Michelle Obama

Michelle LaVaughn Robinson Obama (sündinud 17. jaanuaril 1964 Chicagos USAs) on USA jurist ja aimekirjanik.

"Minu lugu"

Tsitaadid väljaandest: Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018. (Inglise keeles "Becoming".)

Lapsena olid mu ambitsioonid lihtsad. Ma soovisin endale koera. Tahtsin elada trepiga majas - ühe perekonna kahekordses majas. Mingil põhjusel tahtsin, et meil oleks neljaukseline mahtuniversaal, isa au ja uhkuse - kaheukselise Buicki asemel. Mul oli kombeks inimestele rääkida, et kui suureks kasvan, saab minust lastearst. Miks? Sest mulle meeldis väikeste laste seltskond ning õppisin kiiresti selgeks, et täiskasvanutele meeldis mu vastus. Oh, arstiks! Väga hea valik! Tol ajal olid mu juuksed veel patsides, mulle meeldis oma vanemat venda kamandada ning kuidagi õnnestus mul alati, vaatamata kõigele, koolis viieline õpilane olla. Olin ambitsioonikas laps, teadmata isegi täpselt, kuhu sihin. Praegu tundub see kõige tobedama asjana, mida üks täiskasvanu võiks lapselt küsida - kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Nagu kasvamine lõpeks. Justkui ühel hetkel sinust saaks miski ja see olekski kõik. (lk 9, raamatu algus)
Fraser, mu isa, õpetas mind tööd tegema, tihti naerma ja sõna pidama. Marian, mu ema, näitas mulle, kuidas oma häält kasutada ja iseseisvalt mõelda. Pead-jalad koos Chicago South Side'i poolel asuvas väikeses korteris aitasid nad mul näha meie loo tähtsust, minu enda loo tähtsust meie suure riigi suures loos. Isegi siis, kui lugu pole ilus või ideaalne. Isegi siis, kui ta on palju tõelisem, kui sulle endale meeldiks. Sinu lugu on sinu oma, ta jääb alati vaid sinu omaks. See tuleb uhkelt omaks võtta. (lk 10-11)
Isegi kui tead, et lõpp on lähedal, isegi siis, kui need viimased nädalad täituvad emotsionaalsete hüvastijättudega, on viimane päev siiski hägune. Käsi langeb piiblile; vanne kordub. Ühe presidendi mööbel kantakse välja, samal ajal kui teise asju tassitakse sisse. Kapid tõmmatakse tühjaks ning täidetakse uuesti vaid paari tunniga. Nii kiirelt see käibki, uutel patjadel puhkavad uued pead - uued temperamendid, uued unelmad. Ja kui see kõik läbi saab, kui viimast korda maailma kuulsaima maja uksest välja astud, jääb sulle vaid hulk võimalusi end taasavastada. (lk 11-12)
Robbie oli mu ema tädi, ta oli aastate vältel mu ema vastu suurt lahkust näidanud, kuid minu jaoks oli ta tol ajal hirmutav. Korralik ja tõsine naine, kes oli kohalikus kirikus koorijuht ning meie ümbruskonna klaveriõpetaja. Ta kandis madalaid ja mugavaid kingi ning ta lugemisprillid rippusid pika kaelaketi otsas. Ta naeratus oli kelmikas, kuid erinevalt mu emast ei hinnanud ta sarkasmi. Kuulsin teda vahel õpilaste kallal hurjutamas, kui nood piisavalt harjutanud polnud, või nende vanematega pragamas, kui nad lapsed liiga hilja tundi tõid.

Tal oli kombeks keset päeva "Head ööd!" käratada - see väljendas tema puhul samasugust ärritust nagu mõne "No issand jumal küll!" hüüe. Paistab, et väga vähesed suutsid ta ootustele vastata. (lk 17)

Tädi Robbie aga kohtles oma majaosa nagu mausoleumi, mille mööbel oli kaetud külma kleepuva kilega, mis vastikult mu paljastele jalgadele kleepus, kui julgesin kuskil istet võtta. Tema riiulitel ilutses hordidena portselankujukesi, mida meil iial puutuda ei lubatud. Kord riivasin sõrmedega õrnalt üht armsate näokestega klaasist puudliperekonda - graatsiline ema ja kolm pisikest kutsikat -, kuid tõmbasin käe kiirelt Robbie raevu kartuses tagasi. Klaveritundide vahel oli alumine korrus surmvaikne. Televiisor oli kinni, raadio ei mänginud mitte kunagi. Ma ei tea, kas nad isegi omavahel eriti rääkisid. Robbie abikaasa nimi oli William Victor Terry, kuid mingil põhjusel kutsusime teda alati perekonnanime järgi. Terry oli nagu vari, silmapaistva välimusega mees, kes kandis iga päev kolmeosalist ülikonda ning ei lausunud põhimõtteliselt mitte kunagi sõnakestki. (lk 20)
Olin umbes neljane, kui võtsin vastu otsuse klaverit õppida. Craig, kes tookord juba esimeses klassis õppis, käis juba iga nädal harjutamas ning paistis Robbie korruselt vigastusteta naasvat. Ma eeldasin, et olen valmis. Olin suhteliselt veendunud, et tegelikult olingi juba klaverimängu õppinud, justkui osmoosi läbi - kuulates kõiki neid teisi lapsi oma laulukesi harjutamas. Muusika ise oli juba mu peas ees ootamas. Tahtsin lihtsalt alla korrusele jalutada ja oma perfektsionistist vanatädile näidata, missugune andekas tüdruk ma olen, kuidas minult ei nõuaks tema õpilaseks olemine mitte mingisuguseid jõupingutusi. (lk 22)
Väiksele lapsele võib tunduda, et klaveril on tuhat klahvi. Vaatad neid mustvalgeid klahviridu, mis ulatavad kaugemale kui su enda käed. Peagi õppisin, et keskmine C ongi keskpunkt. See oli piir vasaku ja parema käe liikumiste vahel, kõrgete ja madalate nootide vahel. Kui suudad pöidla keskmisele C-le paigutada, siis läheb kõik ülejäänu justkui iseenesest paika. (lk 22)
Southside'i meie naabruskonda kolides oli mul kombeks pärastlõunati tema juures jõlkuda ja riiulitelt suvalisi albumeid ta stereosse panna. Igaühes neist peitus tol ajal uus seiklus. Vaatamata mu noorele eale ei seadnud ta iial piiranguid sellele, mida võisin või ei võinud puutuda. Aastaid hiljem oli just tema see, kes mulle mu esimese albumi - Stevie Wonderi "Talking Booki" ostis, hoidsin seda tema majas, oma lemmikalbumite riiulil. Kui mul nälg peale kippus, tegi ta meile piimakokteili või praadis meile terve kana, samal ajal kui Arethat või Milesi või Billiet kuulasime. Southside oli minu jaoks taevalikult suur inimene. Kujutasin tol ajal taevast ette džässist tulvil kohana. (lk 24)
Kodus töötasin oma muusikahariduse kallal. Robbie klaveri ees istudes sain heliredelid kiirelt selgeks - paistab, et osmoos töötas - ning lahendasin agaralt tema antud ülesandeid. Kuna meil endil polnud klaverit, varitsesin hetki, mil kellelgi teisel tundi polnud ning tirisin ema tihtipeale kaasa mu harjutamist kuulama. Klaveriõpikust sain selgeks ühe loo teise järel. Ilmselt polnud ma tema teistest õpilastest oluliselt parem, kuid kannustasin end agaralt. Minu jaoks peitus asja võlu õppimises. See tekitas mõnusat õnnesurinat. Esiteks sain selgeks seose harjutamise ja tulemuste vahel. Tundsin ka Robbies midagi nihkuvat - liiga sügaval, et seda rahuloluks nimetada, kuid siiski, miski kergus ja õnnelikkus temas vilgatas, kui suutsin terve pala ilma vigadeta mängida, kui mu parem käsi leidis meloodia, samal ajal kui vasak akorde mängis. Märkasin seda vaid silmanurgast: Robbie huulte kriips muutus vähem kitsaks ning ta koputavasse sõrme ilmus teatav kergus. (lk 24)
Isa oli valmis iga ettekäänet kasutama, et autoga sõita. Ta oli oma kaheukselisele pronksikarva Buick Electra 225le nii pühendunud, et nimetas seda "Deuce and a Quarteriks". Auto oli alati vahatatud ja poleeritud, käis Searsis õlivahetustes ja hoolduses samasuguse hoolega nagu meie ema meiega lastearsti juures kontrollides. Me kõik armastasime "Deuce and a Quarterit". Ta voolujooneline kere ja kitsad tagatuled muutsid üldmulje lahedaks ja futuristlikuks. Seest oli ta nii suur, et tekkis tunne, nagu oleksid majas. Mahtusin sinna peaaegu et püsti seisma ja armastasin selle kangast lage silitada. Tol ajal oli turvavöö kandmine veel vabatahtlik ning mul ja Craigil oli kombeks tagaistmel ringi rullida ja üle esiistmete kõõluda, kui tahtsime vanematega rääkida. Mulle meeldis pead isa kõrvale peatoele toetada, et meil oleks temaga sama vaade.

Auto pakkus mu perekonnale teatavat lähedust, võimalust korraga nii reisida kui juttu ajada. Mõnikord palusime Craigiga, et isa meid pärast õhtusööki autoga niisama tiirutama viiks. Suveõhtuid tähistasime mõnikord meie naabrusest edelasse jäävas autokinos, kus käisime "Ahvide planeeti" vaatamas. Õhtuhämaruses parkisime Buicki ja sättisime end filmi vaatama, samal ajal kui ema kodust kaasatoodud praekana ja friikartuleid laiali jagas, Craig ja mina tagaistmel, toidud süles, alati näppe hoolikalt pabersalvrätikutesse, mitte autoistmesse, pühkides.

Läks aastaid hoomamaks, mida mu isa autosõidus nii väga armastas. Lapsena lihtsalt tunnetasin seda - vabadust, mida ta rooli taga tundis, naudingut, mida pakkusid mahedalt surisev korralik mootor ja perfektselt tasakaalustatud rehvid. (lk 27-28)

Kui saabus minu kord õpetaja kaartidelt sõnu lugeda, tõusin varmalt püsti ja otsustasin endast kõik anda, "punane", "roheline" ja "sinine" tulid lihtsalt. "Lilla" võttis aga hetke aega ja "oranž" oli päris raske. Kui aga ilmusid tähed V-A-L-G-E, siis tardusin täielikult, kurk kuivas, suu tegi imelikke kujundeid ja häälitsusi, võimetuna õiget sõna ütlema, samal ajal kui mu aju õiget "val-ge-hee" sõna otsides korralikult põtkis. See kõik jäi mulle sõna otseses mõttes kurku kinni. Tundsin põlvedes veidrat õõnsust, nagu nad oleksid valmis murduma. Enne kui see juhtuda jõudis, käsutas proua Burroughs mu tagasi istuma. Ja just sel hetkel manifesteerus see sõna mulle täies selguses. Valge. Valllge. See sõna oli "valge".

