Ursula Ullrich

Ursula Ullrich (sündinud 8. aprillil 1932 Dresdenis) on saksa kirjanik.

"Džungel tulevikuta?"

Tsitaadid väljaandest: Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973. (Originaal: "Wildnis ohne Hoffnung?".)

Mitmekülgsed ja vastuolulised on meie esimesed muljed Tseilonist. Seal seisavad mungad, paljureisinud ja vastuvõtlikud meie aja probleemidele. Nad kuuluvad ordusse, mis vanade traditsioonide kohaselt peaks kutsuma üles tegevusetusele, kuid mis tegelikult just nõuab tegusid, olles seega revolutsiooniliste jõudude hulgas, mis tõid maale vabaduse. (lk 6)
Pole kahtlust, et Lõvisaarel on õrnemast soost lugu pidama hakatud. Isegi peaministri vastutusrikkal kohal tegutseb naine. Mungad tunnistavad küll naise vaimseid võimeid, ent kui ilmalikult nad paljudesse asjadesse ka ei suhtu, kehtivad naisolenditega suhtlemisel nende jaoks siiski veel igivanad traditsioonid. Buddha ei olevat naistest kuigi heal arvamisel olnud, ja kui ta oma jüngrite õhutusel lubaski tekkida mõnel nunnaordul, siis nõudis ta, et vagad õed igale mungale, isegi kui too just äsja oli ordusse astunud, oma lugupidamist avaldaksid. Kuidas võisin ma siis loota, et mu kätt surutakse. (lk 6)
Kui Ernst Haeckel 1882. aastal Lankas ringi reisis, kohtus ta Tseiloni loomariigi esindajatega kõigepealt Colombo kesklinnas. Tol ajal oli Fordi lühikestel tänavatel poode, kus müüdi papagoisid, viljatuvisid, roomajaid, hirvi, ja ahve, niisama arvukalt nagu tänapäeval suveniirikioskeid. Eraviisiline loomadega kauplemine on nüüd kadunud. Zoopargid tellivad endile loomi kodu- ja välismaal asuvate nimekate firmade kaudu. Ja ka tänapäeva turistile, kes isegi oma lühikese puhkeaja "elamusi" kolmandal kontinendil laseb korraldada äriosaval mänedžeril, on elus loom suveniirina liiga tülikaks koormaks.

Loomadele on see ainult õnneks, sest linnud, roomajad ja ahvid, kelle ostjatel oii õnnestunud saada veterinaartõend, väljaveoluba ning leida ka transpordivõimalus, surevad sageli juba reisi ajal. Kui neil õnnestub aga lõpuks siiski sihtkohta jõuda, siis kannatavad nad oma uue. Omaniku ebaõige hoolduse all, kuna too ainult harva on tõeline loomaarmastaja. Eksootilise külalisega on ta enesele vaid elusa trofee majja toonud, ja kui kõik sõbrad ja tuttavad on iseäralikku olendit küllalt imetlenud, kaob ta kujutletud loomaarmastus. (lk 9)

Arvukalt on väikestel tänavatel juveelipoode. Nende kaubarohkus oleks isegi imedega harjunud Aladdini hämmastama pannud. Nõiduse väeta täidavad siin karbikesi ja kastikesi rubiinid, smaragdid, briljandid, ametüstid, topaasid, safiirid, kuukivid, tiigrisilmad ja pärlid, kriitvalgest kuni soeroosani. Neid mitme värvilisi kive vaadates jääb mu süda külmaks. Ma ei suuda aru saada, miks raiskavad inimesed terveid varandusi, et neid endale saada. Alles siis, kui kullassepp nad kunstipäraseks ehteks on töödelnud, kui nad pole enam kivid, vaid kaunistused, pääseb mõjule nende tegelik ilu. Kui nad on asetatud sametpolstrile sõrmusekivina, on mõistetav ka hind, mille juveliir ruupiates nimetab. Lanka, sa kalliskivide saar, mind rõõmustavad küll rohkem sinu džunglid kui su aaretekambrid! (lk 10)
