Nõmm

Luule

Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud,
nõmmede kohal lendamas ei käi,
puhates seal, kus sõnajalakäänud
su õilsat südant katvad longuspäi?

Külmand on maa - ja viisteist rasket talve
seal nõmmel kevadeks on üle läind;
truu on see hing, mis hoiab mälusalve,
kui on nii mitmest valust läbi käind.

Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.
/---/
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.

Juhan Liiv, "Sügise" (1903). Rmt: J. Liiv, "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 86

Kui õhtuti kuumalt hõõgub liiv
ja on köömnete küpsmise ajad,
siis kaldaäärsesse nõmme viin
oma käikude otsatud rajad.

Ma õitsen kui liiv, maa lõhnavad rohud,
lilla tee ning tasane kassikäpp.
Ning lämbuva-põuase maapinna lohud
teadvalt-omaselt silitab läbi mu näpp.

Ilse Lehiste, "Kuumad ajad (II)", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48" (1989), lk 36

Maa on täis leidmata otsimist.

Põdrakanepi lillad ladvad
kiiguvad tuules.
Veel püüab nõmm
oma jahmunud taimekätega
tabada vinti,
kes tikkis
jäljed
ta liiva.

Ellen Niit, "Nõmmevaikus" (1958). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 59jj

Kirjandus

Aleksis Kivi, "Nõmmekingsepad". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957