Tunnistaja

Proosa

[---] mu keha pakitseb, nagu hakkaks ta endast välja heitma meie armastuse õudset lõppu, mingit verist lapsetompu. Kui abielu otsa saab, kas jääb siis veel kedagi, kes seda mõistaks? Tunnistajaid ei ole. Ei ole mingit mustades sukkades tüdrukut, mingit noormeest, kõik tunnistajad on läinud, suureks kasvanud, edasi liikunud, kadunud. (lk 31)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

[Vimes:] "Ja nüüd, härra Flutter, lõpetan ma rääkimise ja kui ma olen lõpetanud, sooviksin ma, et teie esimesed sõnad oleksid - kuulake nüüd hoolega - "Ma tahan kuninga nimel oma kuriteokaaslase vastu tunnistada". Jah, ma tean, et meil pole enam kuningaid, aga keegi pole seaduseparandust sisse viinud. Te olete väike sitakäkk, aga ma olen vastumeelselt nõus uskuma, et teid tõmmati millegi sisse, mida te ei suutnud kontrollida ja mis oli hullem, kui te oleksite ettegi kujutanud. Hea uudis on teie jaoks see, et isand Vetinari võtab peaaegu kindlasti minu nõu kuulda ja te jääte elama." (lk 199-200)
Kuninga tunnistaja! See oli juba tulemus! Flutteril ei olnud pähegi tulnud vastu vaidlema hakata, Vimes oli näinud, milliseks tema ilme muutus, kui Kutsuva Pimeduse tunnistus talle ette kanti. Flutterile meenusid kõik üksikasjad ja Vimes märkas iga viimast kui võpatust ja värinat, mis üheskoos kinnitasid raudselt mehikese süüd. Kuninga tunnistaja! Igaüks valiks selle võimaluse, et päästa oma nahk, või ka selleks, et saada parem kong. Oma kuriteokaaslaste vastu tunnistamisega taheti päästa oma armetu elu - ja see võiski sinu elu päästa, kuid teatud hinnaga, ja selleks hinnaks oli ülespoomine, juhul kui sa peaksid valetama. See oli kindel reegel: kuninga tunnistajana valetamine oli valede vale. Sellega valetasid sa kohtunikule, valetasid kuningale, valetasid ühiskonnale, valetasid kogu maailmale ja nii tervitas lõbus timukas sind võllapuu juures, surus sul kätt, näitamaks, et keegi ei pea viha, varsti pärast seda aga tõmbas kangi, mis kukutas su välja maailmast, mille sa olid reetnud, ja see kukkumine... lõppes äkitselt. (lk 203)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012