Mine sisu juurde

Uhkus

Allikas: Vikitsitaadid

Uhkus on positiivne tunne, mis põhineb enda (eneseuhkus) või millegi endaga seotu väärtustamisel. Sageli mõistetakse uhkust hukka, kuna leitakse, et niisugune väärtustamine ei ole põhjendatud, põhineb kellegi või millegi muu halvustamisel või on liialt tugev, muutudes ülbuseks.

Proosa

[muuda]
  • 230. Ma olen nõus, et eraisikute uhkus, auahnus ja äkilisus on teinekord riikides suuri korratusi põhjustanud ning kildkonnavaim on saanud riikidele ja monarhiatele saatuslikuks. Kuid kas korratused on sagedamini saanud alguse rahva pahelisusest ja soovist heita endalt valitsejate seaduspärast võimu või valitsejate ülbusest ja püüdlusest soetada ja kasutada omavolilist võimu oma rahva vastu — kas esimesena põhjustab korratust rõhumine või sõnakuulmatus, selle jätan ma erapooletu ajaloo otsustada.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", tlk Alar Kilp, Akadeemia 3-8/2007


  • Uhkus on oma teatud kindla väärtusega tunne ja sellepärast igati kiiduväärt. Kui seda laidetakse, peitub viga tunde eksituses. Kui vaid kõik oleksid mõistlikult uhked, ei oleks maailm nii nurjatu paik. Vürsti uhkus on tema õiglus ja tema üldine inimlikkus; kahju ainult, et nii vähesed vürstid on uhked. Range moraaliga uhkus võib piirduda karmusega; ainult kõrvaleheidetud ning alatud võivad kurta teiste uhkuse üle. See aetakse ainult liigagi tihti ja ülearu segi sarnasena näivate vigadega: edevuse ja auahnusega. Pompeius oli edev, Caesar oli auahne ja Cato oli uhke. Kes vahetaks ära need kolm karakterit? Bonaparte on Pompeius ja Caesar ühekorraga; Catost on temas aga paraku õige vähe.


  • Nähtavate eelistega inimesed — ilusad, vaimukad ja paljude keelte oskajad — on edevad; varjatutega — voorus, tarkus — aga uhked. (lk 17)
  • Rahvas ei oska uhkust tunda oma geeniuste üle, vaid ainult rahva massi üle; geeniuste üle oskavad uhkust tunda ainult geeniused. (lk 25)
  • Just väikelinnades on tubli tagasihoidlik inimene kõige uhkem, sest tal pole ju kedagi, kellega ta võiks end võrrelda. (lk 62)
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004



  • Kadestada Catherine'it — see oli talle täiesti arusaamatu, aga et Catherine võis kurvastada, sellest sai ta aru.
"Kas ta ütles, et ta on kurb?" küsis Heathcliff väga tõsiselt.
"Ta nuttis, kui ma talle ütlesin, et sa täna hommikul jälle ära läksid."
"Aga mina nutsin eile õhtul," vastas ta, "ja mul oli nutmiseks rohkem põhjust kui temal."
"Jah, sul oli põhjust heita magama uhke südame ja tühja kõhuga," sõnasin. "Uhkusest tulevad mured. Aga kui sul on häbi oma haavumise pärast, siis pea meeles et sa andeks palud, kui ta tuleb. Mine ta juurde ja suudle teda ja ütle — seda tead sa ise kõige paremini, mida öelda, ainult et see peab tulema südamest, aga mitte nii, nagu sa peaksid teda uhke kleidi pärast võõraks." (lk 55-56)
  • [Isabella:] Ma olin leidnud varjupaiga Haretoni toas ning vanamees ütles mind nähes:
"Ma mõtlen, et eestoas on ruumi nii teile kui teie uhkusele. Sääl põle kedagi, nii et ta on päris teie päralt. Kurat on muidugi niisukeses halvas seltskonnas alati kolmandaks!"


  • D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.
"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma." (lk 34-35)
  • Kuigi bearnlasel oli aastaid vähe, oli ta tark noormees. Selle tõttu tegi ta näo, et usub kõike, mida kiidukukk [Porthos] talle pajatas, sest ta oli veendunud, et ükski sõprus ei pea vastu paljastatud saladusele, eriti veel siis, kui saladus uhkust riivab. Pealegi tuntakse alati teatud moraalset üleolekut nende suhtes, kelle elu on teada. (lk 250)


  • "Palun teid, Aramis," sõnas d'Artagnan, "kirjutage meie nimed üles oma ilusa väikese käekirjaga, millega te kunagi kirjutasite Marie Michonile, hoiatades teda, et selle härra ema kavatseb lasta lord Buckinghami mõrvata."
Mordaunt kannatas selle järjekordse torke silmagi pilgutamata välja. Ta seisis käed risti rinnal ja näis olevat nii rahulik, nagu inimene sellises olukorras üldse olla võib. Kui see polnud julgus, oli see vähemalt uhkus. Ja viimane omadus on esimesele väga lähedane.