Tol ööl pehmetest loomadest ümbritsetuna voodis lamades keerles mu peas vaid üks sõna: "valge". Harjutasin seda sõna nii üht- kui teistpidi, end oma lolluse pärast kirudes. Mu häbi rusus mind vaatamata sellele, et vanemaid ei huvitanud, kas lugesin kõiki sõnakaarte või mitte, justkui miski, millest mul iial vabaneda ei õnnestu. Ma ihaldasin saavutusi. Või ehk ei soovinud ma lihtsalt, et mind saavutusvõimetuks peetaks. Olin veendunud, et mu õpetaja pidas mind nüüd õpilaseks, kes lugeda ei osanud, või mis veel hullem - kellekski, kes seda isegi ei püüdnud. Müntide mõõtu kuldtähekesed, mille proua Burroughs Teddyle ja Chiakale tol päeval saavutuste eest rinnale kleepis, muutusid minu jaoks täielikuks kinnisideeks - nad olid justkui saavutuste etalon ja märk sellest, et nood kaks on märgitud hiilgusega, mida teistele ei pruukinud jaguda. Tuleb tunnistada, et mõlemad lugesid kaartidelt raskusteta kõik sõnad. (lk 31)

Kodus elasin oma nukkude intriigide ja draama maailmas, nendega seebiooperitesse sukeldudes. Oli sünde, vaenamist ja reetmisi. Oli lootust, vihkamist ja vahetevahel ka seksi. Mu lemmikajaviiteks kooli- ja õhtusöögivahelisel ajal. oli end Barbie-hunnikuga minu ja Craigi ühisesse mängualasse parkida ning siis hullumeelsete stsenaariumitega lagedale tulla, need lood tundusid mulle sama tõelised nagu elu ise ja vahel oli mul kombeks Craigi G.I. Joe kujukesi oma teemakeerisesse kaasata. Hoidsin oma nukkude riideid lillelises plastmassist lastekohvris. Iga Barbie ja G.I. Joe oli eraldi isiksus. Mõnikord võtsime isegi tähe-klotsid kampa, needsamad, mille abil ema oli meile kunagi tähestikku õpetanud. Ka nemad said endale nimed ja elulood. (lk 32)
Liitusin pärast kooli õues mängivate naabruskonna lastega harva, ka ei olnud mul kombeks koolikaaslasi külla kutsuda, osaliselt seetõttu, et olin väike perfektsionist ega tahtnud, et keegi mu nukke puutuks. Olin teistel tüdrukutel külas käies täielikke õudusi näinud - Barbie-nukke, kelle juuksed olid maha lõigatud või näod vildikatega ära soditud. Üks asi, mille koolis selgeks sain, oli teadmine, et laste omavaheline dünaamika võis päris segaseks minna. Iga nunnu mänguväljakustseeni taga toimus tegelikult pidev liitude ja hierarhiate türannia. Olid emamesilased, kiusajad ja järgijad. Ma polnud küll häbelik laps, kuid taipasin, et väljaspool kooli pole mul rohkem segadusi vaja. Selle asemel panin kogu energia omaloodud mängualauniversumisse. Kui Craig julges kas või ühte klotsi liigutada, hakkasin lihtsalt kisama. Mul polnud tol ajal ka tema löömisega probleemi - paremsirge otse selga. Oli selge, et nukud ja klotsid vajasid oma elu elamiseks just mind ning ma hoolitsesin nende eest agaralt, ise üht kriisi teise järel läbi mängides. Jälgisin oma jumalikkuses nende kasvamisi ja kannatusi. (lk 32-33)
Meie koduümbrus oli segu keskklassi kuuluvatest erinevate rasside esindajatest. Lapsed leidsid sõbrad mitte vastavalt nahavärvile, vaid sellele, kes parasjagu õues mänguvalmis oli. Minu sõprade hulka kuulusid tüdruk nimega Rachel, kelle ema oli valge ja tugeva briti aktsendiga; punaste juustega kräsupea nimega Susie; ja Mendozade lapselaps, kui too parasjagu külas oli. Perekonnanimede virrvarris esinesid Kansopant, Abuasef, Yacker, Robinson - tol ajal olime veel liiga noored mõistmaks, et käes oli kiirete muutuste aeg. 1950. aastal, viisteist aastat enne mu vanemate South Shore'i kolimist, oli naabruskond 96 protsenti valgetest koosnenud. Selleks ajaks, kui 1981. aastal ülikooli läksin, oli see umbes 96 protsenti mustanahaline. (lk 33)
Teises klassis leidsin end ruumist, kus valitses kasvatamatutest jõmpsikatest ja lendavatest kustukummidest koosnev kaos - selline, mida varem normaalseks ei peetud - ei minu ega Craigi kogemuse põhjal. Seda kõike paistis põhjustavat õpetaja, kes ei osanud mitte kuidagi õpilasi kontrolli alla saada - ja kellele ei paistnud lapsed ka eriti meeldivat. Mis veelgi hullem, polnud kindel, kas kedagi meie õpetaja ebakompetentsus isegi üldse huvitas, õpilased kasutasid seda ära ja käitusid ebameeldivalt, tema jällegi paistis meist kõige hullemat arvavat. Ta nägi meid kui "halbade lastega klassi", vaatamata sellele, et meil puudus seal hämaras, masendavas keldrikorruse ruumis igasugune kord ja juhendamine. Iga tund seal klassis tundus põrgulikult pikk. Istusin õnnetult oma okserohelisel toolil - okseroheline oli 1970ndate trendivärv - ilma midagi õppimata ja söögivahetundi oodates, et saaksin koju emale kurtma minna. (lk 34)
Nüüd, täiskasvanuna, mõistan, et lapsed saavad väga varajases eas aru, kui neid ei väärtustata, kui täiskasvanud nende õpetamisele keskenduda ei viitsi. See pole laste süü. Nad ei ole "pahad lapsed", nad üritavad lihtsalt kehvades oludes toime tulla. (lk 34)
Aastaid hiljem sain teada, et mu ema, kes on üldiselt vaikne ja kuiviku tüüpi, kuid samas kohutavalt otsekohene naine, otsustas tookord meie teise klassi õpetaja üles otsida ning talle - kõige viisakamate teadaolevate sõnadega muidugi - selgitada, et sellel naisterahval pole klassiruumi asja ning soovitas tal apteeki kassapidajaks minna. (lk 34-35)
Isale tundusid rikkad pisut kahtlased. Ta ei sallinud neid, kel nina püsti ning igasuguse kinnisvara omamise suhtes olid tal üldse suhteliselt segased tunded. Mõnda aega mõtlesid nad emaga ühe maja ostmisele, mis asus Robbie omale suhteliselt lähedal, nad sõitsid seda isegi kinnisvaramaakleriga vaatama, kuid otsustasid elamise lõpuks ostmata jätta. Tol ajal oleksin ise muidugi kahe käega poolt olnud. Minu peas tähendas see seda, et mu perekond saaks mitmel korrusel elada. Mu isa aga oli loomult ettevaatlik mees, tehes kompromisse ning mõistes vajadust mustadeks päevadeks raha kõrvale panna. "Sa ei taha ju majast vaeseks jääda," lisas ta tookord, selgitades meile, kuidas mõned inimesed oma säästud ära kulutasid, liiga palju laenu võtsid ja siis ilma rahata kenas majas istusid. (lk 37)
Vanemad kohtlesid meid alati täiskasvanutena. Nad ei pidanud loenguid, kuid vastasid kõikidele meie küsimustele, ka lapsikutele. Nad ei kiirustanud meie diskussioone tagant. Mõnikord võtsid jutuajamised tunde, tavaliselt seetõttu, et nii Craig kui mina armastasime vanemaid küsitleda kõikidel teemadel, millest me veel aru ei saanud. Kui veel väike olin, siis küsisime "miks inimesed tualetis käivad?" või "miks peab tööl käima?" ja siis tulistasime järgmisi küsimusi. Ühe mu esimesi sokraatilisi võite tõi isiklikust uudishimust ajendatud küsimus: "Miks peab hommikusöögiks mune sööma?" See viis meid vestluseni proteiinivajadustest, mille peale uurisin, kas ka maapähklivõi ei võiks valguallikana kirja minna, mis lõpuks, peale pikka debatti, muutis mu ema meelt munade osas, mis mulle niikuinii ei maitsenud. Teades, et olin selle õiguse auga välja teeninud, tegin järgmisel üheksal aastal endale alati hommikusöögiks ilusa suure moosi-maapähklivõisaia, söömata mitte ühtegi muna. (lk 37-38)
Meie kasvades arutlesime enam ja enam narkootikumide, seksi, eluvalikute, rasside, ebavõrdsuse ja poliitika teemadel. Mu vanemad ei eeldanud meilt pühakukäitumist. Mäletan, kuidas isa teatas, et seks oli ja pidigi olema lõbu. Ka polnud neil kombeks karmimaid elutõdesid ilustada. Craig näiteks sai suveks uue ratta ja läks sellega Michigani järve idapoolsele Rainbow Beachi rajale sõitma, et veelt puhuvaid kosutavaid tuuleiile nautida. Kohalik politseinik võttis ta kiiresti rajalt maha, süüdistades teda ratta varguses, keeldudes uskumast, et noor mustanahaline poiss võiks ratta seaduslikul teel omandada. (Kõnealune politseinik, kes oli muuseas ka ise afroameeriklane, sai hiljem mu emalt kohutava peapesu ja oli sunnitud lõpuks Craigi ees vabandama.) Juhtunu oli meie vanemate sõnul küll ebaaus, kuid kahjuks väga tavaline. Nahavärv muutis meid haavatavaks. Tegu oli niisuguse asjaga, mida pidime hakkamasaamiseks endale alati teadvustama. (lk 38)
Barack Obama jäi oma esimesel tööpäeval hiljaks. (lk 102)
Mind palgati firma marketingi ja intellektuaalse omandi osakonda, mida peeti üldiselt pisut muretumaks kui teisi valdkondi, ilmselt sel põhjusel, et meil oli kokkupuude reklaamialaga. Osaks mu tööst kujunes klientide teleka- ja raadioreklaamide käsikirjade lugemine, kontrollimaks, et nad poleks Föderaalse Sideameti standarditega vastuolus. Sain hiljem auhinnaks Barney the Dinosauri puudutavate õiguste ülevaatamise. (Jah, seda peetakse õigusbüroos nimelt pisut muretumaks tööks.) (lk 102)
Vaatasin kella.

"On sellest tüübist mingit märki? uurisin Lorraine'ilt telefonitsi.

Ta lasi välja valju ohke. "Kuule ei," vastas ta mu kõnele. Märkasin, et see paistis teda lõbustavat. Ta teadis, kui väga ma viivitusi vihkan ja kuidas ma hilinemisi ääretult kõrgiks pidasin.

Barack Obama oli meie firmas juba teatavat ärevust tekitanud. Esiteks oli ta just esimese õigusteaduse aasta lõpetanud ja tavaliselt oli meil kombeks suveks vaid teise aasta õpilasi palgata. Kuulujutud aga kinnitasid ta erakordsust. Räägiti, et ühe ta Harvardi professori väitel - ühe meie firma osaniku tütar - oli tegu kõige andekama juuratudengiga, keda ta eales kohanud oli. Sekretärid, kes teda intervjuust mäletasid, väitsid, et ta oli peale silmapaistva arukuse ka väga kena välimusega.

