Mätas
Mätas on väike õdus mügar, mis koosneb mullast ja rohttaimedest või samblast. Teadvusega mätas on poku, teadvuseta poku on mätas.
Proosa
[muuda]- Jalg jala ette! Ega sa ometi arvanud meid päral olevat? Ei-ei. Pärast pajuvõsa on meil ees veel tükk maad lageraba ja samblasood. Älveid. Lõpuks veel sada meetrit luhta.
- Mättad muudkui lirtsuvad.
- Mõnikord tundub mulle, et maailm ei upu merre ega kõrbestu, vaid lihtsalt soostub. Põllud upuvad sohu. Kirikukülad upuvad sohu. Teeviidad, ringristmikud, pilvelõhkujad... need kõik upuvad sohu. Isegi oosid ja mäed upuvad sohu, ja järvede ja isegi ookeanide peale levib soo nagu mõni vastik tõbi, nii et kaladel kaob päikesevalgus ja Aafrikast saab kõndida Ameerikasse mööda katkematut, õõtsuvat, tupp-villpäid täis samblasood ja kogu maakera on üksainus suur lirisev, sirisev ja vetruv mätas ja kostab ainult sääskede pininat ja uus arukas eluvorm liigub niiskuse kohal pikkade mehaaniliste jalgadega.
- Juhani Karila, "Väikese haugi püük", tlk Sander Liivak, 2021, lk 9-10
Luule
[muuda]Ma mängin mättal, mäe peal
ja õhtul hilja õues,
ja Vanemuise kandle hääl,
mul põksumas on põues.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.
- Friedrich Kuhlbars, "Vanemuine" (1874), rmt: "Sind ma tahan armastada", 2018, lk 26; tuntud lauluna Karl August Hermanni viisil
Mätas - mätas - üks ja teine,
karge õhtu, külmetus.
Rohi krabiseb, kui astun,
muusika ses krabinas!
Tume vaikus üle välja,
üle laane astub öö,
vaikus ootel vanund pilvis,
maailm ootab, sõnatu.
Kuula, nägemata kaugel
hääl on hüüdmas: Vaata nüüd,
mina tulen, tulen, tulen,
meil on kõigil sama püüd!
- Juhan Liiv, "* Tume vaikus karjametsas", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 203
Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
- Heiti Talvik, "Ärkamine" [1938], rmt: "Legendaarne" (2004), lk 105