Maarja Pärtna

Maarja Pärtna (sündinud 2. juulil 1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.

Intervjuud

[Kodukandi jõest, kus ujuda ei tohtinud:] See oli niivõrd enesestmõistetav osa sellest ümbrusest, kus me kasvasime. Me ei osanud seda kuidagi küsimärgi alla panna. Tegelikult keskkonnapsühholoogias tuntakse ka sellist mõistet nagu baastaseme nihe, mis ongi selline fenomen, et isegi siis, kui lapsed ja noored inimesed kasvavad üles küllaltki reostunud või ka antropogeenses keskkonnas, kus on pika aja vältel toimunud inimtegevuse tulemusel mingid muutused, siis kui meil ei ole sellist keskkonna-ajaloolist taju, siis me tegelikult ei oskagi mõelda sellest kui millestki ebatavalisest.
Kasvasin üles Lüganuse külas Ida-Virumaal. Sellest külast voolab läbi Purtse jõgi koos kahe harujõega – Kohtla ja Erra. Need jõed on minu meelest ajalooliselt olnud põlevkiviõlitööstuse ohveralad, ehk siis juba esimese Eesti Vabariigi ajal, kui hakati põlevkiviõlitööstust Eestis arendama, siis need vabrikud, mis loodi, hakkasid oma jääkreostust sinna jõgedesse laskma. See suretas sealse elustiku üsna ruttu välja. Ja mina, kes ma 1986. aastal sündisin ning käisin 1990. aastatel ja nullindate alguses väikeses külakoolis, minu koolitee tõesti viiski üle Kohtla jõe. See jõgi haises, vahutas, kaldal oli selline pigilaadne ollus ja meie perekonnas ning tuttavate hulgas nimetatigi seda tõrvajõeks.
Mul ei ole juhilube ega autot ja ma loodan, et mu elu ei muutu ka kunagi selliseks, et ma pean linnas autoga sõitma. /.../ Naudin jalgsi, jalgrattaga või ühistranspordiga liiklemist väga, sest see annab võimaluse olla vahetus kontaktis linnaruumiga – nii sotsiaalse ruumi kui ka keskkonna mõttes. See tõesti on miski, mis mind ka kirjanikuna tegelikult hästi palju inspireerib. Märkamised tulevad iseenesest kätte, kui sellisel viisil linnas liigelda.
Vajadusel, eriti kevadel, võtan kaasa binokli ja lähen parki ning püüan sihilikult vaadelda, mitte lihtsalt juhuslikult märgata seda, mis ümberringi toimub ja kes seal elavad.
Siile kohtab Tartus omajagu. See on ka miski, mis on Tartule iseloomulik. Kui ma Karlovasse tagasi kolisin, siis esimesel suvel olin nii õnnelik selle üle, et meil tegutsesid tagaaias kaks siili. Kui sügisel liiklus linnas tihedamaks läks, siis nad sõideti mõlemad nädalase vahega surnuks. Me matsime nad enda tagaaeda. Nii kurb on, et me ei oska linnas väga hästi koos teiste liikidega elada.
Ma tahaks loota, et pildilisus on see, mis mu tekste iseloomustab. See on miski, mida kirjutades taotlen, et kujutluspilt ikka võimalikult selgelt lugeja tajus tekiks. Aga ma arvan, et aastatega olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka teistele meeltele – lõhnadele, helidele, puudutustele ja püüan kirjutades üha rohkem ka kehalist tundlikkust tekstidesse tuua.
Tunnen, et mu enda oskamatus kehalisi kogemusi väljendada on kogu aeg ees. Siis ma ikkagi kuidagi maadlen sellega või püüdlen selle väljendamise täpsuse poole.
[Järgmisest luulekogust:] Kindlasti on selles meeleline külg olemas, aga võib-olla just läbi selle, et selle luulekogu taustal on kindlasti kogemus väga suurest ärevusest, mida ma tundsin siis, kui Venemaa ründas Ukrainat. Mul oligi selline olukord, et kui need uudised hakkasid tulema, siis ma ei suutnud mitu kuud järjest korralikult magada ja see ärevuse foon oli hästi kõrge. Siis üks asi, mida ma oma vaimse tervise tasakaalustamiseks tegema hakkasin, oligi selle tasakaalu otsimine läbi kehaliste kogemuste. Siis kuidagi juhtus, et ma jõudsin ühte kogukonna-aeda Tartus ja just kontakt taimede, mulla, veega ning ka teiste inimestega seal osutus minu jaoks hästi tasakaalustavaks kogemuseks.
- Maarja Pärtna, intervjuu: Maria Kruusement, "Maarja Pärtna: reostus oli enesestmõistetav osa ümbrusest, kus kasvasin", ERR/Klassikaraadio "Delta", 31.01.2024

