Mine sisu juurde

Tiiu Valm

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Tiiu Valm (kuni abiellumiseni Tiiu Sannik; sündinud 13. augustil 1952 Tallinnas) on Eesti raamatukogundustegelane ja kirjastaja, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor 1998–2008.

Intervjuud

[muuda]
  • Paiknemine kaubanduskeskustes on raamatukogudes ilmne trend. 1992 olime just tulnud ENSV-st ning ma käisin väga palju Soomes õpireisidel. Sama aasta veebruaris alustasin tööd kultuuriministeeriumi nõunikuna. Toona pidid paljud kogud enda vanadest ruumidest välja kolima, sest need tagastati omanikele. Siis oli ka tarvis nuputada, kuhu kolida. Vahepeal viis elu mind tööle mujale, kaasa arvatud Rahvusraamatukogusse. Nüüd Viimsis toimetades avastasin, et Soomes on aastatega raamatukogud kolinud (kus vähegi võimalik) ostukeskustesse. Nendes keeb elu. Kõikidel on kiire, kaasa arvatud soomlastel ja eestlastel. Teenuseid soovitakse saada ikka ühest kohast ja kiiresti.
  • On teisigi huvialasid, näiteks aiandus maakodus, teater ja kino. Kuigi minu kvaliteetaeg on see, kui ma sõidan Tallinnast bussiga Viimsisse või tagasi, siis saan bussis lugeda. Viimasel kümnel aasta olen hakanud tundma sügavat huvi just kriminaalkirjanduse vastu. See hoiab mõtte värske.
  • Raamatud ei kao küll mitte kunagi ära. Siin on ju kaua ennustatud, et e-raamat jne. E-raamatuid loomulikult loetakse, aga ühe asja peame endale selgeks tegema: e-raamatute levikut piirab autoriõigus. Sa võid osta Rahva Raamatust ühe teose õigused ja seda igavesti lugeda.
Näiteks Tallinna keskraamatukogus on e-raamatute süsteem Ellu. Nad ostavad näiteks kümne teose litsentsid. Kümme esimest lugejat saavad neid kasutada, hiljem tuleb taas uued õigused osta. E-raamatute litsentse müüvad kirjastused aga tunduvalt kallimalt, kui paberraamatul. Kogesin seda isiklikult, kui töötasin kirjastuses.


  • Tänapäeva inimestel on arvamus, et tegelikkuses raamatukogu on sekundaarne. Me kõik kasutame rohkem ja vähem internetti, e-raamatuid loeme, aga see ei ole päris nii. Viimsis on kõik need lugemist näitavad arvud ainult kasvanud aastatega.
  • [Viimsi raamatukogu kolimisest ostukeskusse:] Kui me läheme üle lahe ja vaatame, mis on Soomes toimunud, kus on maailma parimad raamatukogud, siis seal on üle 20 raamatukogu juba kolinud spetsiaalselt raamatukogude jaoks rajatud ruumidesse ostukeskustesse.



  • Olen suurema osa oma töisest elust tegelnud juhtimisega, aga kui Viimsisse tulin, siis tunnetasin, et kõik see, mis ma noorena mõtlesin, et saab olema, kui raamatukogus töötan, oligi järsku siin olemas.
  • Julgen arvata, et raamatukogu eesmärgid on täidetud ja tulemused head, isegi väga head. Viimsis elab üle 18 000 inimese. Viimsi raamatukogul on registreeritud lugejaid peaaegu 7000, aktiivseid lugejad on üle 4100 ja see arv kasvab igal aastal. Loevad kõik, alates lastest ja lõpetades eakatega, ning kõikides vanuserühmades lisandub igal aastal lugejaid. Töötan raamatute keskel, näen iga päev lugejat ja tunnetan tema vajadusi, olen lugejale lähedal.
  • Võib ju arvata, et raamatukogus käivad vaid eakamad inimesed ja kõik läheb vääramatult e-raamatu peale, aga nii see tegelikult ei ole. See ei juhtu enne, kui seadusandlus järele tuleb ja uuel põlvkonnal tekib harjumus lugeda raamatuid e-lugerist.
  • Tahvlit on siiski võrdlemisi ebamugav lugeda. E-raamat on ennekõike õppijatele. Aga samas tohutud andmebaasid teadusajakirjadest, mida teadusraamatukogud ostavad – neid saab lugeda ainult autoriseeritud arvutitest sealsamas raamatukogus kohapeal.
  • Raamatukogu on üks tugiteenustest kohalikele elanikele – tuiksoon, ilma milleta ei saa hakkama.
  • Olen saanud töötada oma aja raamatukogunduse korüfeedega. See võimalus oli, kui töötasin 1990ndate alguses kultuuriministeeriumis raamatukogunduse seadusi ette valmistades – võeti vastu rahvaraamatukogude seadus. Sealt, muide, tuli käibele sõna "teavik", mille kultuurikomisjonis käis välja Jaan Kross. Seaduses oli vaja loetleda, et kogu koosneb "raamatutest, ajakirjadest ja teistest infokandjatest" – selline pikk lohisev jutt. Jaan Kross küsis, kas pole siis ühte ühendavat sõna. Ta pakkus välja sõna "teavik" ja nii see läks 1993. aastal rahvaraamatukogu seadusesse
  • Pärast enam kui kümmet aastat rahvusraamatukogu peadirektorina töötasin Tea kirjastuses peatoimetajana. Lahkusin sealt 2013, aga selle aja jooksul sai mõnisada raamatut valmis tehtud. Raamatukogu kogemus aitas otsida uusi teemasid, mida raamatuks teha või tuua Eestisse ja siin kirjastada. Kohtusin tööalaselt mitmete maailma suurte kirjastustega, nagu Harper Collins või Britannica jt, kelle raamatud on nüüd eesti keeles olemas. Puutusin ka kirjastuses üsna tihedalt raamatukogudega kokku, sest raamatukogud on kirjastustele väga olulised – põhilised ostjad ikkagi.
  • Mulle meeldib lugeda. Harva, kui ma ei lõpeta päeva raamatuga.


