Marcelijus Martinaitis
Marcelijus Teodoras Martinaitis (1. aprill 1936 Paserbentys – 5. aprill 2013 Vilnius) oli leedu luuletaja, kirjandusteadlane, esseist ja tõlkija. Eesti keeles on ilmunud tema luulevalimik Rein Raua tõlkes.
"Kadunud käed"
[muuda]Marcelijus Martinaitis, "Kadunud käed", tlk Rein Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1990.
IGAVENE SILD
[muuda]* * *
[muuda]Aeg voolab hääletuna
kui tasandikkude jõgi.
Päikese väsinud pea
kummardab, maa poole teel.
Utekest silitada on vaja,
et püsima jääksime siin,
leiba on lauale vaja,
et püsiks keel.
Mõtetesse on rohelust vaja,
et sa kuuleksid,
tajuksid nagu kingitust
lehtede langemist puult.
Vaikus kuulatab siin.
Härmas põldude
rahu jalge ees näen
põlvili haavatud tuult.
Siin on elada vaja,
kus sahiseb vaikusse surutud jutte,
kus leht peksleb akna vastu
nagu liblika tiib.
Siin, kus põlenud kätena näivad
paju mustavad oksad,
püsime igavestena,
kuigi aeg meid kord viib.
(lk 4)
"Ikaros ja künnimees"
[muuda]/---/
Ikaros langes, nagu langetakse unes sügavikku,
päikeseline rand ja meri lähenesid vilinal.
Tiibu ei kandnud õhk.
Ikaros langes. Laiali käed,
oma varjule lähenes.
Lindudest mööda, käed südame ligi,
nii langes merre.
Künnimees kõndis rahulikult härgade järel ega
näinud midagi.
Savi lõhnas ja vaod särasid päikese käes.
Vagu sai läbi. Mees laskis härjad sööma,
ise heitis murule, jäi taeva all lindu vaatama,
Ikarost välja mõtlema.
(lk 8–9)
"Viimane suveöö"
[muuda]Sahiseb öö, nahkhiirtest tulvil,
puude lehtedel
kuivalt saeb tirtsuparv
nagu pinniksid vikateid fosforist mehed
suvelõikus on homme ees.
/---/
(lk 11)
"Itk lepatriinule." Suvine unenägu
[muuda](Originaal: "Rauda boružei")
Hommikul
päikesetõusuga
suri lepatriinu.
Teda veeti kõrguses hoides
klaasises tilgas.
Teeveerel seisid, mütsid maas,
paljasjalgsed heinalised.
Välkusid vikatid.
Ees sõitsid kaksteist ratsameest,
nagu pildi peal astusid
hobused, silmad maas.
Kus lõppes tee, polnud näha.
Kirstu kõrval
kõndis lombakas tüdruk —
ta oli lepatriinu õde.
Kaksteist itkejat,
kaksteist
mustas pruutlooris ööd
käisid nuttes ta järel:
"Päike, päikseke,
kasvata kõrreke
lepatriinule tõusuteeks."
Päike vikateid luiskas —
vikatid niitsid kõrre —
kaksteis ratsameest sõitsid —
kaste on maas — — —
(lk 15)
KUKUTISE BALLAADID
[muuda]"Mitte lubada!"
[muuda]Mitte lubada
Kukutisel õlelaadungis vankriga
sisse sõita
gastronoomiakaupluse lahtisest uksest,
Katedraali väljakule
kokku kutsuda
oma näljaseid sigu!
/---/
Mitte lubada
linna haljasaladel
vikatit pinnida,
hobuseid rautada
või
tulla vaatama
"Luikede järve",
vöö asemel saag!
/---/
(lk 25–26)
"Kukutis nüpeldab oma surma"
[muuda]/---/
Ehk mäletad veel,
surm, mu neiuke,
kui noored olime,
kuidas sa mind armastasid,
kuidas minuga kudrutasid —
just nagu kõige kaunima
pühapildi pealt pärit.
Mis on sinust nüüd saanud!
Kas soetõbe mäletad veel:
sa heitsid mu üle, pringi rinnaga
hoides kinni mu käsi,
et ma ei puudutaks
omaenese päevapilti,
mis mulle saatis taevas.
Noh, ja nüüd
oled sa taas mu juures,
kõik su kõrkus on kadunud.
Muudkui kipud lähemale,
piilud mind,
sala varjates nägu,
kiiresti oma otsas
peidad end luku taha.
(lk 38–39)
HÜÜDJA OOTEL
[muuda]"Hulkuv klaver"
[muuda]Sisselöödud hammastega
naeratab mulle
vaene ja
haige
end põhjajoonud klaver.
Kõik ajavad teda linnast ära,
et lapsed ei näeks,
mis muusikast
järele jääb.
/---/
Taarudes
tuleb ta öösel tagasi
linnaäärsele prügimäele
ja seal
ronivad hommikuni ringi
mööda ta muusikat
kassipojad.
(lk 48)
* * *
[muuda]Ei põle seal maja, ei lapsepõlv,
vaid taevas on punane nõnda,
punane nagu sõduri surm,
kes lahingus haavata sai.
/---/
See tuli on sinu, su hingest
kui moon ta tõuseb kord üles.
Saad kuulda, kuis kohavad surnud
mu selja taga kui põld.
/---/
(lk 50)
* * *
[muuda]Õhtu sean õhtu kõrvale,
päeva ja hommiku liidan,
ööd vaid meenutan korraks ja
juba ta puudutab mind.
Veel kord ma katsun elada,
silmad teen veel kord lahti.
Käed mulle õpetas hommik ja
silmad pimedus must.
(lk 60)