Zooparkides, kus loomad on sageli sunnitud elama ebaloomulikes tingimustes, võib mõnikord juhtuda, et eri liiki puurikaaslased teineteisesse armuvad. Dehiwalas oli üks marabu kaotanud oma südame kurele. Ta püüdis kure poolehoidu võita, nagu oleks see emamarabu. Ja kuigi marabude käitumine erineb kurgede omast, oli sel ometi mõju. Neist sai paar. Kurg munes muna, koos haudusid nad selle välja ja lõpuks koorus munast lind, keda me seda lugu teadmata pidasime tundmatu liigi haruldaseks eksemplariks. See ristand olevat tõepoolest haruldane. (lk 14)
Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud lootoslillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase lõhnaga rõõmustada. (lk 14-15)
Härra ja proua Alwis võtavad meid südamlikult vastu. Nad kostitavad meid kõikvõimalike magusate ja teravamaitseliste hõrgutistega, mida Tseiloni köök suudab pakkuda. Iga toit ärritab suud hoopis erineval viisil. Me maitseme nuudlitainasse keeratud ja meega immutatud kookospähklit ning pisitillukesi suupäraseid käkikesi pikantse köögiviljatäidise ja põletavalt vürtsitatud lihaga. Arvukad taldrikud kõige mitmekesisemate roogadega liiguvad aina ringi ja iga toit on omaette nauding. (lk 15)
Ikka veel teeb päike liiga. Pealtvaatajate tribüünil lüüakse lahti vägevad päikesevarjud, mis annavad varju tervele perekonnale. Need mustad, vanavanaisade aegu meenutavad monstrumid on tseilonlaste truud saatjad, sest nad kaitsevad igasuguse ilma eest. Maal, kus iga päev esineb äikest tugevate vihmavalingutega, kasutatakse neid esmajoones muidugi kaitseks vihma eest, ja kui sabin vastu kaasaskantavat katust on lakanud, varjab ta omanikku päikese eest, mis kohe ereda ja kuumana pilvede vahelt kiirgama hakkab, nii et mõne minutiga on veeloigud kadunud. Kui sul on must vihmavari, on elu troopikas mõnusam. (lk 16)
Ühe puuhiiglase kroonist tõuseb üles lendkoerte parv ja eemaldub. On kuulda vaid raskeid tiivalööke. Nagu õudsed mustad hiigellinnud kaovad nad õhtutaeva leegitsevalt punalt. Proua Alwis jälgib mu pilku ja naeratab: "Kus need vargad siis täna söömaaega peavad? Nad on meil lausa nuhtluseks. Isegi mitte toas pole banaanid nende eest kaitstud. Peame õhtul puuvilja alati hoolega luku taha panema, muidu seda järgmisel hommikul enam alles ei oleks." (lk 18)
Koos lendkoerte ilmumisega muutuvad ka sääsed julgemaks. Nad kihavad meie ümber kiledalt ning närvesöövalt pinisedes ja lasevad siis inimverel hea maitsta. Nahk on nende aadrilaskmisest kuplasid lausa täis. Vargsi kaovad käed laua alla, aga kratsimine paneb naha veel rohkem sügelema. Proua Alwis toob majast suitsukepikese ja paneb selle põlema. See pidavat sääsed minema peletama. Hõõguvast puust eralduvad peened suitsujoad. Need hajuvad laua kohal laiali ja levitavad teravat lõhna. Ilmselt on see sääskedele meeldiv, sest nad ei kao, vaid neid koguneb üha rohkem. Kui me poole tunni pärast hüvasti jätame, näevad mu paljad jalad välja, nagu oleksin läbi nõgeste kahlanud. (lk 18-19)
Siis algab laste õpetamine tingimustes, milliseid Euroopas ei suudaks ette kujutada. Kuid mitte ükski õpihimuline ei lase end kõrval istuvast ja teise õppeainega tegelevast klassist või meie olemasolust segada. Pilk on suunatud ette ja kogu tähelepanu koondunud õpetajale. Veel raskem on olukord mõnedes maakoolides, kus niisama suurt hulka lapsi õpetab üksainus õpetaja. Ja tõesti ei tea, kes väärib rohkem imetlust, kas vanemad, kes on lastes sõnakuulmist kasvatanud, õpetajad, kes õppetööd nii huvitavaks muuta oskavad, et distsipliini ei rikuta, või lapsed, kes hoiavad distsipliini kõigi ahvatluste kiuste. (lk 22)
