Mine sisu juurde

Väikerahvas

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Kas olete lammast näinud, kes tuleks, nuga hammaste vahel, ja ütleks: võta ja tapa mind!
Suurrahvaste idee: tulgu väikesed ja ütelgu: võta ja lõpeta mind.


  • Inimesed on hakanud lootma oma suure rammu peale, aga ega nad looma vastu ikka saa. Inimesed harjutavad oma jalgade väledust, aga nad on paljad käperdised vaimu loodud masinate kõrval. Seda peaksid eriti tähele panema väikerahvad. Sest pingutagu nad oma lihaseid kas või katkestuseni, suurrahvad võivad nad ometi tallata. Palju kindlam varjupaik on vaim, kuigi temast suuremat ei hoolita.
Kultuuritahe, see on olnud rahvaste eluhing, olid nad siis suured või väikesed. Aga seda pole veel kunagi saavutatud lihaste suuruse ega jalgade väleduse või kergusega, kuigi ka need pole halvad asjad.


  • Selles ebaproportsionaalses maailmas püüti siiski ka midagi ära teha - ehitati proportsionaalselt lasteaedadega kasarmuid ja hullumaju. Väikerahvaid hävitati nagu sääski, ent mitte korraga, jalghaaval, tiibtükil; nende pinin salvestati magnetofonilindile - üldiseks osasaamiseks.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 103


  • See oli mõned päevad enne 1968. aasta sissetungi; venelased korrutasid pidevalt oma ähvardusi Tšehhoslovakkia vastu ja ma mõistsin äkki, et sõnad "suur rahvas" ja "väike rahvas" pole kvantitatiivsed, vaid eksistentsiaalsed mõisted. Olla väikerahvas tähendab viibida teiste meelevallas ja sundi alatasa õigustada omaenda pelka olemasolu ning veelgi enam, olla alatasa vaevatud kahtlustest oma õiguse üle olemas olla. Suured teevad Ajalugu või tahavad seda teha, teisest küljest on just Ajalugu see, mis tungib väikeste territooriumile. Kui neil tuleb Ajalooga tegemist teha, siis üksnes end tema eest kaitstes. Kui saabub aeg, mil rahvused ülemaailmses ühetaoliseks muutumise protsessis aegamööda ühte sulavad, siis võib väikerahvas nukrameelselt kindel olla, et tema on esimesi, kes on määratud kaduma.
  • Kui ma aasta eest kuulasin neid, kes vaidlesid siin Läänes Sloveenia ja Horvaatia iseseisvuse üle, siis ma kuulsin: ilma Jugoslaavia riigita ei saa kindlustada selle maailmanurga julgeolekut; uute väikeriikide tekkimine tugevdab germaani mõjusid; tunnustades uusi sõltumatuid riike, vallandatakse kontrolli alt väljuv protsess. Kõigil neil põhjendustel, kui tahes tõsised ja siirad nad ka poleks, on üks ühine joon: nad ei ole käsitanud väikerahvast subjektina, vaid lihtsa geopoliitilise tegurina. Ükski neist mõtteavaldusist, mis mul kuulata tuli, polnud võtnud lähtealuseks Sloveeniat iseeneses ja iseenda jaoks. Ma pole kunagi kuulnud öeldavat selle maa häält. Pime aed. Kuuldamatud karjed. Üksindus.
  • Kesk-Euroopa: Lääne-Euroopa piiriala; kogum väikerahvaid Saksa ja Vene suurvõimu vahel, maksimum mitmekesisust minimaalses ruumis. See viimane valem on nii konstateering kui ka programm: mitmekesisuse kosmopolitism ühetaolisuse kosmopolitismi vastu. See, mis on ühtlasi ja enne kõike muud, käsitus Euroopast. Käsitus, millel on kaugemale ulatuv mõte. Sest ühetaolisuse õudus ei tule mitte ainult, nagu ma kunagi arvasin, suurelt Vene tasandikult, kuhu hääbusid isiksused, perekonnad, linnad ja rahvad. Ühetaolisuse õudus on omane tänapäeva ajaloole üldiselt ning üha uute vormide kujul ohustab ta nii suuri kui ka väikesi rahvaid. Kuid väikeste puhul tähendab see oht nende kadumist. Kuid see peab tegema neist mitmekesisuse hoidjad, kaitsmaks seda kui väärtust, mis tänapäeval on üks hapramaid ning seetõttu ka kõige kallimaid.
    • Milan Kundera, "Mitmekesisuse kosmopolitism", kõne Vilenica kirjandusauhinna kättesaamisel, juuli 1992, tlk Haljand Udam, [www.vikerkaar.ee/archives/29861 Vikerkaar], juuli 2023