  • [RRi peadirektoriks kinnitamisest pärast pooltteist aastat kohusetäitjana:] Kohusetäitja ebapüsiv amet on siiski rohkem oksal istumine – ei tea, mis juhtub nädala ja kuu pärast. Mul kujunes see periood küll sama pikaks kui mõnel direktori ametiaeg. Nüüd on kindlustunne, aga ka suurem vastutus.
  • Lähiajal tahame luua sobivamaid tingimusi uurijatele, kes soovivad kirjandusega rahus ja vaikuses töötada. Maja on avatud kõigile, kes lugeda oskavad, lapsed on aga teistsuguse käitumisega ja häirivad pahatihti vanemaid ja tõsisemaid inimesi.
  • Loomulikult oleme pühapäeval lahtiolekule mõelnud, aga ma ei julge öelda, kas ja millal see teoks saab. Praegu me selleks valmis pole. Suures mahus tehakse infotehnoloogia ettevalmistustöid. Pühapäeval avamiseks peaksime teadma, mis kellaaegadel inimene võiks raamatukokku tulla. Teatavasti on linn puhkepäeval pigem tühi või turiste täis. Lisapäev toob kaasa majanduskulude suurenemise, saalid peavad valged ja soojad olema. Töötajate töönädala pikenemine eeldab suuremat palgaraha.
  • Nõuniku tööga jään aga seotuks ka edaspidi, sest Rahvusraamatukogu on nii või teisiti kõikide eesti raamatukogude jaoks keskus. Teistes riikides nimetatakse rahvusraamatukogu direktorit inglise keeles national librarian – rahvuslik raamatukoguhoidja. Rahvusraamatukogu tegevusring hõlmab tööd terve riigi ulatuses.
  • Poliitika on minu jaoks tundmatu maailm. Minu tegevus piirdub kindlalt raamatukogundusega. Olen sellel alal töötanud juba 25 aastat ja püüdnud seda valdkonda iga aastaga rohkem tundma õppida. Rahvusraamatukogus alustasin tööd 1974. aastal.
  • Tõsi, raamatulaenutajana olen lugejaga suhelnud ainult õppimise ajal praktikal, see tekitab minus siiani nostalgiat. Võib-olla pärast direktori ametit pääsen lõpuks lugejani.

Artiklid

[muuda]
  • Emakeelsetes koolides saadav haridus on kõige vahetum tee identiteediks oma rahvuskultuuris. On ju meilgi eestikeelsed koolid olnud peaaegu kõikjal, kuhu saatus meid on paisanud. Oma rahvuskultuuriline identiteet on kõige tähtsam eeldus, mis teeb võimalikuks tunda ja austada teisi rahvuskultuure.
  • Kultuuride paljusus on Euroopa rikkus ja ka maailmakultuur pole midagi muud kui rahvuskultuuride summa. Ainult oma rahvuskultuuris haritud inimene on võimeline elama sotsiaalselt aktiivset elu, aga see tähendabki seda, et teises riigis, teises kultuurikeskkonnas elades õpib ta sisemise vajaduse sunnil selle rahva keele, tunneb selle rahva ajalugu ja kultuuri, sest vastasel korral pole sotsiaalselt aktiivne elu ju võimalik, pole võimalik adekvaatselt hinnata ühiskonnas toimuvat.
  • [Pronkisööst:] Kunagi ei ole tekkinud konflikte eesti ja vene intelligentsi vahel. Nii nõukogude okupatsiooni ajal kui ka taasiseseisvunud Eestis on tekkinud vastuolud selle venekeelse elanikkonnaga, kel on puudunud oma rahvuskultuuriline identiteet, kes oma harimatuses on muutunud kriminaalseks ja/või lasknud ennast kaasa tõmmata poliitilistesse intriigidesse ning kellest nüüd on Eestis saanud viies kolonn Venemaa impeeriumimeelse poliitika elluviijana.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tiiu_Valm&oldid=114406"