Muruniiduk

Proosa

Kogenum aednik ostab lihtsalt muruniitja; see on seandne ratastega riistapuu, täriseb teine justkui kuulipilduja, ja kui te tiirutate temaga mööda muru, siis rohulibled muudkui lendavad; ma ütlen — lausa rõõm. Kui te sihukese niidumasina koju toote, lähevad kõik perekonnaliikmed vanaisast pojapojani selle üle vaidlema, kes hakkab muru niitma; mäherdune huvi kõigil käristada ja lopsakat rohtu niita!

"Pidage!" hüüatab aednik, "ma näitan, kuidas seda teha tuleb." Ja sõidab siis mööda muru, ühtaegu masinamehe ja põlluharija võidurõõmus ilme näol.

"Lase nüüd minul..." mangub teine perekonnaliige.

"Veel tsipake," nõuab oma õigust aednik ja sõidab jälle ringi, ragistades ja rohtu niites, nii et libled lendavad. See on esimene, pidulik niitmine.

"Kuule," kõnetab aednik mõne aja möödudes teist perekonnaliiget, "kas sa ei tahaks masinat võtta ja muru ära niita? See on väga huvitav töö."

"On küll," vastab too teine ükskõikselt, "aga mul pole täna põrmugi aega."

Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 60-61

Luule

Kollase kerega muruniidumasin
seisab üksinda muruplatsil
ja kuulab, mida vihm talle kõneleb.
Rohukõrred kõditavad
muruniitja kõhualust:
Vihma kätte! Vihma kätte!
Üles, üles, hellad vennad!
Kas nad ei aima mu ametit, et nii kangesti tahavad tõusta,
mõtleb muruniidumasin.

Madli Morell, "Niidumasin", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 34