Mind tegi see kõik skeptiliseks. Isikliku kogemuse põhjal võiks öelda, et kui ükskõik missugusele keskpärase intelligentsiga mustanahalisele mehele ülikond selga panna, siis valge inimene viskab silda. Kahtlesin sügavalt selles, et mees sellist haipi väärib. Vaatasin isegi suvise personali nimistust ta pilti - kehva valgustusega näopilti, kus suure naeratusega tüübist vaid nohiklikkus välja paistis - ning jäin oma arvamuse juurde. Ta isikukirjelduse järgi võis arvata, et tegu on vähemalt pisut eksootilisema nohikuga, kuna mees on pärit Hawaiilt. Peale selle polnud seal mitte midagi silmapaistvat. Ainus üllatus oli mind tabanud paar nädalat varem, kui kiire kohustusliku telefonikõne teel end tutvustasin. Hääl teisel pool telefoni oli mind positiivselt üllatanud - tegu oli rikkaliku, isegi seksika baritoniga, mis ei paistnud mitte kuidagi fotol kujutatud isikuga kokku sobivat. (lk 104)

Taipasin kiirelt, et Barackil polnud ilmselt nõuandeid vaja. Ta oli minust kolm aastat vanem - peaaegu kakskümmend kaheksa. Erinevalt minust oli ta paar aastat Columbias käimise ja juura vahel töötanud. Peamiselt hämmastas mind ta enesekindlus valitud suuna suhtes. Ta paistis olevat kahtlustest täiesti vaba, kuigi esmapilgul oli raske mõista, miks. Minu enda edule suunatud marsisammudega võrreldes - seda sirgjoones lastud vibunoolt, mis Princetonist Harvardisse ja seejärel siia neljakümne seitsmendale korrusele viis, paistis Baracki improviseeritud teekond läbi kardinaalselt erinevate kanalite siksakitavat. Sain sel lõunasöögil teada, et ta oli igas mõttes hübriid - mustanahalise Keenia isa ja valge Kansase ema lühikese noorteabielu tulem. Ta sündis ja kasvas Honolulus, kuid veetis lapsepõlves neli aastat Indoneesias lohesid lennutades ja ritsikaid jahtides. Peale keskkooli veetis ta paar laiska aastat Los Angelese Läänekolledžis, seejärel Columbiasse siirdudes, kus ta enda väitel pigem kuueteistkümnenda sajandi erakust munga kombel räpasea 109. tänava korteris mahukaid filosoofia- ja ilukirjandusteoseid luges, pühapäeviti paastus ja halba luulet kirjutas, selle asemel, et 1980. aastate Manhattanile lahti lastud ülikoolipoisina käituda. (lk 105-106)
Barack oli tõsiseltvõetav end liiga tõsiselt võtmata. Ta maneerid olid kerged, kuid vaim võimas. Tegu oli veidra ja sütitava kombinatsiooniga. Mind üllatas ka see, kui hästi ta Chicagot tundis. (lk 106)
Vaatamata vastupanule, mida ta eelhaibile osutasin, leidsin end nii Baracki enesekindlust kui siirast käitumisviisi imetlemas. Ta oli värske, ebatavaline ning veidralt elegantne. Ma ei tabanud end kordagi mõttelt, et ta võiks olla keegi, keda endale kaaslaseks valiksin. Esiteks olin töö juures ta mentoriks. Lisaks olin hiljuti otsustanud kohtamised jätta, kuna töö võttis kogu mu aja ja minus ei jätkunud energiat. Ning tagatipuks läitis Barack peale lõunasööki minu täielikuks õuduseks sigareti, mis üksi oleks kogu mu huvi niikuinii nullinud, tingimusel, et huvi oleks üldse tekkinud.

Temast saaks, mõtlesin tookord, hea praktikant. (lk 106)

Barack oli liialt intellektuaalne, enamiku inimeste jaoks isegi ilmselt liialt intellektuaalne. (Seda muide märkis üks mu sõpradest.) Ta ei olnud happy hour'i tüüpi mees ning võib-olla oleksin pidanud seda ise varem taipama. Minu maailm oli tulvil lootusrikkaid, töökaid inimesi, kelle kinnisideeks oli enda ülestöötamine. Neil olid uued autod ja nad soetasid oma esimesi kortereid ning neile meeldis seda martiinide saatel arutada. Barack veetnuks õhtu pigem üksinda mõnd linnaarendust puudutavat teksti lugedes. Organisaatorina oli ta kuulanud nädalaid ja kuid vaeste elumuresid. Mõistsin, et ta nõue lootusele ja edasiliikumise potentsiaal pärinesid hoopis teistsugustest vajadustest ning kohast, kus puudus kõigile juurdepääs. (lk 108-109)
Mu vanemad suitsetasid, kui laps olin. Õhtul köögis päevaseid tööasju arutades oli neil kombeks suitsud süüdata. Hiljem suitsetasid nad ka laualt nõusid koristades, mõnikord värske õhu tarvis akent avades. Nad ei suitsetanud palju, pigem harjumusest ning põikpäisusest. Nad suitsetasid edasi ka pärast seda, kui uuringud selle harjumuse halva mõju tõestasid.

See ajas nii minu kui Craigi täiesti hulluks. Köhisin kõva häälega demonstratiivselt iga kord, kui nad sigaretid läitsid. Saboteerisime ka vanemate varusid. Väikestena võtsime näiteks riiulilt terve uue paki Newporti sigarette ja murdsime nad siis kraanikausi kohal ükshaaval pooleks. Mõnikord kastsime suitsuotsad tšillikastmesse ja pistsime nad seejärel pakki tagasi. Pidasime vanematele loenguid kopsuvähist, selgitades neid õudusi, mida kooli tervisekursuse videotes näidati - pildid suitsetaja kopsudest, mis olid mustad ja söestunud, surma ootamas, surma nende rinnus. Kontrastiks näidati loomulikult mittesuitsetajate ilusaid terveid suitsust puutumata erkroosasid kopsusid. Põhimõte oli piisavalt lihtne, et nende käitumist maapõhja siunata: hea/halb. Terve/haige. Kõik valivad oma tuleviku ise. Täpselt nii nagu nad ise meid õpetanud olid. Ning siiski läks aastaid, enne kui nad suitsetamise lõpuks maha jätsid. (lk 109-110)

Barackil oli selline naeratus, mis paistis venivat kogu näo laiusesse. (lk 111)
Praeguseni olin oma elu väga hoolikalt konstrueerinud, kõiki võimalikke lahtiseid ja sobimatuid nurgakesi voltides ja peites, justkui tihedalt õhukindlat origamit voltides. Ma olin sinna palju tööd ja vaeva pannud. Ma olin ta üle uhke. Kuid mu origami oli õrn. Ühe nurga lahti rulludes võisin avastada, et olin rahutu. Teine lahtine nurk ehk avaldanuks, et vaatamata oma kindlale suunale, polnud ma ehk karjäarivalikus enam nii kindel ja nii ka kõikide muude asjadega, mida kinnitasin endale tahtvat. Nüüd arvan, et sellepärast ma end ilmselt nii kiivalt kaitsesingi, ilmselt seetõttu ma teda sisse lasta ei tahtnudki. Ta oli nagu tuul, mis ähvardas kõik peapeale keerata. (lk 113)
Olin teadlik, et Barack ei olnud päris kindel, missugust suunda elule anda, missuguses suunas ta karjäär võiks edasi liikuda. Ka rikkusega oli tal pisut ebakindel suhe. Kumbki meist polnud elus rikas olnud ning mitte kumbki meist ka ei püüelnud selles suunas. Ta eelistas rikkusele kasulik olemist, kuid polnud veel päris täpselt välja mõelnud, kuidas. (lk 113)
Linnaossa sisse sõites vajus meie vahele raske pinge, nagu midagi vältimatut või ettemääratut oleks iga hetk juhtumas. Kas ma kujutasin seda ette? Võib-olla olin talle liiga mitu korda ära öelnud. Võib-olla oli ta juba alla andnud, nähes mind kui head usaldusväärset sõpra - neiut, kes oma Saabiga teda vajadusel ringi sõidutas.

Mu hägune aju töötas ikka veel täiskiirusel, kui ta maja ette jõudsime. Istusime hetke kohmetus vaikuses, kumbki teise hüvastijättu oodates, kui Barack järsku mu poole pead kallutas. "Kas lähme võtame jäätist?" Sel hetkel mõistsin, et mäng oli täies hoos, ühel vähestest hetkedest, kui otsustasin ülemõtlemise lõpetada ja lihtsalt elu nautida. Mu armsas linnas oli soe suveõhtu. Õhk tundus nahal sametiselt pehme. Baracki korteri lähedal oli Baskin-Robbins, võtsime sealt kumbki vahvlijäätise ja astusime poest välja kõnniteeservale. Istusime põlved lõua all ja lähestikku, kumbki õues veedetud päevast mõnusalt rammestunud, sõime jäätiseid kiiresti ja vaikselt, et need liialt ei sulaks. Ehk luges Barack seda mu näost või tunnetas muutust mu rühis - tõde, et kõik minus oli hakanud lõdvestuma ja lahti pakkima.

Ta vaatas mind kerge muige ja uudishimuga.

"Tohin ma sind suudelda?" küsis ta vaid.

Sel hetkel, kui end tema poole kallutasin, sai kõik selgeks. (lk 114-115)

Kas see lähtus Baracki poliitilistelt oponentidelt või kusagilt mujalt, oli raske öelda, kuid kõlakad ja kallutatud kommentaarid sisaldasid peaaegu alati mitte eriti hoolikalt varjatud sõnumit rassi kohta, eesmärgiga õhutada hääletajates kõige sügavamat ja näotumat hirmu. Ärge laske mustanahalistel võimu võtta. Nad ei ole teiesugused. Nende nägemus ei ole teie oma. (lk 269)
Me mõlemad olime kasvanud üles pereliikmetega, kes nägid rassi läbi ekstsentrilise usaldamatuse prisma. Olin kogenud Dandy aastakümnete pikkust podisevat vimma, kui temast vaadati tööalaselt mööda tema nahavärvi tõttu, nagu ka Southside'i muret selle pärast, et tema lapselapsed ei või valgete naabruses end turvaliselt tunda. Samal ajal kuulas Barack Tooti, oma valgenahalist vanaema, tegemas suvalisi etnilisi üldistusi ja koguni tunnistamas oma mustanahalisele lapselapsele, et mõnikord ta tunneb hirmu, kui satub tänaval vastamisi mustanahalise mehega. Me olime elanud aastaid koos oma mõnede vanemate sugulaste kitsarinnalisusega, tunnistades, et keegi ei ole täiuslik, iseäranis need, kes on vananenud rassilise eraldatuse ajastul. (lk 269)
Tavaliselt tundsin ma, et mul ei ole võimalik võita, ka kui tahes suur usk ega kõva töö ei suuda mind aidata eemale oma halvustajatest ja nende katsetest mind tühiseks muuta. Ma olin naine, mustanahaline ja tugev, mis teatud inimestele, kel on teatud mõtteviis, tähendab teisisõnu üksnes "vihane". See oli veel üks kahjulik klišee, mida on alati kasutatud, et lükata vähemuste hulka kuuluvaid naisi igal pool kuhugi äärealale - märguanne mitte kuulata, mida meil on öelda.

Ma hakkasin nüüd tõesti pisut vihaseks saama, mis omakorda pani mind ennast halvemini tundma, otsekui viiksin täide mingi ettekuulutuse, mille mu vihkajad olid teinud; otsekui oleksin alla andnud. See on hämmastav, kuidas stereotüüp päriselt lõksuna toimib. Kui palju "vihaseid mustanahalisi naisi" on sattunud selle fraasi loogika nõiaringi? Kui sind ei kuulata, miks sa ei võiks siis kõvemat häält teha? Kui sind on vihase või emotsionaalsena maha kantud, kas ei põhjusta see just veel rohkem viha ja emotsioone? (lk 271-272)

Vahel süüdistasin Baracki kampaaniat selle eest, millisesse olukorda ma olin sattunud. Ma mõistsin, et olen aktiivsem kui enamiku kandidaatide abikaasad, mis tegi minust parema märklaua. Tahtsin instinktiivselt tagasi virutada, astuda vastu neile valedele ja ebaõiglastele üldistustele või sundida Baracki kommenteerima, aga tema kampaaniameeskond aina kordas, et parem on mitte reageerida, sammuda edasi ja võtta lihtsalt löögid vastu. "See on kõigest poliitika," kõlas mantra - nagu me ei saaks selle vastu mitte midagi ette võtta, otsekui oleksime kõik kolinud uude linna uuel planeedil nimega Poliitika, kus ükski normaalne reegel ei kehti.

