari pani sule kõrvale. "Alati tuleb arvestada indiviidi mõttelaadi, Drumknott. Iga inimest võib võtta kui omamoodi lukku, millele on olemas võti. Mul seostuvad varsti algava lahingu osas Lipwigiga suured lootused. Ikka veel on tal kurjategija instinktid säilinud."
"Mille järgi te seda arvate, isand?"
"Oh, on igasuguseid väikesi märke. Aga kõige veenvamaks pean ma seda, et ta kõndis just minema teie pliiatsiga."



  • Keha on reetur, liikumine reedab isegi selle, kui inimene on maitselage. Kõike võib õppida, aga vaimukultuuri puudumist tehnika ei korva.
  • ... kui inimene on looduse poolt ürgselt tugevate tajudega, siis ei pea ta sugugi väga tark olema. Parem muidugi, kui on - oskus analüüsida tuleb ka tantsukunstis kasuks. Ent ma pean ütlema, et on ka selliseid looduslikke andeid, kus intellekt rikub naturaalse tunnetuse ära.
  • Tegelikult on igas elus moment, kus inimene peab hakkama endaga tegelema. See hõlmab kõike, kogu tervikut - keha ja vaimu, elufilosoofiat, eetilis-moraalseid printsiipe. Kui oled pannud selle seemne maha, et hakkad oma vaimsusega tööle, siis see seeme idaneb. Vahel võib suur õnnetus olla õnn - pead otsima teid, kuidas olukorda lahendada, kriisist välja tulla. Ja kui leiad õige tee, siis võib see kriis osutuda õnnistuseks, tänu millele sa hoopis võidad.



  • Eesti seltsid ning ajakirjad-ajalehed hakkasid rääkima teadusest juba siis, kui teadlast elukutse mõistes eestlaste hulgas veel polnudki. Kuid kirjutades ja rääkides teadussaavutustest mujal maailmas, kujundati ühiskonna üldist vaimsust, millesse teadustöö, kui kord selleni jõuti, hakkas kuuluma loomuliku ja loogilise osana. Tähelepanuväärne on, kui vara, kui teadlikult ning kui suure usu ja tahtmisega seda ettevalmistustööd tehti. Neid samme ei tohiks unustada, neid tuleb teada ja mõista, et teadustegevus saaks kaasaegses ühiskonnas tõusta kohale, mida ta tegelikult väärib. (lk 149)
  • Eestikeelse ajakirjanduse kõrval tegid suurt ja tänuväärset eeltööd eestikeelsele teaduselule eesti seltsid. Peaaegu kõikides seltsides, olid need siis nime järgi põllumeeste, karskus- või jalgrattasõitjate ning laulu- ja mänguseltsid, peeti populaarteaduslikke ettekandeid. Loomulikult olid need ettekanded ülekaalukalt üldharivad ega tunginud teadussaavutuste peensustesse, kuid need kujundasid inimeste mõttemaailma ning harjutasid teadmisega, et miski pole lõplik ja jäädav, vaid kõik võib muutuda. (lk 153)
  • Selleks, et teadustegevus oleks loomulik osa kultuurist, ei piisa vaid teadustöö kõrgest tasemest ega ka mitte ühiskonna üldisest haritusest. Vaja on teadustööd ümbritsevat ja toetavat nn sõprus- ja toetajaskonda, kes teaduse avastusi ja liikumisi edasi kannab. Ehk veelgi üldisemalt: vaja on ühiskonna üldist vaimsust, mis väärtustab teadmisi ja teaduslikku mõtet. (lk 157)
  • Vaimsuse kujundamine ei sünni ainult tippteadlaste ja -asutuste püüdest. Selleks ei piisa kaasajal enam ka üksikute meediaväljaannete teadusuudistest. See saab sündida mitmete asutuste ja inimeste koostöös - koostöös, millesse on haaratud õppeasutused, muuseumid, raamatukogud, akadeemilised seltsid. Nemad on see avalikkust ja teadlasi ühendav võimalus, mis annab edasi teadussaavutuste sisu, tekitab ühiskonnas laiema poleemika ja mõistmise. (lk 157)
  • Kas võib siis väita, et teaduse ja teadlase olulisuse ja tegeliku tähtsuse mõistmiseks pole vaja midagi juurde tekitada, tuleb vaid juba olemasolevaid võimalusi rohkem usaldada ja neid partnerina tunnistada? Kas ei peitu just koostöö tugevdamises üks ühiskonna ning kultuuri edasise eduka arengu põhimõttelisemaid küsimusi? Ja kas just õige vastus sellele küsimusele ei ole ühtlasi võimalus teadustegevuse mitmekülgsuse ja -kesisuse jätkumiseks? 19. sajandi Eestis jaksasid ühiskonna vaimsust kujundada üksikud mehed ja ettevõtmised. Nüüdsel ajal on selleks vaja ühist tööd ja omavahelist usaldust. (lk 157)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158


Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vaimulaad&oldid=98031"