Mine sisu juurde

Marion Strobel

Allikas: Vikitsitaadid

Marion Strobel (1895-1967) oli USA kirjanik, kriitik ja toimetaja.

Luule

[muuda]

Oo päev - kui vaid võiksin ammutada sind oma pihkudega ja juua
ja teha selle särava ime
osaks must endast!
Oo päev! Oo päev!
Sa tõstad ja lehvitad oma värve taeval,
kuni olen ilust rusutud. Miks on
keerlevat, päikesest ergavat õhku rohkem
kui suudan hingata? Miks voogab laul
igal tunnil?
Ja aroom, ehkki pole ühtki lille?
Oo päev! Oo Päev! Kuis saaksin suruda end
ilule lähemale?


Tuba on samasugune kui selle jätsime,
kuid mahendunud kõrgendatud
väärikusse.
Toolidel
on suvekatteiks
ämblikuvõrgud,
tiikpuust lambid on omal kohal
ja voodi keskel on endiselt
lohk
ja laud heidab
oma varju raskuse
kattele...
...Rumal on jätta niisugune tuba kasutuseta:
sa ei väärinud sellist kenadust...

Valguse räbaldunud valu
puistub läbi tolmu:
plekid
oleviku grotesk
mineviku mustritel...
Mu kätt on kraapinud pinnad,
mida ma ei näe,
mu sõrmed ebalevad üles-alla
mööda aastate maasvärki,
tunnen hääle kaja,
mida ma ei kuule,
olen kindel, et hing, mida kinni hoian,
on minu.