Patrull

Proosa

"Ausõna, on alles loll olukord!" sõnas ta [D'Artagnan]. "Jätta enda teada niisugune saladus on sama hea, kui hoida taskus hõõguvat sütt ja loota, et see riiet läbi ei põleta. Mitte hoida saladust, kui on tõotatud, see oleks jälle autu inimese tegu. Tavaliselt tulevad mulle head mõtted jooksu pealt. Seekord aga, kas ma eksin rängalt või pean ma tõesti hirmus palju ringi jooksma, et leida lahendust sellele olukorrale... Aga kuhu joosta?... Jumala eest, lõpuks võib ju minna Pariisi poole. See on hea koht... Jookseme aga kähku... Aga kiireks jooksuks on neljast jalast rohkem tulu kui kahest. Õnnetuseks on mul praegu ainult kaks jalga... Oleks vaja hobust! "Kuningriik hobuse eest!" nagu olen kuulnud öeldavat teatris!... Peab järele mõtlema, mulle ei lähe see nii palju maksma... Conference'i väravate juures on musketäride patrull, ja ühe hobuse asemel, mida mul vaja, võin ma sealt saada kümme."
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 563-564

[Maakonnapiiride sulgemisest Hispaanias Santiago palverännuteel:] Metsateel on lisaks meile pidevalt patrull ees. Uskumatu, et nad on siia välja sõitnud. Paar mundrikandjat kõnetavad meid, aga õnneks mõistavad kohe, et hispaania keelt me ei räägi ja pääseme nii pikematest jutuajamistest. Mina kinnitan iga kord pühalikult, et Santiagosse meie küll ei lähe. Inimese hingerahu ei tohi asjata röövida. (lk 215-216)
Politsei on meid korduvalt hoiatanud, et linnapiir on suletud ja palverändurid peetakse kinni. Joséd ajab see vaid naerma. Ta on tõesti marulahe vana, kes on valmis igasugusteks pättusteks.

Suurlinnatuled on juba päris lähedal, kui silmame linnapiiri. Tuul tormab, vihm on raevukam kui enne.

Aga keda pole, on politseipatrull.

"Neil hakkas külm," olen veendunud.

"Vaata, José, nüüd lendan ma keelatud linna sisse," ütlen talle ja sõna otseses mõttes hüppan linnapiirist üle, ise juubeldades. Sooritus on muidugi nadi, raske koormaga hüpped ei tule mul hästi välja, aga see pole enam oluline.

José teeb sama ja me kordame politseinike sõnu: "Kes sees, see sees - kes väljas, see väljas." Meie oleme nüüd sees. (lk 226)

Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020