Tõru
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Tõru on hoolikalt kokkupakitud tammepuu.
Oh mida küll väikese Tiigriga teha, ei teagi!
Kui ta üldse ei söö, ei kasva ta suureks veel peagi.
Ei meeldi temale ohakad, mesi, ei tõrud,
sest et torgivad ühed ja teised on liiga mõrud.
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh" Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (lk 135)
- On minul väikene ja armas kohakene siin linna külje all, soo ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, männi jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu võõraslapsed oma elu eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata. Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal sügisel puistavad nad oma lehed pinnale, väetades ja mullapinda tekitades, millest nende juured suurt küll veel ei suuda leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb, kiratseb, kuid ta ei kao.
- Konstantin Päts kolmandal põllumeeste kongressil, 4. märtsil 1923
Vanasõnad
[muuda]- Kuidas tamm, nõnda tõru.
Kirjandus
[muuda]- Vitautas Petkevičius, "Tammetõru seiklused sõgedate maal", 1968