Wipulasara pakub meile tseilonipärast hommikueinet, mis on serveeritud madalale lauakesele. Joome teed kookosõiemeega, sööme võiga kaetud plaatleiba ja värskendame end suurepärase puuviljaga, mis valmib Tseiloni taeva päikese all: magusad ja mahlakad, kollase viljalihaga ananassid, pähklimaitsega banaanid ja kahvatuoranžid, suurte ploomide kujulised mangod, mille maitse meenutab maasikat, ananassi, üleküpsenud virsikut ja — petrooleumi ning mida ma kõigile teistele puuviljadele eelistan. Peale selle on siin veel mingi kookosest valmistatud omapärase maitsega meeleib ja hulk vürtse, mis annavad pärast sööki suule meeldiva lõhna. (lk 23-24)
Iga kuu täiskuu ajal tulevad ümbruskonna budistid kloostri juurde kokku, et munkade ja preestritega, oma usuõpetajatega, pühi pidada. Kui Siddhartha Gautama rohkem kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi ühel täiskuuööl iidse viigipuu all istus, valgustati teda ja temast sai Buddha. Sellest ajast peetakse täiskuuöid kõige, suurema "vaimse ärkamise" ajaks, mil õppevestlused on niisama vajalikud nagu meditatsioon. (lk 25)
Kuigi taevasse on juba tõusnud valge lame kuuketas, mis heidab piimjat valgust üle rahuliku maa, üle elumajade pruunide lamedate katuste, kastemärgade aasade ja kõrgete palmide aeglaselt pendeldavatele lehvikutele, istuvad külalised ikka veel liikumatus mõtiskluses. Inimesi taassünni needusest vabastada ja neile nirvaanasse teed juhatada tahtnud Valgustatu ning oma kaasaegseid uut moodi elama õpetanud reaalse inimese Siddhartha Gautama mälestussamba ees põleb palju väikesi õlilampe. Leegid lampides hubisevad rahutult ning heidavad pühamu seintele fantastilisi varje. Nad valgustavad närtsinud õisi, riknenud puuvilja ja kuivanud riisi. Saare troopiline kliima on ohvriannid inetuks muutnud. Miks üldse asetatakse Buddha kuju ette ohvriande, annetatakse sellele, keda ta vahetu järelpõlv austas mitte kui jumalat, prohvetit või religiooni loojat, vaid ainult kui tarka õpetajat, filosoofi ning seega ka kui oma käskijat?

"Neid ei tule pidada ohvriandideks," selgitab reverend Wipulasara. "Niisama vähe on ka Buddha kujutis pühapilt. Buddha kujutised on tehtud inimeste jaoks, kes vajavad näitlikke esemeid, et mitte unustada elavat Buddhat ja ta õpetust endale eeskujuks võtta. Ja piltidele tuuakse kinke, mis oleksid Valgustatut rõõmustanud ta eluajal: lõhnavaid lilli ning riisi ja puuvilja, et ta ei peaks tühja kõhtu kannatama, ja beetlit, et ta saaks suud värskendada. Annetajate fantaasia ei pruugi seejuures suurem olla kui nendel inimestel, kes surnute haudadele lilli asetavad ja nendel mõnikord küünlaid põletavad." (lk 26-27)

Me tunneme end hästi troopikasaare munkade hulgas, kes oskavad oma õpetuse mõtte viia kooskõlla meie aja nõuetega. Mungakogudus pole eluvõõras eliitkiht, kes laseb end toita ja katta ilmalikel budistidel, et ise varatuna ja mitte midagi tegevana pühenduda enesetäiustamisele, mis vabastab nad lõpuks taassünni piinadest ning juhib nirvaanasse. Tseiloni mungakogukond kutsub üles teenima elu, rahu ja kaasinimeste õnne selleks, et nad ei peaks oma eksistentsi piinarikkaks paratamatuseks.