Eestlane kuulas lugupidavalt ingliskeelseid fraase.
"Ega mina teie keelt ei mõista," ütles ta ning tiris tuppa voki. "See on kingitus põlisrahva poolt," lisas ta naeratades. "Meile meeldivad väga külalised. Ainult et vist on juhtunud väike arusaamatus? Mis oleks, kui me selle nagu mehed kunagi ära klaarime?"
"Põrgu päralt!" röögatas üks gangsteritest. "Kaua see sell mõtleb siin vadrata! Kes sa oled ning mis sul vaja on?"
Eestlane solvus.
"Ärge karjuge väikerahva esindaja peale," ütles ta. "Kas te teate, kui vana on meie kultuur?"
Gangsterid võtsid relvad välja.
"Kao siit minema!" käratas üks. "Aura ära!"
"Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"
"No nüüd aitab!" vandus gangster. Ta astus eestlase juurde ja surus talle püstoli vastu kõhtu. "Tõmba uttu, mees!"
"Appi!" karjatas eestlane katkeval häälel. "Eestlasele tehakse Eestimaal kurja!"
Kohe paiskusidki aknad valla ning tuppa lendasid pääsukesed. Nad sähvisid röövlite nina all, lõid neil relvad käest ja virutasid nokaga pähe. Seejärel avanes uks ning sisse astus kolm lõvi.
"Issand, aita!" hüüdsid nüüd juba gangsterid.
Kolm lõvi sammusid aeglaselt ja väärikalt gangsterite juurde ja andsid paar hoopi. Pääsukesed kandsid loppis kehad aknast välja.
Eestlane võttis voki hellalt kaenlasse ja haaras hirmunud tütarlapse käest.
"Ei maksa väikerahvaga naljatada," ütles ta karmilt.


  • Väikerahva elusaatus pole kiita. Ajalookogemused näivad tõestavat, et tema kultuuriline ja poliitiline eneseteostus sõltub naabersuurriikide võimetusest teda antud hetkel alla neelata - või siis suurte omavahelistest suhetest ja ristuvatest huvidest, mille tõttu jääb kuskil vabaks mänguväli väikesele. Ent kuna ajaloo arengutee suuna määrab paljude eri tegurite koosmäng, püsib siiski küsimus: kas väikerahva eneseteostus on tõesti üksnes õnnemäng ehk vaid soodsa geograafilise asendi tulemus, või sõltub midagi ka selle rahva enda sisemisest arengust.
  • Ea Jansen, "Väikerahva tugevusest". Vikerkaar 2-3 2002, lk 109


  • Selleks, et tänapäeva maailmas alles jääda, peab väikerahvas olema haritud, tark ja paindlik, andma endale aru, kust ta tuleb, aga üritama ka selgeks teha, kuhu ta minna kavatseb. Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, kui meil pole aega mõelda, pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada.


  • Me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime sooritama rahvusliku enesetapu. On alati olnud neid, kes seda soovitavadki, suuri loogikuid, saksastajaid, venestajaid, inglistajaid. Meie tähtsus maailmas seisneb selles, et nurjaminekut ette aimates teeme näo, nagu poleks mingit nurjaminekut karta. (lk 13)
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.


  • Väike rahvas peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu mesilaspere talvel külmaga oma tarus seda teeb, peab saama tajuda seda tunnet, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said eestlased matuste ja öölaulupidude kaudu.
    • Mari Saat, "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015, lk 77



  • Väikerahvana vajame me alati kinnitust, et eesti keel, kultuur ja komberuum on kaitstud. See on kinnitus, milleta ei saa mööduda ükski isamaakõne. Aga isamaakõnedest on vähe. Teha tuleb. Meie kultuuri, keelt ja kombeid ei ähvarda mingi suur väline jõud. Moskva eest kaitsevad meid Eesti kaitsevägi ja NATO. Euroopa Liit on rahvusriikide liit, kus erinevad keeled ja kultuurid on väärtus.
Aga meil on endal vaja üht-teist teha.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Väikerahvas&oldid=125580"