Iga kord, kui mu meeleolu hakkas langema, karistasin end täiendavate hukkamõistvate mõtetega: mina ei valinud seda. Poliitika ei ole mulle kunagi meeldinud. Ma loobusin oma töökohast ja andsin oma identiteedi üle sellele kampaaniale ja nüüd ma olen kulu? Kuhu on kadunud mu võim? (lk 272-273)

Kõige tänulikumaks tegev õppetund saabus, kui külastasin sõjaväelaste kogukondi ning kohtusin sõdurite abikaasadega - peamiselt naistega, kuigi aeg-ajalt sattus nende sekka ka mõni mees.

"Rääkige mulle oma elust," ütlesin. Ja siis ma kuulasin, kuidas naised, laps süles, mõni naine veel ise alles teismeline, jutustasid mulle oma lugusid. Mõned kirjeldasid, kuidas neid viidi ühest baasist teise üle umbes kaheksa korda kaheksa aasta jooksul; iga kord tuli alustada uuesti, kui tahtsid panna lapsi muusikatundidesse või huviringidesse. Nad selgitasid ka, kui keeruline võib olla kõigi nende kolimiste käigus jätkata oma erialast karjääri: näiteks üks õpetaja ei suutnud leida tööd seetõttu, et uus osariik ei tunnistanud tema vanas osariigis välja antud õpetaja kutsetunnistust; samasuguste kutsetunnistuse probleemidega seisid silmitsi ka küünetehnikud ja füsioterapeudid. Paljudel noortel lapsevanematel oli raske leida taskukohase tasu eest lapsehoidjat. Ja kõike seda varjutasid loomulikult logistilised ja emotsionaalsed raskused seoses sellega, et armsamad saadeti ühekorraga kaheteistkümneks kuuks või kauemakski kohtadesse nagu Kabul, Mosul, või lennukikandja Lõuna-Hiina merel. Nende abikaasadega kohtumine pani mind viivitamatult kõiki iseenda valusid teise nurga alt vaatama. Nende ohverdused olid märksa suuremad kui minu omad. Istusin neil kogunemistel, olles süüvinud ja mõnevõrra rabatud tõsiasjast, kui vähe ma teadsin sõjaväelaste elust. Tõotasin endale, et kui Barackil peaks õnnestuma saada presidendiks valitud, leian mõne viisi, kuidas neid perekondi toetada. (lk 276-277)

Olles ümbritsetud toetavatest inimestest, leidsin julgust järgida taas oma vaistu. Keskendusin avalikel üritustel isiklike sidemete loomisele inimestega, keda kohtasin väikestes rühmades ja tuhandetest koosnevais rahvamassides, lavatagustes vestlustes ja liikudes vaevaliselt läbi spaleeride. Kui valijad said minuga isiklikult kohtuda, siis nad mõistsid, et karikatuurid ei vastanud tõele. Olen õppinud, et lähedalt on raske vihata. (lk 277)
See oli suur hetk, pole kahtlustki - suurejooneline ja avalik ning tänaseni YouTube'ist lihtsasti leitav. Kuid tõsiasi on, et just neil samadel põhjustel tundus see veidral kombel ka omamoodi väikese hetkena. Minu vaade asjadele hakkas tagurpidi pöörduma, nagu aeglaselt pahupidi keeratav kampsun. Lava, publik, valgus, aplaus. Need olid saamas normaalsemaks, kui oleksin osanud eales arvata. See, mille nimel ma nüüd elasin, olid vahepealsed hetked, mis olid harjutamata ja mida keegi ei jäädvustanud ning kus keegi ei esinenud, hinnanud ja - üllatus-üllatus - kus võisin vahel tunda, kuidas minu südames avanes ilma hoiatamata pisikene ukselink. (lk 278)
Pole käsiraamatut, mis ütleks, kuidas olla tulevane Ameerika Ühendriikide esileedi. Vormiliselt ei ole tegu ametiga, samuti ei ole see ametlik tiitel. Sellega ei kaasne ametipalka ega täpselt sõnastatud kohustusi. See on presidentuuri juurde kuuluv veidravõitu külgvanker, positsioon, mida selleks ajaks, kui mina sellele asusin, oli täitnud rohkem kui 43 erinevat naist, kes igaüks oli seda teinud omal moel. (lk 291)
Esileediks saamine tekitas minus tänulikkust ja põnevust, kuid ma ei arvanud sekundikski, et libisen sujuvalt mingisse glamuursesse ja lihtsasse rolli. Mitte keegi, kelle külge on kleebitud sõnad "esimene" ja "mustanahaline", ei arva nii. Ma seisin mäejalamil, teades, et pean poolehoiu võitmiseks üles ronima. (lk 292)
Mul oli kavas ilmuda Valgesse Majja hoolikalt läbimõeldud strateegia ja tugeva meeskonnaga, kes mind toetab. Kui ma sellest räpasest kampaaniast, neist musttuhandeist viisidest, kuidas inimesed püüdsid mind kurja või ebasobivana maha kanda, üldse midagi õppisin, siis seda, et avalik arvamus on varmalt valmis iga tühja kohta täitma. Kui sa ei lähe ja ei määratle ennast ise, siis määratlevad sind kiiresti ja ebatäpselt teised. (lk 293)
Minuga otse kõneldes kutsusid salateenistuse agendid mind pea alati "prouaks". Nagu näiteks, "Siitkaudu, proua. Palun astuge tahapoole, proua." Ja "Proua, teie auto on kohe siin."

"Kes on proua?" tahtsin ma alguses küsida. Proua oli minu arvates vanem naine, kel on korralik käekott, hea rüht ja praktilised kingid, kes võib-olla istus kusagil meie lähedal.

Kuid mina olin proua. Proua olin mina. See oli osa sellest suuremast nihkest, hullumeelsest üleminekust, mille keskel me asusime. (lk 294)

President Bush oma abikaasaga tervitas meid diplomaatilises vastuvõtutoas, otse lõunakülje muruala vastas. Esileedi võttis mu käe oma sooja pihku. "Palun, kutsuge mind Lauraks," ütles ta. Tema abikaasa oli sama sõbralik, suuremeelse Texase vaimuga, mis näis jätvat kõrvale kõikvõimalikud poliitikaga seotud rasked tunded. Kogu kampaania vältel oli Barack sageli ja üksikasjalikult kritiseerinud presidendi valitsemist, lubades valijaile, et tema parandab ära kõik need asjad, mida pidas vigadeks. Bush oli vabariiklasena toetanud loomulikult John McCaini kandidatuuri. Kuid ta oli ka tõotanud teha sellest kõige sujuvama presidendiameti üleandmise ajaloos, andes kõigile täidesaatva võimu osakondadele korralduse valmistada ametisse asuvale valitsusele ette dokumendid juhtnööridega. Isegi esileedi poolel koostasid töötajad kontaktide nimekirju, kalendreid ja kirjavahetuse näidiseid, et toetada mind sotsiaalsetes kohustustes, mis tiitliga kaasas käisid. Kõike seda saatis lahkus, siiras armastus riigi vastu, mida ma jään alati hindama ja imetlema. (lk 297)
Me elasime nüüd omamoodi mullis, mis eraldas meid vähemalt osaliselt argisest maailmast. Ma ei suutnud enam meenutada viimast korda, mil ise mingeid asju ajamas käisin või lihtsalt niisama pargis jalutasin. Iga käik nõudis läbirääkimisi nii seoses turvalisuse kui ajakavaga. Mull meie ümber hakkas aegamisi moodustuma kampaania käigus, kui Baracki tuntus kasvas ning üha vajalikumaks muutus seada piire meie ja üldsuse vahele - ning mõnedel juhtudel ka meie ning meie sõprade ja pereliikmete vahele. Mullis elamine oli kummaline ja ma ei nautinud seda eriti, ent samas ma mõistsin, et nii on kõige parem. Tänu politseieskordile ei jäänud meie autod enam valgusfooride taha seisma. Me käisime harva maja eesuksest sisse ja välja, kui oli võimalik käia kiirustades läbi töötajate sissepääsu või kaubalaadimise punkti kõrvaltänaval. Salateenistuse seisukohast - mida vähem nähtavad me saime olla, seda parem. (lk 300)
Hiljem nägin ajakirjanduses fotot Sashast hommikuse koolisõidu ajal, mis tõi mulle pisarad silma. Usun, et see klõps tehti ajal, mil andsin Maliat üle, samal ajal kui Sasha ootas koos minu emaga autos. Ta oli oma väikese ümara näo vastu sportmaasturi akent surunud ja vaatas välja, suurte silmadega ja mõtlikult, silmitsedes fotograafe ja pealtvaatajaid, mõtted loetamatud, kuid näol arukas ilme. (lk 302)
Sain teada, et ametisse valitud presidendil on võimalik saada riiklikust fondist 100 000 dollarit kolimiseks ja remondi tegemiseks, ent Barack nõudis, et maksaksime kõige eest ise, kasutades tema raamatu autoritasudest kogunenud sääste. Ta on olnud selline kogu aeg, mil mina teda tundnud olen: eriti valvas, kui asi puudutab raha ja eetikat, tõstes enda lati isegi kõrgemale kui seadused seda ette näevad. Üks igivana mustanahaliste kogukonna maksiim ütleb: sa pead olema kaks korda tublim, et jõuda pooltki nii kaugele. Esimese afroameerika perekonnana Valges Majas peetakse meid oma rassi esindajateks. Me teadsime, et iga eksimus või valearvestus puhutakse suureks ja tõlgendatakse millekski enamaks kui see on. (lk 303)
Ema elas lõpuks meie juures Washingtonis kaheksa aastat, kuid tol hetkel ta kinnitas, et kolimine on vaid ajutine, et ta jääb ainult senikauaks, kui tüdrukud on sisse elanud. Samuti keeldus ta enda mingisse mulli panemisest. Ta loobus salateenistuse kaitsest ning vältis meediat, selleks et hoida madalat profiili ja kerget sammu. Ta võlus Valge Maja majapidajaid, nõudes, et peseb ise oma pesu ning järgnevatel aastatel käis ta residentsist sisse ja välja nii nagu ise tahtis. Kui tal oli midagi vaja, kõndis ta väravast välja lähimasse CVS-i apteeki või Filene's Basementi kaubanduskeskusse, leidis uusi sõpru ja sai nendega lõunasöögi ajal korrapäraselt kokku. Iga kord, kui mõni võõras kommenteeris, et ta näeb välja täpselt nagu Michelle Obama ema, siis ta lihtsalt kehitas viisakalt õlgu, ütles: "Jaa, seda ma kuulen ühtepuhku," ning läks oma teed. Mu ema tegi asju omal moel, nagu oli seda alati teinud. (lk 304)
See oli olnud uskumatu ja sümboolne päev meie perekonnale ja loodetavasti kogu riigile, ent see oli olnud ka omamoodi ultramaraton. Mul oli vaid viis minutit, et soojas vannivees liguneda ja taaskäivitada ennast järgneva jaoks. Pärastpoole võtsin paar suutäit praadi ja kartuleid, mille oli valmistanud Sam Kass. Lasin soengut värskendada ja meigi ümber teha ning seejärel libistasin selga elevandiluu värvi siidšifoonist kleidi, mille olin eelseisvaks õhtuks välja valinud ja mille oli spetsiaalselt minule valmistanud noor rõivadisainer nimega Jason Wu. Kleidil oli üks õlapael ja üle selle õmmeldud organza-kangast õrnad lilleõied, igaühe keskel pisikene kristall ning seelikuosa langes kaskaadidena külluslikult põrandale.