Buddha oli üks oma aja väljapaistvamaid inimesi. Tema nime kandvatele järgijatele oli ja on ta kõigi aegade austusväärseim isik. Meie ees on Buddha kõned mitmetes köidetes, tõlgituna paljudesse keeltesse. Olgugi et ta prints Siddhartha Gautamana sai põhjaliku hariduse ja et teda tutvustati loomulikult ka kirjakunstiga, ei jätnud ta enesest midagi kirjalikku maha. Buddha poolt öeldu on suurema või väiksema täpsusega edasi andnud ta õpilased. Buddha mõju seisnes tema sõnas, väljaöeldud, elavas sõnas, mida ta oskas kohandada kuulajate mõistmisvõimega. Budistlik kleerus Tseilonil kannab hoolt, et suure õpetaja sõnad ei vananeks. Nii nagu preestrid ettenägelikult ja targalt soodustasid maa vabastamist võõra võimu alt, peavad nad ka oma kohuseks diskuteerida kogukonnaga täiskuuööl mitte ainult usuliste, vaid ka poliitiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle ning nõu ja jõuga ühiskonna teenimisele kaasa aidata. (lk 28)

Templipuude munarebukollaseid või roosavärvilisi lehterõisi, mis levitavad uimastavalt magusat, viirukit ja liiliaid meenutavat lõhna, on asetatud iga püha eseme ette. See Mehhiko päritoluga taim on Tseilonil enesele uue kodumaa leidnud. Õitseajal lehtedeta ja paljas, sirutab kujult draakonipuid meenutav temple-tree oma paindumatuid halle oksaharusid taeva poole. Õitekimbud, mis värskete ja närbumatutena varre küljest maha langevad ja nagu kollase või punase vaibana maad katavad, on tema ainus ehe. Neid viiakse templisse sületäite kaupa. (lk 31)
Palmidest palistatud ranna võlu, troopilise taimestiku lopsakus ja puhkusemeeleolu lasevad meil liiga kergesti unustada, et siin nii noored kui vanad rasketes tingimustes ning primitiivsete vahenditega oma perekonnale ülalpidamist hangivad ja et see neil alati korda ei lähe. Ja väline kergus, millega nad töö kallale asuvad, ei lase meil nende vaeva alati märgata. Terved reisikirjanike generatsioonid on meid uskuma pannud, et Tseiloni "looduslapsed" on kadestamisväärselt vähenõudlikud. Oleks aga rumal arvata, et tseilonlane on oma õnne tipul, kui ta elab nõiduslikult kauni looduse keskel, pea kohal igavesti sinine taevas, kõhus aga ainult peotäis riisi. (lk 37-38)
Kuningale teeb muret munkade olukord. Nagu bikhud, nagu puupaljad kerjused, peavad nad lootma ainult ilmalike budistide annetustele, ja neil on õnne, kui kuningas nende heaks midagi ära teeb. Mis aga juhtuks siis, kui võõrad uuesti maale tungivad? Elara oli olnud eeskujulik oma leplikkuses võõra usu vastu. Kes kaitseb munki tulevase tagakiusamise eest? Kuningas teeb mungad sõltumatuks. Ta pakub ordule selle ülalpidamiseks suuri maavaldusi koos külade ja paisjärvedega. Üks munk poleks iial tohtinud neid annetusi vastu võtta, sest sel juhul oleks ta eksinud absoluutse omandist loobumise tõotuse vastu. Mungakogudust tervikuna aga ei vaeva mingid südametunnistuse piinad. Mungad võtavad annetuse vastu. (lk 52)
