Kull

Luule

Luuletaja loeb pimedatele värsse.
Ta ei aimanud, et see on nii raske.
Ta hääl väriseb.
Ta käed värisevad.

Ta tunneb, et iga lause
pannakse siin pimeduse proovile.
Ta peab ise hakkama saama,
ilma valguse ja värvita.

See on ohtlik seiklus
tema luuletuste taevatähtedele,
aovalgusele, vikerkaartele, pilvedele, neoonlampidele,
kuupaistele,
kalale, kes seniajani ujunud hõbedasena vees,
ja kullile, kes hõljunud kõrgel taevas.

• Wisława Szymborska, "Pimedate viisakus", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 24-25

VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
...
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.

• Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9