Olin oma senise elu jooksul vaid harva pikka õhtukleiti kandnud, kuid Jason Wu looming oli võimas väike ime, mis pani mind tundma pehme, kauni ja vabanenuna just siis, kui hakkasin arvama, et mul ei ole endast enam midagi näidata. Kleit taaselustas minu perekonna metamorfoosi, kogu selle väljavaate unenäolisuse, muundades mind kui mitte täiemõõduliseks ballisaali printsessiks, siis vähemalt naiseks, kes on suuteline ronima uuele tasandile. Ma olin nüüd FLOTUS - First Lady of the United States (Ameerika Ühendriikide esileedi) - Baracki POTUS-e (President of the United States) kõrval. Oli aeg tähistada. (lk 309-310)

Tol õhtul läksime Barackiga naabrite ballile, ajaloo esimesele ametissepühitsemise ballile, mis oli laiemale üldsusele ligipääsetav ja taskukohane ning kus Beyoncé - lihast ja luust Beyoncé - esitas oivalise ja südamest tuleva tõlgenduse R&B klassikaks saanud loost "At Last", mille olime valinud oma "esimese tantsu" lauluks. Sealt läksime edasi koduosariikide ballile ning pärast seda ülemjuhataja ballile, seejärel noorte ballile ja veel kuuele ballile. Meie viibimine igal ballil oli suhteliselt lühike ja enam-vähem täpselt ühesugune: bänd esitas loo "Hail to the Chief", Barack ütles mõne sõna, me püüdsime kiirata tänulikkust neile, kes olid kohale tulnud, ning kui kõik teised seisid ja vaatasid, tantsisime aeglaselt veel kord loo "At Last" järgi.

Hoidsin iga kord oma abikaasast kinni, leides tema silmist rahu. Olime endiselt seesama kiigel kiikuv, yin-yang paar, nüüdseks koos olnud kakskümmend aastat, ning meid ühendas endiselt sügav ja toetav armastus. See oli üks asi, mida mul oli alati hea meel välja näidata. (lk 310)

Ma teadsin, mis on minu jaoks oluline. Ma ei tahtnud olla mingisugune hästiriietatud iluasi, keda näidatakse pidudel ja lindilõikamistel. Ma tahtsin teha asju, mis on otstarbekad ja kestvad. Otsustasin, et mu esimene tõeline pingutus on aed.

Ma ei olnud kunagi varem oma elus aeda pidanud, kuid tänu Sam Kassile ja oma perekonna pingutusele süüa kodus paremini teadsin, et maasikad on kõige mahlakamad juunis, et tumedalehelises aedsalatis on kõige rohkem toitaineid ja et ei olegi nii raske valmistada ahjus kapsakrõpse. Ma nägin, kuidas mu tütred sõid selliseid asju nagu hernesalat ning lillkapsas makaronide ja juustuga ning mõistsin, et veel hiljuti pärinesid meie toidualased teadmised toiduainetööstuse reklaamidest, kus kõik oli mugavuse nimel pakendatud, külmutatud või muud moodi töödeldud. Samal ajal edastati seda infot kas särtsakate telereklaamilaulukeste või kavalate pakenditega, mis pidid püüdma läbi toidupoe kiirustava lapsevanema tähelepanu. Keegi tegelikult ei reklaaminud värsket tervislikku kraami - värske porgandi mõnusat krõmpsumist või äsja varre küljest nopitud tomati võrreldamatut magusust.

Aia rajamine Valgesse Majja oli minu vastus sellele probleemile ja ma lootsin, et see annab märku millegi suurema algusest. Baracki valitsus oli keskendunud sellele, et parandada ligipääsu taskukohasele tervishoiule ja minu jaoks oli aed viis, kuidas edastada paralleelset sõnumit tervisliku elu kohta. Ma nägin selles esimest katset, proovikivi, mis võiks aidata välja selgitada, mida mul on võimalik esileedina korda saata - see oli sõna otseses mõttes viis endale uues ametis juuri alla ajada. Ma kujutasin seda ette omamoodi õueklassiruumina, kohana, mida lapsed saaksid külastada ja kus õppida toitu kasvatama. Pealispinnal tundus aed elementaarse ja apoliitilisena, ohutu ja süütu ettevõtmisena naise poolt, kel on labidas peos - mis rõõmustab Baracki läänetiiva nõunikke, kes muretsesid pidevalt "näivuse" pärast, vaevates end sellega, mismoodi kõik avalikkusele paistab.

Kuid see oli enamat. Mul oli plaanis kasutada aiatööd selleks, et algatada avalikku keskustelu toitumise kohta, eriti koolides ja lapsevanemate vahel. Ideaalis peaks see viima aruteludeni selle üle, kuidas toitu toodetakse, märgistatakse ja turustatakse ning mil moel see mõjutab üldsuse tervist. Ja rääkides neil teemadel Valgest Majast, esitaksin kaudselt väljakutse toidu- ja joogitööstuse hiiglaslikele korporatsioonidele ja viisile, kuidas nad olid oma äri aastakümneid ajanud.

Tõde oli, et tegelikult ma ei teadnud, kuidas see kõik võiks õnnestuda. Aga kui andsin Samile, kes oli liitunud Valge Maja personaliga, korralduse hakata tegema esimesi samme aia rajamiseks, siis teadsin, et saan selle varsti teada. (lk 318-319)

Üldiselt mõistsin, et meile kõigile on parem mitte tunnustada vihkamist ega mõelda liialt ohule, isegi kui teised tundsid, et peavad selle teema tõstatama. Malia liitus lõpuks Sidwelli keskkooli tennisevõistkonnaga, kes harjutas kooli väljakutel Wisconsin Avenuel. Ühel päeval tuli seal tema juurde üks naine, teise õpilase ema, ja osutas tiheda liiklusega maanteele väljakute kõrval. "Kas te ei karda seda?" küsis ta.

Minu tütar õppis suuremaks kasvades, kuidas kasutada oma häält, ja leidis oma viisid, kuidas kehtestada endale vajalikke piire. "Kui te küsite, kas ma mõtlen iga päev oma surmale," ütles ta naisele nii viisakalt kui võimalik, "siis vastus on ei." (lk 362-363)

Iga katsumus on muidugi suhteline. Ma teadsin, et minu lapsed kasvavad üles, omades suuremaid eeliseid ja rikkust, mida enamik perekondi ei suuda ettegi kujutada. Meie tüdrukutel oli ilus kodu, toit laual, ümberringi kiindunud täiskasvanud ja mis puutus hariduse omandamisse, siis said neile osaks vaid julgustus ja rahalised võimalused. Panustasin kõik, mis mul oli, Maliasse ja Sashasse ja nende arengusse, ent esileedina olin teadlik ka suuremast kohustusest. Ma tundsin, et olen rohkem võlgu lastele üldiselt, eriti tüdrukutele. Osaliselt oli see tingitud sellest, kuidas inimesed kippusid reageerima minu eluloole - üllatusega, et mustanahaline linnatüdruk oli käinud läbi eliitülikoolid, olnud juhtivatel ametikohtadel ning jõudnud välja Valgesse Majja. Ma mõistsin, et minu teekond oli ebatavaline, kuid ei olnud ühtegi head põhjust, miks see peaks nii jääma. Minu elus oli ette tulnud nii palju kordi, mil olin leidnud end olevat ainuke mustanahaline naine - või lausa üldse ainuke naine, punkt -, kes istub nõupidamiste laua taga, osaleb juhatuse koosolekul või suhtleb seltskondlikult ühel või teisel vippide kogunemisel. Kui ma olin mõnede nende asjade puhul esimene, siis tahtsin hoolitseda selle eest, et ma ei ole lõpuks ainuke - et minu järel tulevad teised. Nagu minu ema, kes on igasuguste liialduste vaenlane, ütleb jätkuvalt iga kord, kui keegi hakkab ülevoolavalt rääkima minust ja Craigist ja meie erinevaist saavutustest: "Ei ole nad nii erilised midagi. South Side on selliseid lapsi täis." Meil oli lihtsalt tarvis aidata neil neisse ruumidesse pääseda.

Ma taipasin, et olulised osad minu loos ei asetsenud niivõrd minu saavutustes, kuivõrd sellel, mis neid tõestas - paljud väikesed juhtumid, kui mind oli aastate jooksul toetatud ja inimesed, kes olid aidanud mul enesekindlust kasvatada. Ma mäletasin neid kõiki, iga inimest, kes oli kunagi mind edasi aidanud, andnud endast parima, et vaktsineerida mind kõigi solvangute ja alanduste vastu, millega ma puutun kindlasti kokku kohtades, kuhu olin teel - kõigis neis oludes, mis olid peamiselt loodud inimestele ja inimeste poolt, kes ei olnud ei mustanahalised ega naised. (lk 363-364)

Juba noore juristina olin püüdnud seda ise teistele edasi anda, julgustades tundma uudishimu, kui seda kelleski märkasin, tõmmates noori inimesi kaasa osalema olulistes vestlustes. Kui naissoost juurapraktikant küsis minult oma tuleviku kohta, siis avasin ukse ning rääkisin talle oma teekonnast või andsin pisut nõu. Kui keegi tahtis juhendamist või abi sidemete loomisel, siis tegin mis suutsin. Hiljem, kui töötasin Public Alliesi juures, nägin vahetult pealt vormilisema juhendamise kasusid. Ma teadsin iseenda elukogemusest, et kui keegi näitab sinu õppimise ja arenemise vastu üles siirast huvi, kasvõi ainult kümneks minutiks toimeka päeva jooksul, siis see loeb. See on tähtis naistele, vähemustele ja igaühele, kellest ühiskond kipub kiiresti mööda vaatama. (lk 364-365)
Me jätkasime koos Barackiga Valge Maja avamist inimestele, eriti lastele, lootuses panna selle suursugusust tundma, segades formaalsuse ja traditsiooni sisse mõningast elavust. Iga kord, kui võõramaised aukandjad riigivisiidile tulid, kutsusime kohalikke koolilapsi osa saama ametliku tervitustseremoonia pidulikkusest ja maitsma toitu, mida pakutakse riiklikul õhtusöögil. Kui muusikud olid tulemas õhtusele esinemisele, palusime neil varakult kohale ilmuda, et lüüa kaasa noorte töötoas. Me tahtsime rõhutada kunstiga kokkupuutumise olulisust lastele, näidates neile, et kunst ei ole luksus, vaid kuulub nende üldise hariduskogemuse juurde. Ma nautisin seda, kui nägin keskkooliõpilasi seltsimas moodsate artistidega nagu John Legend, Justin Timberlake ja Alison Krauss, samuti legendidega nagu Smokey Robinson ja Patti LaBelle. Mulle tuletas see meelde, kuidas ma ise olin üles kasvanud - džäss Southside'i majas, klaverikontserdid ja opereti õpitoad, mida mu vanatädi Robbie lavastas, minu perekonna käigud kesklinna muuseumidesse. Ma teadsin, mismoodi kunst ja kultuur lapse arengule kaasa aitavad. Ja see tekitas minus koduse tunde. Barack ja mina kiigutasime end igal kontserdil esireas muusikarütmis kaasa. Isegi minu ema, kes üldiselt hoidus avalikkuse ette ilmumisest, tuli iga kord, kui muusika mängis, alla riigikorrusele. (lk 366)
Pärast meie varaseid läbirääkimisi salateenistusega tegid Sasha ja Malia nüüd erinevaid asju, näiteks käisid sõprade bar mitzvah'del, pesid koolile heategevuseks raha kogudes autosid ja isegi hängisid kaubanduskeskuses, agendid alati ja minu ema sageli neil kannul käimas, kuid nüüd olid nad vähemalt sama toimekad kui nende eakaaslased. Sasha agendid, nende seas Beth Celestini ja Lawrence Tucker - keda kõik kutsusid LT-ks - olid muutunud Sidwellis armastatud püsiasukateks. Lapsed anusid, et LT vahetunni ajal nende kiigele hoogu lükkaks. Kui klassis tähistati kellegi sünnipäeva, andsid perekonnad sageli kooli kaasa mõne muffini ka agentide jaoks.