Järk-järgult läheb budistliku kleeruse kätte suur osa kogu maast. Maaharimine muutub seega pühaks teoks. Üha rohkem tekib paisjärvi, hiiglaslikke veevälju, mis põlde kunstlikult niisutades ulatuvad üle paljude ruutkilomeetrite. Nende plaanide teostamiseks aetakse rahvast tööle sunniviisil. Paisutatud veest on ju hiljem kasu ka talupoegade eneste riisipõldudele. Talupojad koguvad suuri saake. Nad oskavad suurepäraselt kultiveerida uudismaad ja nende targalt läbimõeldud niisutussüsteemid äratavad naabermaades tähelepanu. India vürstkonnad püüavad Tseilonilt oskustöölisi saada. Üks vana singaleesi vanasõna näitab, kui kõrgelt hinnati maamehe omadusi: "Võta talupoeg adra tagant ära, pese mustus maha ja ta on võimeline kuningriiki valitsema." Tõepoolest seisab talupoeg Tseiloni kastikorralduses väljapaistval kohal, ja ka kuningas pole midagi enamat kui "riigi esimene talupoeg". (lk 52)
Portugallaste kindlustes istuvad nüüd hollandlased. Ka nemad jäävad 150 aastaks. Tapmised, põletamised ja vägivald on lõppenud. Hollandlased ei käitu kui saagiahned barbarid, vaid kui "džentelmenid", kes saart imetlusväärse virtuooslikkusega ekspluateerivad. Nad jätavad Kandy kuningale tema ameti ja au, ning kuigi neil tuleb tema vaenulikkust taluda, ei takista see neid talle hinnalisi kingitusi saatmast ja öid tema ustavateks alamateks nimetamast. Kannatlikult taluvad nad oma saadikute solvamisi ja säilitavad isegi siis rahu, kui nood Kandy õukonnas eluajaks vangi või isegi surma mõistetakse. Hind, mida nad oma imestamisväärse kannatlikkuse eest nõuavad, on absoluutne õigus kogu kaubandusele. Külmalt nõuavad nad, et kõik ekspordiks minevad kaubad neile ülimalt madalate hindadega kätte antakse. Kaneelimonopol kuulub neile. Kitsal maaribal piki rannikut tekivad kaneeliaiad, mida valvatakse äärmiselt hoolikalt. Kes julges üheainsagi taimekese omaenese kasuks ära müüa või kogemata mõnd oksakest vigastada, seda ootas surmanuhtlus. Pärlid, kalliskivid, elevandiluu — kõik, mis leitakse olevat väärtuslik või mis on saagiks langenud, kuulub hollandlastele. (lk 59-60)
Kui häbitu on Briti impeeriumi volinike käitumine! Nad peavad silmas omaenese huvisid ja jätavad musta töö teistele teha. Divide et impera — see on nende lipukiri, ja kui siis kaks lahingut löövad, ruttavad nad abivalmis kolmandana naeratades kohale ja võtavad, mis neile meeldib. Nad provotseerivad vaenu, et oleks "põhjust" sõda pidada ning siis terve maa alistada. Sealjuures kindlustavad nad endale võimaluse esineda ausa vastasena. (lk 61)
Kuidas küll tegelikkus prospektides reklaamitu ikka ja jälle ümber lükkab, sest oma ilust hoolimata pole Tseilon "paradiis, kus maa viljad ta asukatele ilma igasuguse vaevata sülle langevad". Paradiisina näib ta ainult külalistele, keda kõikide ebamugavuste eest kaitseb paks rahatasku, mitte aga kalamehele või riisikasvatajale, töölisele kalliskivikaevandusest või teenoppijale järskudel mäenõlvadel. (lk 68)
