Jõhvikas

Harilik jõhvikas ehk kuremari (Oxycoccus palustris) on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest.

Proosa

Ta astus turbasambla, sookailude ja tupp-villpeade peale. Ta tallas puhmaid, nulle sitked varred väänlesid üksteisest üle ja üksteise alt läbi nagu elektrikaablid. Jõhvikas õitses. Selle roosad õied rippusid varrekeste otsas nagu pärlid. Liiga kaunilt selle lodumaa jaoks. Kohati oli neid paksude kobaratena, ja ta sihtis jalgadega just neid, sest nende all oli maa kindel. Ta püsis liikvel. Sooja ilmaga liikusid turbakollid kiiremini edasi kui tavaliselt, kuid tänu jumalale ikkagi aeglaselt.
- Juhani Karila, "Väikese haugi püük", tlk Sander Liivak, 2021, lk 23

Luule

On see lihav kuremari,
millest punab mättahari,
on see murakate vaha -
murdund üle sambla maha -
meile silmarõõmuks lood
keset raba, keset sood?

Bernard Kangro, "Soomarjad", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 34

MIHKLIKUUPÄIKE
hapu nagu jõhvikas
irvitab soo peal

Paul-Eerik Rummo, "Mihklikuupäike" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 62

Elu on silmade ees
             üle aastate-purde;
näkku kui virdeile vees lisandub kortse ja
                                      kurde.
Ahtad on argiteod, laulud ei lahendu
                                  rinnas:
tüügastest torgitud peod ...
                      jõhvikas olla hinnas!
Rähkleb nii sibulasaar,
                kiisad said kuivama teiba, —
rabasse mõni kaar —
              jälle saab raha ja leiba!

Paul Haavaoks, "Naised tulevad soost" kogus "Rannahääled" (1981), lk 43

Tähtede kuremarjad nopitakse saatuse suurde
vitstest punutud korvi.

Kalju Lepik, "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1