Lilly Muik

Lilly Muik (pseudonüüm Lill Sygisen; 2. oktoober 1906 Palmse vald – 23. märts 1983 Tallinn) oli eesti luuletaja. 1927. aastal ilmus Tapal tema luulekogu "Luuletused".

Luule

Kuis seda õnne endasse kõik peita,
oo syda imeliselt nõnda põksuv!
Tumm öö, mu sydamesse sa kas näed?!

• "Rõõm", rmt: "Luuletused", 1927; cit. via: Inna Grünfeldt, "Lill Sygisen õitses ainsas luulekogus", Virumaa Teataja, nr 85, 4. mai 2022

Käele pää tinane laskub
rinnun ja syda raskub,
suu ymber mõrudusjoon.
Ole ei yhtki mul kallikspidet,
köida ei suurimat armastussidet,
kurb hinge heliseb toon.
Sult asjata suurust ma otsin,
see unistus paljas, et arvasin
suu leiduma päikest mina.
Oled ikka sa inimen argipäeva,
oled huhkija, puhkija, kõik nagu,
tuule järele keeraja nina.
Oli pete, mis nägin su silmaden,
viskus kui vuhinal, piiskaden
yle mu hinge purskkaev.
On nyyd häbi, et koorisin sydame
su ette kui puhkenud õiekese.
Mu sydamel sellest vaid vaev.

• "Pettumus", rmt: "Luuletused", 1927; cit. via: Inna Grünfeldt, "Lill Sygisen õitses ainsas luulekogus", Virumaa Teataja, nr 85, 4. mai 2022

"Luuletused"

Väljaandest: Lill Sygisen, "Luuletused", 1927.

Karikakar yksi sygisraal.
Kaugel kollendaman taevaäär.
Taha puie kaduman hall maanteekäär.
Oo, kui kollane sääl taevaäär!

• "Karikakar", lk 7

Pää raske keset mõtteummikut,
rind täidet tundeist valusaist lahkumise.
Vool Emajõe, lai, vaikne-sinine
mängib mängu kurba, kadumise.

Vahel puie haraliste piklikud tiigid,
katteks yle tõmmat rohelised siidid.
Tõmblevad ristati mõtteniidid...

• "Jumalagajätt", lk 9

Akna väikese all
georgiin
norgu lasknud pää.

Sygispilvi all
on kurb siin.
Raskein mõttein pää.

• "*Akna väikese all...", lk 10

Päev miljonkordne roimar vana surmab,
ja uvve synnitusen jälle hurmab.
Päev iga koiten rinda tuiskab lootust,
me janunevva hinge uvve järel ootust.

• "*On päeval igal oma nägu...", lk 11

Veel hilissuve õisi melankoolseid
on õitsman rajul väljade,
ning punaseid ja valgeid georgiine
veel viimseiks ehteiks sygisaedade.

Ju sygiskulda lehil kaskede;
ju surmakarik surut suve suule.
Veab surmaviit nyyd viiul valukeelne.
- - - - - - - - - - - -
Ma viimast õit ta'aks noppi sygismeelne...

• "Sygismeelne", lk 13

Mind nõiub Su õrnade rindade siid.
Oo kuhu, mind kuhu Sa endaga viid? —
Sa kirgede tuisusse kannad!
Sul nõrgana padjule laskub kui pää,
ma tummana kummardun yle Su huule,
veel suudluse põleva surun Su suule.
Mu tilluke Tibi, mu kallis, mu hää
Sa palju kui endast mul annad?

Meekollane seina kui varjutab kuu,
väänkasvena ymber käed põimuvad Su:
nii nõtkena lähistud mulle.
Hing hõiskel ma vaotan Su sydamel siis,
silm kirgede valude, rõõmude säran.
Sa kardad kas mind? — On ju tuba nii hämar!
Mu rinnan kuid kerkiman imelik viis:
viin hinge nyyd puhastustulle!

• "Tibile", lk 14-15

Sul' teised pyhendavad serenaade,
su auks ja ehivad end siidi.
Su öid nad mähivad kõik heli ryysse,
Su minnen sulastena kummarduvad maani.

Su ette õisi poetab iga käsi,
kus astuman Sa luigekergel sammul.
Kõik linnud koorin avavad siis suud
ja lilled puhkemast ei ykski väsi.

On purpurisse mähit terve ilm
ja päike särav naeratlev vaid silm,
kus kiiril välklevail ta kuldab sinu tee.
Kõik Sulle, Sulle pyhendet on see.

Sa lähed nõtke, lilli käed on täis.
Teel yhelegi pääle neil' ei astu.
On iga varba vahel valge õis,
kui naerden päikeselle tõttad vastu.

Su akna taga öösel kõlab kannel,
kõik hõbesulin linnud lennand kokku.
Ning tähist täpit varban naerab kuu
ja langeb toomehelbi nagu unen.

Päid pikad lillad moonid sirutavad,
et pilku kyynida Su kambrisse.
Ja valged liiliadki kummarduvad,
su mälestuste helmi tõstvad yles.

Ma yksi kaugel seisan keset ööd,
mind seo ei yhtki nõiduslikku vööd.
Ma Sulle sõnu — kaunem — lykin ritta.
Jään seisma ise kaugemasse ritta.

• "Neidiselle", lk 21

Temast

• Õpetaja Mare Muik on öelnud, et tädi oli tema vaimne suunaja: "Ostis mulle kõik muinasjuturaamatud ja ta aitas mu lugemishuvile kaasa, toetas mind ülikooliõpingute ajal. Tänu temale olen saanud kasvada raamatute ja sõna valdkonnas."
  • Inna Grünfeldt, "Lill Sygisen õitses ainsas luulekogus", Virumaa Teataja, nr 85, 4. mai 2022

• [Ülikooli katkemisest:] 1920. aastatel ehitas tema isa üles talu ja oli otsustanud, et ei anna õpinguteks raha, tüdruk mingu tööle.
• Ta oli väga tagasihoidlik ja tundlik inimene, ennastohverdav ja abivalmis. Kuldne inimene. Kui ta oleks sattunud kirjanduslikku keskkonda, arvan, et ta oleks julgust kogunud, aga tema kirjanduslik areng jäi paraku soiku.
  • Mare Muik, intervjuu: Inna Grünfeldt, "Lill Sygisen õitses ainsas luulekogus", Virumaa Teataja, nr 85, 4. mai 2022

• Lill Sygisen lüürikas on ilu, tema piltides küllalt kohti, mis luule seisukohalt tabavad. Ja puhast hinge, ilusat südant! Muidugi on noorel algajal ka puudusi küllalt ja saadud mõjusid. Viimne pole aga etteheiteks, kui need enese südames on ümber töötatud oma tundmusiks.
  • Rasmus Kangro-Pool ajakirjas Eesti Kirjandus, cit. via: Inna Grünfeldt, "Lill Sygisen õitses ainsas luulekogus", Virumaa Teataja, nr 85, 4. mai 2022