Suure Hambantota küla keskel asuvas poes kustutame janu. Kahjuks osutub limonaad suurepäraste puuviljamaade maal vastikuks vedelikuks. Ei värvus ega aroom pole ehtsad ja suhkru asemel on kasutatud sahariini. 250 aastat: kestnud võõra võimu jooksul on Tseiloni industrialiseerimist teadlikult takistatud. Innu ja hoolega püüavad nüüd selle elanikud majanduslikku sõltumatust saavutada. On vaja vabrikuid ja masinaid. Puuduvad ka mahlapressid ja seadmed puuviljade konserveerimiseks. Seepärast on limonaaditootjad sunnitud importima kunstlikke aroome. Meie aga niisugusest joogist lugu ei pea. (lk 69)
Tahaksime kangesti filmida üht ilusat tütarlast, kes peseb kaevulaual oma noorema õe kleidikest. Oma edevuse ja argusega hoiab ta meid põnevuses. Kaunikujulised huuled naeratavad ning tumedad, tihedate ripsmete taha peidetud silmad jälgivad meid vargsi. See, et me ta vastu huvi tunneme, paneb teda veelgi rohkem edvistama, kuigi ta teeb näo, nagu oleks ta ainult pesupesemisele keskendunud. Põsed agarusest õhetamas, küürib ta riidest mustust välja. Aga niipea kui Wolfgang kaamera silmade ette tõstab, pöörab ta ennast ära. Laseb Wolfgang kaamera alla, pöördub ta jälle näoga meie poole ja kogu ta sarm köidab meie tähelepanu. (lk 71)
Paremini poleks võõrastemaja asukohta saanud enam valida. Igal külastajal on kasutada magamisruum koos mere poole avaneva verandaga. Elusa draakoni nägemiseks pole vaja isegi oma mugavast lamamistoolist üles tõusta, sest varaanid, Tseiloni hiiglasisalikud, kes võivad kasvada kuni poolteise meetri pikkuseks, elavad kergete turismibangalode all ja vannitubade jämedates äravoolutorudes. Mõni õrnahingeline daam on nende süütute loomade pärast juba peaaegu minestusse langenud ning mõni mees täiesti asjatult raevu sattunud. (lk 73)
Meie suhteid loodusega mõjutab suurel määral kasvatus. Need ei kujune mitte ainult vanemate, vaid ka raamatute mõjul, mis meile lapsepõlves kätte satuvad. Loomaarmastus hakkab kergesti külge, ja mida veenvamad on eeskujud, seda püsivam on nende mõju. (lk 75)
Loomaarmastus, mida olid soodustanud mu vanemad, oli piiritu. Nukkudele olin ma halb ema, sest kasutasin oma paksupõselisi patsidega lapsukesi ainult ettekäändeks, et vankrit tänavale lükata. Vaevalt olin ema vaateväljast pääsenud, kui panin nukud rohu peale maha, katsin nad hoolikalt kinni ja käskisin neil sõnakuulelikud olla. Siis küsisin naabritelt nende mägrakoera endale mängida, asetasin ta patjadele lamama ja viisin jalutama. Ka tigudele ja põrnikatele võimaldasin ma aeg-ajalt lõbusõite. (lk 76)
Mehed, kes vaatavad metsloomi vaid sihiku ja püssikirbu tagant, kõnelevad lõvidest, tiigritest, elevantidest, ninasarvikutest ja pühvlitest ainult kui elajatest. Tänapäeval tuleb aga loomade õige olemus — ja täiesti sensatsioonivabas esituses — inimestele mõistetavaks teha, et nad nende ebaõiglaselt lindpriiks kuulutatute vaatamisest rõõmu võiksid tunda. See uus, teadmistel põhinev loomadesse suhtumine mitte ainult ei rikasta inimest, vaid õpetab teda ka ohus olijate kaitseks välja astuma. (lk 77)
