Legend
Ilme
Proosa
[muuda]- Seepärast oli isa Peteri jaoks üha rohkem legend kui inimene, ja iga omadus, mis tema kujutluses isal oli olnud, oli tegelikult tema enda välja mõeldud.
- Aga ometi arvas ta teadvat, et kusagil sügaval on midagi. Midagi omast. Sügaval ajukäärudes ja -soppides oli mälestus - või pigem tunne kui mälestus - tõelisest, soojast armastusest, mida ta oli näinud oma isa näol, kui ta talle välisukse juurde vastu jooksis, ja turvatunnet sisendav tulekahjusuitsu lõhn ning lähedus, kui isa teda sülle võttis. (lk 50)
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
Luule
[muuda]On juba mõtelda imelik:
Rahvasteliit ja Pan-Euroopa...
Maailma rahu legend
lävel ajastu uue,
kus rahvas rahvale vend -
tollest möödund kui tuhat aastat.
Ainult Briand'i kahvatu vari,
ekslev Eleusise väljadel,
kummitavat vahetevahel
kaugel Genfis härradele...
- August Alle, "Karmid rütmid II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 78-79
On kogu linn kui ajatu legend
on tänawaile ööst weel jäänud halla
uus koidik yle taewa pillab end
weel pole päris päike pääsnud walla
...
& ometi me usume ju kõik
kes iialgi end ise endax mõelnud
et mõni imelyhikene lõik
me elus on just sest legendist wõetud
- Liisi Ojamaa, "THE LEGEND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 34