Mine sisu juurde

Mirje Mändla

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Mirje Mändla (sündinud 29. augustil 1975) on Eesti helilooja, laulja, muusikateadlane, -ajakirjanik ja -kriitik.


Artiklid ja arvustused

[muuda]
  • Ulatuslikus kavas tuli esiettekandele Tõnis Kaumanni pühendusteos "Ivo igatsedes" (2023). Kaumann on kirjutanud teose kaassõnas, et see on pühendatud suurepärasele klahvpillimängijale, ansamblikaaslasele ja sõbrale Ivo Sillamaale, kes lahkus 2023. aasta juulis. "Aeg ei ole veel suutnud parandada seda valu ja tühimikku, mis on jäänud. Igatsen teda siiani." Tõnis Kaumannil on tõepoolest õnnestunud umbes 15 minutit kestvas kompositsioonis Ivo Sillamaa olek ja mänguviis ilmekalt kuulajate silme ette manada: teoses peegeldub küll kurbus, aga ka Sillamaa rõõmsameelsus ja energia ning isegi temale omane klavessiinimängu laad.


  • Ühtlasi jäin mõttesse, kuhu on jäänud meie aja n-ö aadelkonna rivaalitsemine teemal, kes saab oma õukondlikesse saalidesse tegutsema ajastu kõige hiilgavamad meistrid, meie aja Graupnerid, Bachid, Händelid ja Telemannid. Võib vaid ette kujutada, kui meeli ergutavalt kõlasid teosed lõuna- või õhtusöökidel, olgugi et meie aega on jõudnud pudemed Graupneri hädaldamisest, et käsi kipub vilkast suletööst krampi minema.
  • Etenduse nn ritornelli osas kõlas kahe kulminatiivse kantaadi vahel klavessiini soolopala, Domenico Scarlatti "Fuga del gatto". Naljaka vahepalana on mul sel sügisel õnnestunud kontserdisaalis muusika vahendusel kohtuda nii mõnegi möödunud aegade kassi käpajälgedega, kui meenutada Heinineni teost ansambel U: Saariaho pärandile pühendatud kontserdil. Nüüd siis kohtusime XVIII sajandi kassi müstiliste käpajälgedega, mis olevat Scarlattit inspireerinud fuuga teema kirjutamisel. Võis vaid imetleda, milleks on võimelised neli muusikut – see oli hoogsa käega valitud kava, kus olid ülekaalus huvipakkuvad muusikalised lahendused.


  • ERSO esitles Neeme Järvi juhatusel ühte võimalikku XIX sajandi muusikaloo suurkuju, helilooja Hans Rotti, kelle teoste nimistu jäi lühikese ja traagilise elu tõttu napiks. Rotti suurimad muusikalised eeskujud olid Anton Bruckner ning Richard Wagner, näiteks osales ta 1876. aastal Bayreuthi esimesel festivalil "Nibelungide sõrmuse" maailmaesiettekandel. 1878. ei pälvinud Rotti looming kompositsioonivõistlusel edu. Rahapuudus ja psüühilised pinged kulmineerusid ning kuigi edu ei jäänud tulemata (juba 1881. aastal sai ta riikliku stipendiumi), hääbus stipendiumisaaja vaimuhaiglas, põdedes veel ka tuberkuloosi. Kuid tõend huvitava loomingu kohta on tema esimese sümfoonia näol olemas ning selle nauditav ettekanne Estonia kontserdisaalis, küll sajandise hilinemisega, kõlanud. Jääb vaid üle nõustuda Rotti põlvkonnakaaslase Mahleri arvamusega: "Täiesti võimatu on hinnata, mida on muusika tema lahkumisega kaotanud. Tema geenius hõljub kõrgustes juba esimeses sümfoonias, mis on kirjutatud kõigest 20aastaselt ja teeb temast, liialdamata, minu arusaamise järgi uue sümfoonia rajaja."
  • Mahukaid ja vaimu värskendavaid partituure kuulates ei teki saalis kunagi küsimust, kas tellimustele kulutatud ressurss oli läinud ikka õigesse kohta või et ega nad olnud ometi liiga üle kullatud. Looming kestab üle aegade, seda võib nimetada, kui väljenduda trenditeadlikult, toimivaks ja tasuvaks investeeringuks.