"Vivaarium"

Maarja Pärtna, "Vivaarium". Elusamus, 2019.

jõgi, millesse tahtsin teist korda
astuda, on kuivanud, ja mitte miski
mida ma enda kohta teada saan
ei too teda vanasse sängi voolama tagasi.

"ukselävi", lk 9

silma põhjas on kaev
kaevu põhjas on linn
linna keskel

kaevuserval mina
vaatan alla üle isetuse
tühja silmaveere

langemisi ütlen:
see, millise nime sa mulle annad
sõltub eelkõige sellest, kelleks sa ise
saada tahaksid.

"kaev", lk 15

lasta aknakatted alla
selleks, et end varjata, pimendada linn
sulada videvikus maastikku
maailma sulguvas peopesas.
ülalt õhust rünnates
võivad nad su pihuks ja põrmuks teha
aga vähemalt jääb lootus
et nad ei leia sind niisama lihtsalt üles.

"pimendamine / kojusaabuja", lk 24

kitsas kõnniteepraos
kurereha siniste õite vahel
ämblikuniidist maailmamudel -

võtan ta pihkude varju
et hoida ta seadused terved.
roheline naine sõidab öösel metroos
maa, kus ta sündis, neelab homme vesi.

selles väikses rollis
kannan oma rinnas tema südant,
mu paik on piir ja kõik mu varjualused
on ainult ajutised.

"meelestik", lk 28

millest jutustab ajalugu? müüridest
või nende ehitamisest ja langemisest,
müüridest - ja haudadest.

mis on ju samuti teatavad müürid
selleks, et hoida surnuid seal
kuhu nad kuuluvad.

"müüre", lk 30

pööran pilgu akna poole
jälgin päikese punast paisumist
mõne miljardi aasta pärast

saavad otsa nii kannatus
kui kannatuse põhjus
kui teadmine kannatuse lakkamisest
kui teadmine kannatuse lakkamisele viivast teest.

senikaua lihtsalt on
maailm antud hoida ja valvata
sealt, kuhu mu süda või sõna ulatub.

"lünk", lk 37

kui vähe sõnu
kahanevas valguses
kõige selle jaoks
mis saabub teiselt poolt
päevase maailma piire
argist ja tuttavat kogemust -
videvik, hämarus, pimedus, öö.

kuidas lausuda pilkaseid asju
vibuna pingul pilgu all
kui silm enam ümbrust ei seleta?

"park", lk 38

mõtte juur vivaariumis
kompab tuleviku kuju ja avastab sealt
omaenda võõra külje, läbipaistva seina taga

esikloom ehitab ehitamata maailma sisse maailma
et viia elu kaugetesse eluta paikadesse -

aga mina ei taha minna, ma ei taha
tal aidata külma pimedat ruumi kodustada.

"vivaarium", lk 48

peatada käsi. jätta murdmata
ülane valgete õite ja angervaks
magusa lõhna pärast.

jätta elavale alles
ta elu - nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse,
teha ruumi - kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.

# peatada käsi. jätta murdmata, lk 53

paju alandab palavikku
ja vaigistab valu. kord juurdunud
hoiab ta käeseljast kõvasti kinni

kui saabub suurvesi
ja ujutab üle

kõik südame
kurbusest kiduvad luhad

# jões käsi pestes näen, lk 55

mu suu on täis magusaid sõnu.
emajõe kaldal sirgub angervaks, mina lõikan
teravate kääridega varre nabaväädi küljest

valgete õite elava kobara, kõrge täheratta all
iga mu tegu loeb, iga mu otsus
on täiesti tühine.

# mu suu on täis magusaid sõnu, lk 60

Välislingid