Me kõik saime aja jooksul oma agentidega lähedaseks. Toona juhtis minu turvameeskonda Preston Fairlamb ja hiljem võttis tema koha üle Allen Taylor, kes oli olnud minuga kampaania ajal. Avalikes kohtades viibides olid nad vaiksed ja üliärksad, ent iga kord, kui olime lava taga või lendasime lennukis, lasid nad end lõdvemaks, rääkisid lugusid ja viskasid nalja. "Kivinäoga pehmod," kutsusin neid narritades. Kõigi nende koosveedetud tundide ja paljude ühes reisitud miilide jooksul saime tõelisteks sõpradeks. Ma kurvastasin nende kaotuste üle ja hõiskasin, kui nende lapsed jõudsid oluliste teetähisteni. Olin alati teadlik nende kohustuse tõsidusest, sellest, mida nad olid valmis minu kaitsmiseks ohverdama, ega võtnud seda kunagi iseenesestmõistetavana. (lk 367-368)

See on naljakas, kui kiiresti on võimalik aru saada, kes on sinuga sinu enda pärast ja kes püüab midagi muud saavutada. (lk 369)
Olin palju aastaid tagasi õppinud hoidma oma tõelisi sõpru lähedal. Olin jätkuvalt tihedalt seotud naistega, kes olid aastaid tagasi meie mähkmekoti päevadel Chicagos, hakanud kogunema laupäevastele mänguaegadele, mil meie lapsed loopisid lõbusalt kõrgetelt toolidelt toitu maha ja me olime kõik nii väsinud, et tahtsime nutta. Need olid sõbrad, kes aitasid mul koos püsida, tuues toitu, kui mul endal ei olnud mahti poodi minna, viisid tüdrukuid balletitundi, kui olin oma tööga maha jäänud või vajasin lihtsalt puhkust. Mitmed neist olid astunud lennukile, et tulla minuga kaasa mitteglamuursetele kampaaniasõitudele, andes mulle emotsionaalset tuge hetkel, kui seda kõige rohkem vajasin. Naistevaheline sõprus, nagu iga naine võib teile öelda, on ehitatud tuhandest sedalaadi lahkest teost, mida üksteisele vastastikku üha uuesti tehakse. (lk 370)
Sõbrad muutsid mind terviklikuks, nagu nad on seda alati teinud ja jäävadki tegema. Nad tõstsid mu meeleolu iga kord, kui tundsin end masenduses või pettununa või kui ma ei pääsenud piisavalt Barackile ligi. Nad maandasid mind, kui olin kriitika surve all, kui kõike, alates minu küünelaki värvist kuni puusade laiuseni, lahati ja arutati avalikult. Ja nad aitasid pidada vastu suurtele muret tekitavatele lainetele, mis tabasid vahel ootamatult. (lk 371)
Osama bin Laden oli tapetud. Mitte ükski ameeriklane ei kaotanud elu. Barack oli võtnud tohutu riski - mis oleks võinud talle minna maksma presidendi ametikoha - ja kõik läks hästi.

Uudis liikus juba mööda maailma ringi. Inimesed ummistasid Valge Maja ümbrust, nad voolasid välja restoranidest, hotellidest ja kortermajadest ning täitsid õhtu õhu rõõmuhõisetega. Hääled kasvasid nii valjuks ja juubeldavaks, et ajasid Malia tema magamistoas üles, need olid kuuldavad isegi läbi kuulikindlate aknaklaaside, mis pidid kõike kinni hoidma.

Sel õhtul ei olnud nagunii vahet sees ja väljas olemisel. Üle kogu riigi olid inimesed tulnud tänavatele, ajendatuna tungist olla teiste läheduses, ühendajaks mitte lihtsalt patriotism, vaid ühiskondlik lein, mis oli saanud alguse 11. septembril 2001, ja aastatepikkune mure, et meid võidakse uuesti rünnata. Mõtlesin igale sõjaväebaasile, mida olin kunagi külastanud, kõigile neile sõduritele, kes nägid vaeva, et haavadest taastuda, paljudele inimestele, kes olid saatnud oma pereliikmeid kaugele maale riiki kaitsma, tuhandetele lastele, kes olid kaotanud tol õudsel, kurval päeval oma vanema. Ma teadsin, et ühtegi neist kaotustest ei ole võimalik korvata. Kellegi surm ei too kunagi ühtegi elu tagasi. Ma ei ole kindel, kas üldse on kunagi põhjust kellegi surma tähistada. Kuid tol õhtul sai Ameerikale osaks hetkeline kergendus, võimalus tunda oma vastupidavust. (lk 372-373)

Aeg näis liikuvat silmuseid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. Reede kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. Tempo oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks pärastlõuna võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. (lk 374)
Ma pidin ikka veel oma au välja teenima. Mõtlesin sageli sellele, mida võlgnen ja kellele. Minuga käis kaasas ajalugu ja see ei olnud ei presidentide ega esileedide oma. Ma ei olnud kunagi leidnud John Quincy Adamsi looga sellist sidet, nagu olin leidnud Sojourner Truthi omaga, või olnud liigutatud Woodrow Wilsoni loost nii nagu olin Harriet Tubmani omast. Rosa Parksi ja Coretta Scott Kingi heitlused olid mulle tuttavlikumad kui Eleanor Roosevelti või Mamie Eisenhoweri omad. Ma kandsin endaga nende ajalugu, koos minu ema ja vanaemade omaga. Ükski neist naistest ei suutnud iial ette kujutada sellist elu, nagu oli minul praegu, kuid nad olid kindlad, et nende sihikindlusest sünnib lõpuks midagi paremat inimesele nagu mina. Ma tahtsin esineda maailmas viisil, mis austab neid sellena, kes nad olid. (lk 374-375)
Mandela oli pandud vangi tema põhimõtete pärast. Ta ei näinud oma lapsi üles kasvamas, ei näinud ka paljusid oma lapselapsi üles kasvamas. Kõike seda ilma kibestumiseta. Kõike seda jätkuvalt uskudes, et tema maa parem pool saavutab ühel hetkel ikkagi võidu. Ta oli teinud tööd ja oodanud, kannatlikult ja julgust kaotamata, et näha seda juhtumas.

Lendasin koju sellest vaimust kantuna. Elu õpetas, et areng ja muutused toimuvad aeglaselt. Mitte kahe aasta, nelja aasta, ega isegi eluajaga. Külvasime muutuse seemneid, mille vilju ei pruugi me ise kunagi näha. Pidime olema kannatlikud. (lk 379)

Peaaegu nelja esileediks oldud aasta jooksul olin sageli pidanud lohutama. Olin palvetanud koos inimestega Tuscaloosas Alabamas, kelle kodud hävitas tornaado, mis muutis tohutud alad linnas hetkega pilbasteks. Olin pannud käed meeste, naiste ja laste ümber, kes olid kaotanud lähedase Afganistani sõjas, Texase sõjaväebaasis tule avanud äärmuslase käe läbi ja vägivalla tõttu nende omaenda kodu lähedal tänavanurgal. Eelmisel neljal kuul olin külastanud inimesi, kes pääsesid massitulistamisest kinos Colorados ja sikhide templis Wisconsinis. See vapustas iga kord. Olin püüdnud iga kord tuua neile kohtumistele oma kõige rahulikuma ja avatuma poole, et pakkuda omaenda jõudu: olles hooliv ja kohal, istudes vaikselt teiste inimeste valuvoos. Kuid kaks päeva pärast tulistamist Sandy Hookis, kui Barack sõitis Newtowni, et kõneleda ohvritele peetud palvusel, ei suutnud ma end temaga kaasa minemiseks kokku võtta. Ma olin sellest niivõrd vapustatud, et mul ei olnud jõudu, mida pakkuda. Olin olnud esileedi peaaegu neli aastat ja selle aja jooksul oli olnud juba liiga palju tapmisi - liiga palju mõttetuid, välditavaid surmasid ja liiga vähe tegutsemist. Ma ei olnud kindel, mismoodi ma suudaksin üldse trööstida inimest, kelle kuueaastane laps lasti koolis maha. (lk 387-388)
Olge minuga kannatlikud, sest asjad ei lähe tingimata lihtsamaks. Üks asi on, kui Ameerika oleks lihtne paik lihtsa looga. Kui ma saaksin jutustada enda osast selles ainult läbi korrastatud ja kena prisma. Kui poleks tagasilööke. Ja kui iga tabanud kurbus oleks lõpuks vähemalt lunastav.

Kuid see ei ole Ameerika ja see ei ole ka mina. Ma ei püüagi väänata kõike mingisse täiuslikku vormi. (lk 389)

Minu jaoks oli tähtis olla midagi enamat kui lohutaja. Olin oma elu jooksul kuulnud palju tühje sõnu tähtsate inimeste suust, kes jagasid kriisihetkedel lubadusi, millele ei järgnenud tegusid. Tahtsin olla inimene, kes räägib tõtt, kasutada oma häält selleks, et aidata võimalusel hääletuid ja mitte kaduda hädas olevate inimeste silmist. Ma mõistsin, et kui ma kuskile ilmun, toimub see väljast vaadates dramaatiliselt - ootamatu ja kiiresti kerkiv torm, mille keerutasid üles autokolonn, agendid, abid ja meedia ning nende keskel mina. Me olime kohal ja siis läinud. Mulle ei meeldinud, mismoodi see mõjutas minu suhtlemist, kuidas minu kohalolek pani inimesi vahel kokutama või vaikima, teadmata, kuidas olla loomulik. Just seeparast püüdsingi sageli end tutvustada kallistamisega, et võtta hoogu maha ja vabastada mõningasest teesklusest, muutes meid kõiki lihast ja luust inimesteks. (lk 391-392)
Minul vedas, et mul olid vanemad, õpetajad ja mentorid, kes sisendasid mulle järjepidevalt lihtsat sõnumit: sa oled oluline. Tahtsin täiskasvanuna neid sõnu uuele põlvkonnale edasi anda. See oli sõnum, mida edastasin oma tütardele, kelle õnneks võimendasid seda iga päev nende kool ja privilegeeritud olud, ning mul oli kindel siht väljendada seda mingil kujul igale noorele inimesele, kellega kohtusin. Ma tahtsin olla risti vastupidine enda juhendajale keskkoolis, kes oli mulle muretult öelnud, et minus ei ole Princetoni materjali. (lk 392-393)
Ühel hetkel hüüatas üks sotsiaaltöötaja vahele, öeldes rühmale: "26 kraadi ja päikesepaiste!" Kõik ringis istujad noogutasid nukralt. Ma ei saanud päris hästi aru, miks. "Rääkige pr Obamale," ütles ta, "mis mõtted läbivad teie pead, kui ärkate hommikul ja kuulete ilmateatest: 26 kraadi ja päikesepaiste?"

Tema ilmselgelt teadis vastust, kuid tahtis, et ka mina seda kuuleksin.Selline päev, olid kõik Harperi õpilased ühel nõul, ei ole hea. Kui oli ilus ilm, muutusid jõugud aktiivsemaks ja tulistamine hullemaks.

Need lapsed olid kohanenud pahupidi loogikaga, mida dikteeris nende keskkond - nad püsisid ilusa ilma korral toas ja muutsid iga päev oma koolitee marsruuti, vastavalt sellele, kuidas olid muutunud jõukude territooriumid ja lojaalsus. Nad rääkisid mulle, et mõnikord oli kõige turvalisem viis minna koju, kui kõndida keset tänavat, samal ajal kui kummaltki poolt kihutasid mööda autod. Selline teguviis võimaldas neil paremini märgata iga eskaleeruvat lahingut või võimalikku tulistajat. Ja see andis neile ärajooksmiseks rohkem aega.