  • Iga dirigent maalib kontserdikavaga oma ideaalse muusikamaailma: sellest sünnib midagi uut, eriomane helimaailm, kujutlusvõimest kantud helipoeesia, helivõngete tekitatud füüsiline ruum.
  • Võib ju küsida, kas on mõtet rakendada heliteosed mööduvate ideoloogiliste diskussioonide ette. Vahepeal oli moes käsitleda Läänemere saastamist ja selle üle arutleti festivalidel. Keskkonnateema on põletav ka tänapäeval. Kindlasti ei lahendata keskkonnaküsimusi kontserdisaalis, aga on kahtlemata teretulnud, et muusikud võtavad olulistel ühiskonnateemadel sõna. Muusikalise materjali ja mahukate helikompositsioonidega lähedases kokkupuutes olnud võivad avalikku arutellu anda hoopis teistsuguseid impulsse, millest võib sündida lahendus mitmesugustele kitsaskohtadele. Heli tekitamine on loodusnähtus. Sümfooniaorkester paneb partituurid kõlama tihti puidust instrumentidel, abiks inimese keha: hingatakse ja puhutakse otsekui metsamassiivina sünkroniseeritud liikumises. Muusikud on heli ja loodusega ürgses kontaktis. Inimesel on metsa vaja, et tulla toime igapäevase stressiga. Teadlased on tõdenud, et metsa lähedal elavate inimeste aju mandeltuumad on tervemad.
  • Vähemalt sama oluline on dirigent Olari Eltsile tegeleda konkreetsete muusikaliste parameetrite ja teoste olemusega, tuua suurte heliloojate külluslikust loomingulisest metsast leitu kontserdisaali kogemiseks. Puud suhtlevad omavahel ning kogu floora ja fauna on seotud, üksteisest sõltuvuses. Samamoodi on tihedalt läbi põimunud ka mõtlejate-heliloojate helisülemid.
  • Igatsus metsa, muusika, looduse, inimlikkuse, kontakti, rahu ja rõõmu järele on inimesele loomuomane. Mida pingelisemas õhkkonnas elame, seda rohkem on vaja aega hingelise tasakaalu taastamiseks ja hoidmiseks.
  • Märkimisväärsed instrumentaalkontserdid on alati sündinud tänu äärmiselt väljapaistvate solistide olemasolule. Eesti muusikamaastiku mullastik on selle poolest huumuserikas ja Martin Kuuskmann selles pinnas kasvanud solistidest üks väljapaistvamaid.
Fagotti ei peeta just kõige solistlikumaks pilliks, pigem on sel orkestripartituuris oma roll, kuid Kuuskmann on sellest seisust juba aastakümneid tagasi välja murdnud ja innustanud eesti heliloojaid komponeerima uusi heliteoseid, kus demonstreerida fantastiliselt meeldiva kõlatooniga instrumendi poeetilisi omadusi. Meenuvad talle kirjutatud Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri või Eino Tambergi teosed.


  • Hurmav ERSO hooaja avakontsert kõlas lootusrikkalt. Ei teagi, kas selle tunde tekitas apokalüpsisest haaratud materjal, mis lõi muusikaliste vahenditega n-ö õhu puhtaks, või teadlik suundumus mitte jätta muusikute ja publiku vaimset tervist ja teraapiat kellegi teise hooleks, vaid kasutada teadaolevat ja läbiproovitut. Need on teadagi tantsu mõju inimese kehale ja muusika füüsiline mõju organismile.
  • [Sergei Rahmaninovi teosest "Sümfoonilised tantsud" (1940):] Rahmaninov räägib meile oma teose kaudu traumast ning sellest, kuidas inimene peaks oma eluga edasi minema. Rahmaninovi elu ja looming on ilmekas näide kannatustest ajaloo keeristes. Kuidas kasutada oma andeid, kuidas ennast väljendada, kuidas saada üle lõputust kurbusest ja traumast? Mis on üldse inimese elu tähendus? Elu lõpus kirjutatud emotsionaalselt kaasahaarav kokkuvõtlik muusikaline analüüs pakub igale kuulajale just teda kõnetava vastuse. Nii võibki juhtuda, et kunsti kaudu on võimalik saada inspireeriv kontakt ka Ivanovkast Ameerikasse siirdunud, ammu meie seast lahkunud pianisti ja helilooja mõtteselguse ning kristalliseerunud kogemusega.
  • Praegu räägitakse palju vaimsest tervisest ja kogemusnõustamisest. Teatud tasandil võivad muusika ja selle loojad olla meile kogemusnõustajad aegade hämarusest ning tuletada ühtlasi meelde, et ajalugu kordub, muidugi teisel tasandil. Kas pole uues olukorras saanud interpreetidest terapeudid?