On kahetsusväärne, et madudel on selline halb kuulsus. See takistab meid nende ilu nägemast. Missugune oleks ka psühholoogiline põhjus, mis inimesi madude ees hirmu tundma sunnib, kuid kindlasti mängib seejuures oma osa ka kasvatus. Kujutlen, et teadlikul tulevikuinimesel ei tõuse enam mao nägemisel kananahk ihule, nii nagu tänapäeval paneb muigama, kui naine väikest hiirt nähes karjatab, kuigi alles generatsioon tagasi kuulus hea tooni juurde sellest isegi minestusse langeda. (lk 77-78)
Võrreldes sõiduelevandiga on auto äärmiselt ebatäiuslik liiklusvahend. Neile omase rahuga ronivad loomad üle järskude mägede, millest ükski sõiduriist jagu ei saa, ja libistavad end alla nõlvakutelt, kust autod igal juhul uperkuuti lendaksid. Nad liiguvad kindlalt nii soodes kui kõige tihedamas džunglis. Vaevata sumpavad nad läbi vee voogude, ja kui nad ujuvad, siis kiigub lai sadul ratsutajaga nagu väike parv vee alla kadunud selja kohal. Väike peatus keset jõge ei anna põhjust muretsemiseks. See on vaid puhkepaus, mil elevant paar londitäit vett avatud suhu pritsib, et siis jälle rahulikult ja kindlalt mahaudi poolt kättenäidatud suunas edasi astuda. (lk 78-79)
Tseilonlased peavad väga lugu puhtusest. Igapäevane suplus on neile lausa vajadus. Ja et häbelikkus vastassoo vastu on neile juba maast-madalast sisse kasvatatud, siis käivad mehed ja naised suplemas eri aegadel. Ennelõuna on naiste päralt. Pesupesemisele järgneb ihupuhtuse eest hoolitsemine. Kui nad puhtakspestud ja loputatud sarid, kleidid ja rätikud liivale kuivama on laotanud, seebitavad nad käed ja õlad sisse, sukelduvad vee alla, pühivad vahu näolt maha ja sulistavad kätega vees nagu lapsed. Ainsa liigutusega vallandavad naised oma ilusad mustad juuksed ja valavad plekknõuga vett pähe. See pikk kähar, kuni õlgadeni ulatuv loomulik ehe kaunistab iga suplevat naist. Mõned tseilonlannad on nii vaesed, et neil on vaid üksainus sari. Nende õnneks pole saarel kunagi talve ja isegi halbu ilmu tuleb harva ette. Suplemisel ei võta nad sari seljast, ja juba veerand tunni pärast on see läbimärg, ümber saleda keha liibunud rõivas kuuma päikese käes ära kuivanud. (lk 83)
Enamikul lindudel on kahtlemata tugevam sugupool ühtlasi ka ilusam. See näitab, kui mittevajalik on isalind, sest vajalikule on loodus andnud tagasihoidliku rüü. Kes silma torkab, seda valitseb pea alati oht kellelegi saagiks langeda. Seepärast kaitseb silmapaistmatu sulestik hauduvat või poegi toitvat emalindu röövlinnu pilgu eest. (lk 91)
Kaljude pealiskiht on aastasadade jooksul niiskuse ja põletava kuumuse toimel pragunenud ning eraldub õhukeste koorikutena. Hiiglase hall selg on üleni korpas, nagu oleks teda tabanud mingi haigus. Mõnesse kohta on vihm kivisse vaondeid ja auke õõnestanud. Neisse kogunev vesi läheb päikese käes soojaks. Need väikesed veekogud, mida on näha ümberringi igas kõrguses, on ainsad rohelised laigud mäel, kuhu ei saa kinnituda puu, põõsas ega rohukõrreke. Lombid on kaetud lopsakalt kasvavate veetaimedega, mille vahelt piiluvad välja konnade kollased silmad. Loodus ei lase käest ühtegi juhust, et oma lastele elamisvõimalusi luua. (lk 92-93)