Ameerika ei ole lihtne paik. Selle vastuolud panid pea ringi käima. Leidsin end Manhattani katusekorterites korraldatud demokraatide rahakogumise üritustelt, kus rüüpasin veini koos rikaste naistega, kes väitsid, et tunnevad kirglikku huvi hariduse ja lastega seotud teemade vastu, ning nõjatusid seejärel vandeseltslaslikult lähemale ja ütlesid, et nende Wall Streeti mees ei hääletaks iial inimese poolt, kes julgeb isegi mõelda tema maksude tõstmise peale.

Ja nüüd ma olin Harperis, kuulates lapsi rääkimas sellest, mismoodi ellu jääda. Ma imetlesin nende vintskust ja soovisin meeleheitlikult, et neil ei oleks seda nii palju vaja.

Üks neist vaatas mulle seejärel siira pilguga otsa. "See on tore, et te olete siin ja puha," ütles ta õlgu kehitades, "aga mida te tegelikult selle kõigega peale hakkate?" (lk 395-396)

Ma ei väida iial, et esileedi sõnad või kallistused üksi võiksid kellegi elu ümber pöörata või et oleks olemas lihtsat teed õpilastele, kes püüavad läbida kõike seda, millega need Harperi kooli lapsed pidid toime tulema. Ükski lugu ei ole nii lihtne. Ja loomulikult me kõik, kes me tol päeval raamatukogus istusime, teadsime seda. Kuid ma olin seal selleks, et võidelda vana ja neetud looga mustanahalisest linnalapsest Ameerikas, mis ennustab põrumist ja seejärel kiirendab selle saabumist. Kui mul on võimalik osutada nende õpilaste tugevusele ja anda neile pisut aimu võimalusest edasi liikuda, siis ma teen seda alati. See oli väikene muutus, mida sain teha. (lk 397)
Loomulikult lasus meie tüdrukute õlul nende isa positsiooni tõttu lisavastutus, sest nad teadsid, et nende äpardused võivad jõuda pealkirjadesse. Me mõlemad Barackiga möönsime, kui ebaõiglane see on. Me mõlemad olime teismelistena nihutanud piire ja teinud rumalusi, meil vedas, et saime seda teha ilma, et terve riigi pilgud oleksid meie peale pööratud. (lk 400)
Malia oli kaheksane, kui Barack istus Chicagos tema voodiservale ja küsis, kas tema arvates sobib, kui ta kandideerib presidendiks. Praegu ma mõtlen, kui vähe ta toona teadis, kui vähe keegi meist saigi teada. Üks asi on olla Valges Majas laps. Hoopis teine asi oli püüda sealt väljuda täiskasvanuna. Kuidas oleks Malia võinud arvata, et ühel päeval järgnevad talle koolilõpuballile relvastatud mehed? Või et inimesed teevad pilte sellest, kuidas ta salaja sigaretti tõmbab ja müüvad need kõmuveebilehtedele?

Meie lapsed sirgusid suureks ainulaadsena näival ajal. Apple asus iPhone'i müüma 2007. aasta juunis, umbes neli kuud pärast seda, kui Barack teatas presidendiks kandideerimisest. Vähem kui kolme kuuga müüdi neid miljon. Enne Baracki teise ametiaja lõppu oli neid müüdud miljard. Tema oli esimene president uuel ajastul, mis tõi kaasa kõigi privaatsust puudutavate normide katkemise ja lammutamise - seifid, andmete häkkimise, snapchatid ja kardashianid. Meie tütred elasid selles sügavamalt sees kui meie, osalt seetõttu, et teismeliste elu valitseb sotsiaalmeedia, ja osalt seetõttu, et nende tavapärased toimetamised seadsid neid avalikkusega lähemasse kokkupuutesse kui meie omad. Kui Malia ja Sasha käisid pärast kooli või nädalavahetustel koos sõpradega mööda Washingtoni ringi, märkasid nad võõraid inimesi mobiiltelefone nende poole suunamas või võitlesid täiskasvanud meeste ja naistega, kes palusid - lausa nõudsid -, et nad saaksid selfit teha. "Te ju teate, et ma olen laps, kas pole nii?" küsis Malia vahel kellelegi ära öeldes. (lk 400)

Me ei olnud veel lõppu jõudnud, kuid hakkasin juba inventuuri tegema. Leidsin end võrdlemas võite ja kaotusi, mida oli toodud ohvriks ja mida võis pidada edusammuks - meie riigis, meie perekonnas. Kas me tegime kõik, mis suutsime? Kas me tuleme sellest puutumatuna välja?

Püüdsin mõelda ja meenutada, kuidas see nii juhtus, et minu elu oli kaldunud kõrvale ennustatavast, kontrollihullu unelmate elust, mida olin endale ette kujutanud - inimene, kel on stabiilne palk, maja, milles igavesti elada, ja rutiinsed päevad. Mis hetkel ma olin otsustanud teise tee kasuks? Millal ma lubasin kaosel enda ellu tulla? Kas see juhtus tol suveööl, mil langetasin oma jäätisetorbiku ja nõjatusin Barackile lähemale, et teda esimest korda suudelda? Kas see oli päeval, mil eemaldusin korrapärastest dokumendihunnikutest ja oma juristikarjäärist, veendununa, et leian midagi rahuldust pakkuvamat? (lk 404)

Mõnikord viisid mõtted mind tagasi kirikukeldrisse Roselandis, South Side'i kaugemas otsas Chicagos, kuhu olin läinud 25 aastat tagasi koos Barackiga, kus ta kõneles naabruskonna inimestega, kes võitlesid lootusetuse ja ükskõiksuse vastu. Tol õhtul vestlust kõrvalt kuulates olin kuulnud midagi tuttavat, mida oli väljendatud uudsel moel. Ma teadsin, et on võimalik elada korraga kahel tasandil - olla jalgupidi kindlalt reaalsuses, kuid näoga progressi poole. See oli see, mida olin teinud lapsena Euclid Avenuel, ja mida minu perekond - ja marginaliseeritud inimesed üldisemalt - oli alati teinud. Sul on võimalik kuhugi jõuda, kui ehitad ise üles parema reaalsuse, isegi kui esiotsa ainult oma mõtetes. Või nagu Barack tol õhtul ütles: sa võid elada maailmas, nagu see on, kuid sa saad siiski teha tööd, et luua maailma selliseks, nagu see peaks olema. (lk 404-405)
Olime koos Barackiga elanud nüüdseks üle kuue aasta teadlikuna, et meie ise oleme provokatsioon. Kui vähemused üle riigi olid poliitikas, äris ja meelelahutuses tasapisi omandamas mõjukamaid rolle, sai meie perekonnast selle kõige silmapaistvam näide. Meie elamist Valges Majas olid tähistanud miljonid ameeriklased, kuid samas soodustas see teiste seas reaktsioonilist hirmutunnet ja rahulolematust. Vihkamine oli vana ja sügav ning sama ohtlik nagu alati.

Me kannatasime seda perekonnana, me kannatasime seda rahvana. Ja me elasime edasi nii väärikalt, kui suutsime. (lk 406)

2015. aasta lõpus lendasime koos Baracki ja tüdrukutega jõuludeks Hawaiile, nagu olime seda alati teinud, üürisime suure maja avarate akendega, kust avanes vaade rannale, ning meiega liitusid meie tavapärased perekonnasõbrad. Nagu viimasel kuuel aastal, võtsime nüüdki jõulupäeval aega, et külastada lähedal asuvas mereväebaasis sõjaväelasi ja nende peresid. Ja nagu kõigi nende aastate jooksul, oli puhkus Baracki jaoks ainult osaliselt puhkus - tegelikult vaid hädavaevu puhkus. Ta pidi vastama telefonikõnedele, istus iga päev infotundides ning konsulteeris nõunike, abide ja kõnekirjutajate tuumikuga, kes kõik peatusid lähedalasuvas hotellis. See pani mind mõtlema, kas ta mäletab veel, kuidas täielikult lõdvestuda, kui see aeg tegelikult kätte jõuab, kas kumbki meist leiab viisi, kuidas lõdvaks lasta, kui kogu see asi on kord läbi. Mis tunne on, mõtisklesin, kui saame ükskord ometi minna kuhugi ilma selle meheta, kes kandis kaasas tuumaportfelli? (lk 412)
Barack oli kuninganna Elizabethi vastu alati erilist kiindumust tundnud, öeldes, et too meenutab talle tema lihtsat ja otsekohest vanaema Tooti. Mina isiklikult tundsin alati aukartust tema tubliduse ees, selle oskuse ees, mille ta oli omandanud elu jooksul ilmselgelt paratamatusest olla avalikkuse pilgu all. Ühel päeva mõni aasta varem seisime koos Baracki ning kuninganna ja prints Philipiga, tervitades järjekorras saabuvaid külalisi. Jälgisin hämmeldunult, kuidas kuningannal õnnestus inimesed säästliku ja sõbraliku terega, mis ei jätnud ruumi järgnevale vestlusele, kiiresti mööda liikuma panna, samal ajal kui Barackist kiirgus lahket lõtvust, mis peaaegu ärgitas inimesi lobisema, ning seejärel vastas ta kaalutletult nende küsimustele, millega pidurdas järjekorra liikumist. Püüdsin ikka veel, pärast kõiki neid aastaid, mil olin seda meest tundnud, sundida teda kiirustama. (lk 412-413)
Ma püüdsin iseenda ja oma positsiooni kohta maailmas edastada üht sõnumit, mis minu arvates tõesti midagi tähendas - ma teadsin, mis on nähtamatus. Ma olin elanud nähtamatuses. Ma pärinesin nähtamatuse ajaloost. Mulle meeldis öelda, et minu vana-vana-vanaisa Jim Robinson oli ori, kes maeti tõenäoliselt tähistamata hauda kusagil Lõuna-Carolina istanduses. Ja seistes kõnepuldis, tulevikule mõtlevate õpilaste ees, tõestasin, et on võimalik, vähemalt mingil moel, nähtamatusest jagu saada. (lk 414)
Olin lapsepõlvest saati uskunud, kui tähtis on astuda vastu jõhkarditele, samal ajal mitte langeda nende tasemele. Ja ausalt öeldes seisime me praegu silmitsi ühe jõhkardiga, mehega, kes muu hulgas alandas vähemusi ja väljendas põlgust sõjavangide vastu ning pani praktiliselt iga oma väljaütlemisega meie riigi väärikuse proovile. Ma tahtsin, et ameeriklased mõistaksid, et sõnad loevad - et see vihkamist täis keel, mida nad kuulevad oma televiisoritest, ei kajasta meie riigi tõelist vaimu, et meil on võimalik selle vastu hääletada. Ma tahtsin apelleerida väärikusele - ideele, et me võime suuta rahvana jääda truuks kõige olulisemale, mis oli hoidnud minu perekonda mitu põlvkonda. Väärikus oli meid alati välja aidanud. See oli valik - ja mitte alati kerge valik, kuid inimesed, keda ma oma elus kõige rohkem austasin, otsustasid üha uuesti selle kasuks, iga jumala päev. Barackil ja minul oli moto, mille järgi me püüdsime elada, ma esitasin selle tol õhtul lavalt: kui nemad langevad madalale, siis meie tõuseme kõrgele. (lk 416-417)
Kaks kuud hiljem, vaid mõni nädal enne valimisi, ilmus välja lindistus Donald Trumpist tema hooletul hetkel; mil ta hooples 2005. aastal ühe telesaatejuhi ees naiste seksuaalse ahistamisega, kasutades niivõrd rõvedaid ja labaseid sõnu, et meediaväljaanded sattusid kimbatusse, kuidas teda tsiteerida, ilma et see riivaks väljakujunenud sündsusestandardeid. Lõpuks lasti neid sündsusestandardeid lihtsalt madalamale, selleks et teha ruumi kandidaadi häälele.