  • Edev, nõrk inimene näeb igaühes kohtunikku, uhkel, tugeval inimesel ei ole teist kohtumõistjat peale tema enese. (lk 15)
  • Uhke inimene nõuab endalt erakordseid saavutusi, suureline inimene kirjutab need enda arvele. (lk 21)
  • Kust võiks veel leida kaht nii vastandlikku ja ometi nii tihedalt seotut, nii erinevat ning sageli siiski teineteisest vaevu eristatavat asja kui tagasihoidlikkus ja uhkus. (lk 24)
  • Meie uhkus mingi hea omaduse üle saab ränga hoobi, kui näeme, kui uhked on teised, et neil sedasama head omadust ei ole. (lk 31)


  • Väikesed jaamad tunnevad suurt uhkust selle üle, et kiirrongid peavad neist läbi sõitma. (lk 56)
  • Enamik inimesi on haiged. Ent vaid vähesed teavad, et võivad selle üle uhkust tunda. Need on psühhoanalüütikud. (lk 72)
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999


  • Kaks omadust olgu mehel; tagasihoidlikkus ja uhkus. Kõik muu järgneb siis iseenesest - kui ta ei ole mõistuse poolest just lausa idioot.
  • Juhani Siljo, tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 13


  • Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma.
Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi.
Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda.
Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada.
Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält.
Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada.


  • "On olemas selline asi nagu uhkus," seletas ta mulle. "Uhkus selle üle, kuidas sa kaupled. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei ajaks seda äri sel kombel nagu mina. Tänapäeva maailmas pole üldse mingeid kombeid, noormees. Ei ole lahkust. Ega vastutulelikkust. Mitte keegi ei mõtle ligimesest kõige paremat. Ärimaailm on muutunud raamatupidamistehteks, mida sooritavad masinad ja mehed, kes on väga masina moodi, kuna neil pole hinge. Ei ole enam au ega usaldust ja kehtima on hakanud hundikarjaeetika."


  • [Angua:] "Billy Kaval ei kõla väga härjapõlvlase nime moodi."
Billy krimpsutas nägu. "Selge see! Vanaema kutsub mind Kahjuks Tuulest Viidud Aruga. Mis nimi see on, ma küsin teilt? Kes sind sellise nimega tõsiselt võtab? Praegu on ju uued ajad!" Ta vaatas Anguale trotslikult otsa ja Angua mõtles: ja nii saavadki meist kõigist üksteise järel inimesed - inim-libahundid, inim-päkapikud, inim-trollid... sulatuskatel töötab ainult ühtpidi ja nii toimubki progress. Valjusti küsis ta aga: "Kas te polegi siis oma nime üle uhke?"
Billy vaatas talle otsa, suu lahti, nii et teravad hambad paistsid. "Mida? Uhke? Mille penipepu pärast peaks keegi olema uhke selle üle, et ta on härjapõlvlane?" (lk 213)


  • [Ivari:] Haavatud uhkus teeb meid sageli karmiks ja jätab meid sageli ilma sellest, mida me üle kõige ihkame. (lk 7)
  • Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane armastus. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: "Ju siis pean su ära võtma." (lk 30)


Luule

[muuda]

Kui naine armastab, siis see
Ta uhkust veel ei riku;
Kuid oma koja Armastus
On rajand tagumikku,
Sest ilma prao ja lõheta
Ei ole terviklikku.

Vanasõnad

[muuda]
  • Ega Liisa Liisut tunne.
  • Kes ei sünni sauna, ei sünni mõisa.
  • Küllus ajab uhkeks.
  • Käsi puusas, täi taskus.
  • Mats linnas, roos rinnas (uhke kohta).
  • Roppus ja uhkus kasvavad ühe juure peal.
  • Rukki pea kõrge, aga ise kerge.
  • Uhke läheb hukka, kõrge kõrva, käre kärna, hiljuke edasi.
  • Uhkus ajab upakile, ahnus kanagi käpakile.
  • Uhkus hukutab, kangus kaotab.
  • Uhkus istub huule peal.
  • Viiekopikaline pungas, puud soola mõttes.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
  • Need, kes elavad majades, võivad selle üle küll uhked olla, aga jumal on olemas ka nende jaoks, kes elavad hurtsikutes.
  • Uhkuse maja on tavaliselt tühi.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel

Kirjandus

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Uhkus&oldid=123739"