Jerry Markham vaatas üle lahesaba, mis avamerelt maa sisse vänderdas. Tema taga kõrgus lage küngas, kaetud turba ja kanarbikuga ning oli pika talve järel pruun. Tema ees seisis naftasadam. Neli puksiiri, suured nagu traalerid, kaks külgedel, üks ees ja üks taga, sikutasid Lord Rannochit tagurpidi kai äärde. Tankerid pidid silduma alati vööriga mere poole, et olla valmis õnnetuse korral põgenema. Vagase vee taga paistis tööstusmaastik: naftamahutid, bürooruumid ja elektrijaama matsakas korpus, kust said voolu nii sadam kui ka Shetlandi üldine elektrivõrk. Heitgaas põles heleda leegiga. (lk 12)
Kunagi vedas Sullomi lahest lõunasse naftat kaheksasada tankerit aastas; nüüd saabus neid kai äärde vaid kakssada ja Lord Rannoch tõi keskmist tüüpi toornaftat Schiehallionist, läänes Atlandil laiuvalt naftaväljalt. Põhjamere naftaväljad olid peaaegu ammendatud. Markham teadis fakte ja arve. Ta oli oma uurimistöö teinud, kuid ta oli Shetlandil sündinud ja kasvanud. Ta oli sirgunud naftanaelade hüvede keskel: hästi varustatud koolides ja spordikeskustes, muusikatundides ja siledate, laiade teede ääres. Nafta puurimine merepõhjast muutus aina raskemaks ja kallimaks, kuid sadam tundus endiselt toimekas olevat; praegu ei paistnud veel ühtki märki, et terminal on alla käimas. Korraks mõtles ta, kas Shetland olnuks teistsugune — kas tema võinuks olla teistsugune — ja vähem rikutud, kui naftat poleks leitud. Ja milline tulevik ootab saari ees, kui nafta ükskord otsa saab. (lk 13)
Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019
