Maailmapilt
Proosa
[muuda]- Terviklikku maailmapilti kuulub paratamatult taevas, taevakehad ja nende mõjud. Mida looduslähedasemas kultuuris inimene elab, seda olulisem on talle tähistaevas.
- Enn Kasak, "Tähistaeval põhinevatest uskumustest" Mäetagused nr 1
- Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda.
- Kui inimene on korragi tajunud maailmaga suhestumise valemit - elamise võrrandit, mille lahendus ei ole paljudele meist meeltmööda -, siis on see midagi niisugust, mis ei lähe üle ega unune.
- Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
- Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16
- Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on zooarheoloogia eesmärgiks inimese olemuse mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade õigustest. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie humaansusest ja maailmast arusaamisest.
- Nende asjade mõtestamine harib inimesi ja paneb meid mõtlema, et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda. Teadvustame siis ka suhet loomadega praeguses maailmas. Vähemalt siin, kaasaegses Euroopas, oleme ju loomadest oma igapäevaelus tegelikult üsna kaugenenud.
- Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?
- Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.
- Teisest küljest, mainisin küll hammasripatseid kiviaegsetes matustes, aga vahel on inimestele kaasa pandud ka terveid loomi. Näiteks Skandinaavias ja Leedus on inimestele kaasa pandud hobuseid ja koeri. Eestiski on matusepaikadest nende kahe looma skeletiosi leitud. Selliste juhtumite üle saab arutleda, milline maailmapilt seal taga oli. Kas inimene vajas hobust oma teispoolses elus tööloomana? Oli see staatuse sümbol? Või miskit muud?
- Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka austus. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks Mongoolias. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.
- Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022
