Laup

Proosa

[Mr. Rochester:] Ma näen ainult ühte vaenlast õnnele — see on laup; jah, laup nagu ütleks: "Võin elada üksinda, kui eneseuhkus ja olukord seda minult nõuavad. Ma ei tarvitse müüa oma hinge, et õndsust osta. Mu rinnas on varandus, mis mulle sündimisel kaasa on antud ja mis mulle jõudu annab ka siis, kui peaksin kõikidest ilmalikest rõõmudest loobuma või kui mul tuleks nende eest maksta sellega, mis mulle kõige kallim on." See otsmik kuulutab: "Siin asub selge mõistus ja hoiab tundeid ohjades. Las mässavad hinges kired nagu metsikud paganad, las kujutlevad igatsused kõiksuguseid tühiseid asju, igal juhul ütleb mõistus oma viimase sõna, sest nimelt temal on otsustav hääl. Tulgu torm, maavärisemine või tulekahju, ent mina järgnen ainuüksi sellele tasasele häälele, mis mu südametunnistust juhib."
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 194-195

On vähe laupu, mis kerkivad nii kõrgele nagu Shakespeare’il või Melanchtonil, muutudes ainuvalitsejaks näos, milles silmad mõjuvad selgete ja igipüsivate mäestikujärvedena, milledele on võõrad nii tõusud kui ka mõõnad.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 379

Lõpetasin ülikooli cum laubal.
- Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017, lk 70

Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.