Õhtul sõidame mereäärsesse külla, mis oma suure hulga templite tõttu on pühaks kuulutatud. Meie autojuhi naine on oma mehele kaasa andnud tüki siidriiet, mis tuleb mõnes pühamus ohverdada. Me kuuleme fantastilisi lugusid, mis tunduvad meile uskumatutena, sest nad räägivad vastu kõikidele bioloogiaseadustele. Nii pidavat usklikud usupühal käima üle hõõguvate süte, ilma et jalgadele tekiks pisematki põletushaava. "Ma olen seda oma silmaga näinud," kinnitab juht. "Mehed, naised ja lapsed jooksevad palvetades läbi tule ja jäävad terveks üksnes oma kindla usu jõu tõttu. Üks inglane, kes seal oli, ei uskunud imet. Ta arvas, et see on vaid trikk, ja asus ka jooksjate hulka, aga põletas end nii hirmsasti ära, et tal nahk jalgadelt ribadena maha tuli. Tal puudus usk tule puhastavasse ja uuendavasse jõusse. Ta uskus vaid tule hävitavat jõudu. Tseilonlasi vabastas tuli nende pattudest ja tegi nad uueks, skeptilisel inglasel aga kõrvetas jalad." (lk 98)
Valgusega üleujutatud väljaku lõpus seisab tempel, kus kõrvuti Buddhaga austatakse ka tähtsamaid hinduismi jumalaid. See tõmbab suurema osa usklikke enda juurde. Noored poisid tassivad kohale kookospähkleid ja löövad neid vastu raudvõresid puruks. Killud lendavad igasse külge laiali ja paljad jalad sõtkuvad need kohe teetolmu. Piim tilgub resti all olevasse auku. Ilmselt pakub alaealistele lõbu sel kombel oma jõudu proovida, ja kes pähklit kohe esimese löögiga katki ei saa, langeb teiste pilke alla. Et poisid viivuks peopesad näo ees kokku panevad, siis on "spordivõistlused" ka jumala teenimisega kooskõlas. Ja keegi ei või öelda, kas issandale annetatakse lihaste pingutus, kõva pauk või pähklist väljavoolav piim. Nad peavad kinni vanast traditsioonist ja sel juhul ei juurdle keegi asja olemuse üle. (lk 99)
Meie autojuht on kadunud rahva hulka. Kõik ta mõtted on koondatud vaid sellele, et täita oma naise palvet — panna ohvrianniks määratud siidrätik kuhugi hästi nähtavale kohale. Kulub üle tunni, enne kui me ta jälle üles leiame. Palverändurite juurdevool ei lakka. Lastel on käes õhupallid ja ilusad tuulerattad. Maas vedelevad puruks sõtkutud lilleõied ja kirjud paberitükid. Eredatest lampidest valgustatud tänaval hõljub pilvena peen tolm. Pühalikkust leiame jälle alles seal, kus pole valgust ega lärmi, seal, kus vanad puud heidavad tumedaid varje, kus on kuulda tsikaadide laulu ja vaikses jõevees peegeldub kahvatu kuu. (lk 100)
Peaksime oma tööga rahule jääma. Saime teha huvitavaid vaatlusi ja oleme andnud seega oma osa Kagu-Aasia suurloomade väliuurimisse. Kui kaamerad pole meid alt vedanud, võime esitada hulga toredaid fototõendeid oma tööst. Sellest hoolimata oleme rõhutud meeleolus. Möödunud 15 aasta jooksul on India metsloomadest järele jäänud ainult üks kümnendik. Masendav on olla looduse ilu tõkestamatu hävitamise pealtnägija, vaadata, kuidas kasuahnuse, rumaluse ja ebausu tõttu suretatakse välja loomad, kes võiksid tulevastele põlvedele meeldivat looduselamust pakkuda. (lk 217)