Kui ma seda kuulsin, suutsin vaevu uskuda. Ja samas oli selle lindistuse ähvarduses ja mehelikus naljatlemises midagi valusalt tuttavlikku. Ma võin sulle haiget teha ja sellest puhta nahaga pääseda. See oli vihkamise väljendus, mida üldiselt viisakas seltskonnas ei kasutatud, kuid mis elas jätkuvalt edasi meie väidetavalt valgustunud ühiskonna südames - elava ja piisavalt tunnustatuna, et mõni Trumpi-sugune võiks endale lubada seda üleolevalt kasutada. Iga naine, keda ma teadsin, tundis selle ära. Iga inimene, keda on kunagi pandud tundma "teisena", tundis selle ära. See oli just see, mida paljud meist lootsid, et nende lapsed ei pea mitte kunagi kogema, ja ometi kogevad nad seda tõenäoliselt siiski. Teiste üle võimutsemine, isegi sellega ähvardamine, on dehumaniseerimise vorm. See on kõige räpasemat laadi võim. (lk 417)

Töötasin oma märkmete kallal, istudes palatis Walter Reedi haiglas, kus mu emale tehti seljaoperatsiooni, mõtted peas ringi tormamas. Mind oli nüüdseks palju kordi mõnitatud, ähvardatud ja alandatud, kuna olin mustanahaline, naine ja häälekas. Olin tundnud pilkeid, mis olid suunatud mu kehale, sellele ruumile, mida ma sõna otseses mõttes maailmas kasutasin. Olin jälginud, kuidas Donald Trump ühe debati ajal Hillary Clintoni lähedale hiilis, käis ta kannul, kui Hillary rääkis, seisis talle liiga lähedal, püüdes nii teda enda kõrval väiksemana näidata. Ma võin sulle haiget teha ja sellest puhta nahaga pääseda. Naised taluvad sellist alandavat käitumist terve elu jooksul - vilekoori, käperdamise, vägivalla ja rõhumise kujul. Need asjad teevad meile haiget. Need imevad meid jõust tühjaks. Mõned haavad on nii väikesed, et on vaevu nähtavad. Teised on tohutud ja sügavad, jättes maha armid, mis ei parane kunagi. Mõlemad kuhjuvad. Me kanname neid igal pool kaasas, kooli ja tööle ja sealt koju, kodus lapsi kasvatades, jumalateenimise paikades, iga kord, kui püüame edasi liikuda. (lk 418)
Istudes kolmandat korda ametisse pühitsemise tseremoonia tribüünil USA Kapitooliumi ees, nägin vaeva, et kontrollida oma emotsioone. Eelmise kahe inauguratsiooni elav mitmekesisus oli kadunud ja asendunud mingi hingetu ühetaolisusega. Mingisuguse ülekaalukalt valge ja mehise vaatepildiga, millega olin nii palju kordi oma elus kokku puutunud; eriti privilegeeritumates paikades, näiteks erinevates võimukoridorides, kuhu mul oli pärast lapsepõlvekodust lahkumist kuidagimoodi õnnestunud sattuda. Üks asi, mida ma erialases keskkonnas töötades õppisin - alates uute juristide palkamisest Sidley & Austinisse kuni töötajate värbamiseni Valges Majas -, oli see, et sarnasus sigitab sarnasust, kuni teadlikult pingutad, et selle vastu midagi ette võtta.

Vaadates tol hommikul neid umbes kolmesadat inimest enda ümber, tulevase presidendi lugupeetud külalisi, kes tribüünil istusid, sai minu jaoks selgeks, et uues Valges Majas sellist pingutust tõenäoliselt ei tehta. Mulle tundus, et keegi Baracki valitsusest ütles, et väljanägemine on halb - et see, mida avalikkus nägi, ei peegeldanud presidenti või tema ideaale. Ent antud juhul võib-olla peegeldas. Seda taibates kohendasin omaenda väljanägemist: ma isegi ei üritanud enam naeratada.

Üleminek ongi lihtsalt millegi uue asemeletulek. Käsi pannakse piiblile, vannet korratakse. Ühe presidendi mööbel tassitakse välja ja teise oma sisse. Kapid tehakse tühjaks ja pannakse uuesti täis. Nii lihtne see ongi, uutel patjadel puhkavad uued pead - uued iseloomud, uued unistused. Ja kui sinu ametiaeg on otsas, kui sa lahkud viimasel päeval Valgest Majast, pead sa end nii mitmeski mõttes uuesti leidma.

Olen nüüd uuesti alguses, uues eluetapis. Esimest korda üle paljude aastate olen ma vaba igasugustest poliitiku abikaasa kohustustest, vaba teiste inimeste ootuste koormast. Mul on kaks peaaegu täiskasvanud tütart, kes vajavad mind vähem kui varem. Mul on abikaasa, kes ei kanna enam oma õlgadel rahva raskust. Kohustused, mida olen endal tundnud - Sasha ja Malia, Baracki, oma karjääri ja riigi ees -, on nihkunud nii, et need võimaldavad mul mõelda teistmoodi sellest, mis edasi tuleb. Mul on olnud rohkem aega mõtiskleda, olla lihtsalt mina ise. 54-aastasena ma olen jätkuvalt arenemas ja ma loodan, et jäängi alati arenema. (lk 428)

Minu lugu ei ole minu jaoks kuhugi kohale jõudmine või kindla eesmärgi saavutamine. Ma näen selles hoopis edasiliikumist, arenemise vahendit, vahetpidamatult parema mina poole sirutumist. Rännak ei lõpe. Minust sai ema, kuid ma pean endiselt oma lastelt palju õppima ja neile andma. Minust sai abielunaine, kuid ma õpin jätkuvalt kohanema ja suhtuma alandlikult sellesse, mida tähendab tõeliselt armastada ja elada koos teise inimesega. Minust on saanud teatud määral võimuinimene, aga endiselt esineb hetki, mil tunnen end ebakindla või kuuldamatuna.

See kõik on protsess, sammumine mööda teerada. Minu lugu nõuab võrdsel määral kannatlikkust ja põhjalikkust. Minu lugu tähendab mitte iialgi loobuda arusaamast, et on võimalik veel kasvada.

Kuna inimesed seda sageli küsivad, siis vastan otsesõnu: mul ei ole mingit kavatsust võimule pürgida, mitte iial. Ma ei ole kunagi olnud poliitikafänn ja minu viimase kümne aasta kogemused ei ole selle osas suurt midagi muutnud. Mul ajab jätkuvalt südame pahaks selle räpasus - punaste ja siniste hõimkondlik jagunemine, arusaam, et peame valima ühe poole ja sellele kindlaks jääma, suutmata kuulata ja teha kompromisse või mõnikord isegi viisakaks jääda. Ma usun, et poliitika oma parimal kujul võib olla positiivsete muutuste tegemise vahend, kuid see areen ei ole minu jaoks.

See ei tähenda, nagu ma ei hooliks meie riigi tulevikust. Pärast Baracki võimult lahkumist olen lugenud uudislugusid, mis panevad kõhus keerama. Olen lamanud öösiti ärkvel, vahutades vihast juhtunu pärast. On olnud häiriv näha, kuidas praeguse presidendi käitumine ja poliitiline agenda on pannud paljusid ameeriklasi endas kahtlema ning suhtuma üksteisesse hirmu ja umbusuga. Raske on olnud vaadata, kuidas hoolega ehitatud kaastundlikud poliitikad on tagasi pööratud, kuidas me oleme tõuganud endast eemale mõned kõige lähemad liitlased ning jätnud oma ühiskonna haavatavad liikmed kaitseta ja inimväärikuseta. Vahel imestan, kus võiks asuda kõige alumine piir.

Kuid üks asi, mida ma endale ei luba, on küünilisus. Oma kõige murelikumatel hetkedel hingan sisse ja tuletan meelde väärikust ja viisakust, mida olen kogu oma elu jooksul inimestes kohanud, kõiki takistusi, millest on juba üle saadud. Ma loodan, et teised teevad sedasama. Meil kõigil on demokraatias oma roll. Me peame hoidma meeles iga hääle jõudu. Ja ma hoian end samuti jätkuvalt ühenduses väega, mis on suurem ja võimsam kui ükski valimine, juht või uudislugu - ja selleks on optimism. Minu jaoks on see üks usuvorme, hirmu vastumürk. Optimism valitses minu perekonna väikeses korteris Euclid Avenuel. Ma nägin seda oma isas, selles, kuidas ta liikus ringi, justkui tema kehal ei oleks midagi viga, justkui haigust, mis ühel päeval temalt elu võttis, ei oleks olemaski. Nägin seda oma ema kangekaelses usus oma naabruskonda, tema otsuses jääda paigale isegi siis, kui hirm pani paljusid naabreid asju pakkima ja kolima. See oli asi, mis mind kõigepealt Baracki poole tõmbas, kui ta ilmus minu kabinetti Sidleys, näol lootusrikas muie. Hiljem aitas see mul saada jagu oma kahtlustest ja haavatavusest ning olla kindel, et meil õnnestub jääda terveks ja õnnelikuks ka siis, kui lasen oma perekonnal elada äärmiselt avalikku elu. (lk 429-430)

Lapsed ärkavad igal hommikul uskudes asjade headusse, kõige selle maagiasse, mis on võimalik. Nad ei ole küünilised, nad on südamest usklikud. Meil on nende ees kohustus jääda tugevaks ja teha tööd selle nimel, et luua õiglasem ja inimlikum maailm. Me peame jääma nende pärast nii sitkeks kui ka lootusrikkaks ja tunnistama, et tuleb veel edasi kasvada. (lk 430)
Washingtoni National Portrait Gallerys ripuvad nüüd üleval portreed minust ja Barackist, mis paneb meid mõlemat tundma tänulikkust. Kui vaadata meie kummagi lapsepõlve ja olusid, milles kasvasime, siis vaevalt oleks keegi osanud arvata, et jõuame kunagi neisse saalidesse. Need maalid on toredad, kuid kõige tähtsam on, et nad on seal noortele inimestele vaatamiseks - et meie näod aitaksid lammutada ettekujutust sellest, et ajalukku kinnitatud saamiseks peab sul olema teatud välimus. Kui meie võime saada omaks, siis kahtlemata suudavad seda ka paljud teised. (lk 430)
Ma olen tavaline inimene, kes sattus ebatavalisele rännakule. Oma lugu jagades loodan, et aitan teha ruumi teistele lugudele ja teistele häältele, laiendada seda ringi, kes on omad ja miks. Mul on olnud küllalt õnne käia lossides, linnakooli klassides ja Iowa köökides lihtsalt püüdes olla mina ise, lihtsalt püüdes luua kontakti. Iga ukse eest, mis on olnud minule avatud, olen püüdnud avada oma uksi teistele. Ja siin on asi, mida tahan lõpuks öelda: kutsugem üksteist enda poole sisse. Võib-olla siis me suudame hakata vähem kartma, tegema vähem valesid eeldusi, laskma lahti eelarvamustest ja stereotüüpidest, mis meid ilmaasjata üksteisest eraldavad. Võib-olla suudame paremini tunnistada omaks neid asju, milles oleme sarnased. Küsimus ei ole täiuslikkuses. Küsimus ei ole selles, kuhu lõpuks välja jõuad. Selles on jõud, olla tuntud ja kuuldud, omada iseenda ainulaadset lugu, rääkida omaenda ehtsa häälega. Ning see on meeldiv, kui ollakse ise valmis teisi tundma ja kuulama. Just niimoodi me minu arvates suuremaks saamegi. (lk 431)

Välislingid