  • 2020. aasta on teinud muusikutele üksjagu peavalu: pidevalt on tulnud muuta plaane, kuid sellega on kaasnenud võimekus teha elavas ettekandes kontsertidele lisaks videoülekandeid. Tööle on hakanud mitmed voogedastusplatvormid, mille kaudu kontserte edastada ja hiljem järele vaadata. Võib tõdeda, et Eestis osatakse teha korralikke videoülekandeid
  • Küllap eesti heliloojad mõtisklevad elu ja inimeksistentsi üle, kuid kas ka läbi agnostitsismi prisma, selle kohta ei saanud sel kontserdil kinnitust.
  • Sarjale "Heli ja keel" soovin jätkuvalt ideid ja õnnestumisi kõndimaks heli ja sõna piirimail ning avastamaks seni tundmata radu. Loodetavasti ei tööta edaspidi kõikvõimalikud olud sarja algideele vastu ning teoseid saab esitada tavapärases kontserdiolukorras, parimas mängukorras instrumentidel ja akustilises keskkonnas. Sealjuures pole üldse halb mõte toimunu jäädvustada või anda publikule võimalus ka video vahendusel kontserdist osa saada. Nii võiks olla suuresti riiklikul toel toimiv kultuurielu kättesaadav ka väljaspool keskusi, ehkki video ei asenda muidugi toimivat vilgast muusikaelu Eesti suuremates linnades kohapeal.
  • Olles küll suur luule austaja, kahtlen selles, kas poeesia aitab alati heliteoseid kontserdikavas siduda.
  • Ja eks mõtelda on mõnus ja mitte ainult muusikat kuulates, seega pole paha kuulata vestlusringe – iseasi, kas kontserdi muusikaline pool ja vestlusring pääsevad sellisel kombel esitletuna üksikult võttes mõjule. Aga kas peabki kõik olema alati parimas vormis publikule kandikul ette kantud? Ehk on publikul isegi vaja tegijatega koos mööda otsingulisi radu käia ja imestada? Kui vaadata aga telliseid, mis ilmuvad trükis eesti kunstnike elust ja loomingust – näiteks hiljuti Ado Vabbe kohta –, siis miks mitte kuulata või lugeda vahelduseks verbaalseid sülemeid eesti heliloojate elust ja loomingust. Sellega näikse meil kitsas olevat.


  • "Sügisfest" on alguse saanud otsekui ühest allikast ning ilmselt on festival praegu teelahkmel, korralduslike asjaolude tõukel otsitakse uut vormi. Siitsamast Eestist on võtta ka teistsugune näide, kus algselt lohiseva pealkirjaga Tartu Jaani kiriku noorte heliloojate festivalist, millega otsiti sisu renoveeritavale kirikule, on aastate jooksul koorunud rahvusvaheline festival "Afekt". Eks ole see muidugi päris omaette teema, kuidas festivalid sünnivad ja arenevad.


  • Kuigi teose algideest saab filmi vaadates aimu ka oskuslikult valitud fragmendi abil, siis režissööri idee süvitsi lahtimõtestamiseks on hea tunda originaalteoste ideed, vormi ning esitustraditsiooni, et saada emotsionaalselt sügav tunnetuskogemus.
  • Pärdi originaallooming kõlab filmides, kus režissöörid on keskendunud inimese eksistentsiaalsetele küsimustele. Pärdi muusikat oma filmides kasutavatel režissööridel on hea muusikamaitse ning tihtipeale leiab sarnasusi muusika ja filmi struktuuris.
  • Korduvalt on Arvo Pärdi filmipäevade jooksul teemaks olnud tõsiasi, et mitte kõik režissöörid ei saa luba kasutada oma filmides Pärdi originaalmuusikat ning seetõttu on kirjutatud tõenäoliselt mitmete linateoste jaoks muusikat à la Arvo Pärt.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mirje_Mändla&oldid=127905"