Krutsifiks
Proosa
[muuda]- "On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos.
- Porthos ja d Artagnan vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest teemantidest risti, mis rippus tal kaelas pärlnööri otsas.
- "Minul on," ütles ta.
- "Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see tõotus sobib teile?"
- "Jah!" vastasid kõik ühest suust.
- "Ah, reetur!" sosistas d'Artagnan Aramisele kõrva, "te lasksite meil vanduda ühe Fronde'i daami krutsifiksi juures!"
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 298
Luule
[muuda]Näh, määndub manisk,
ei panda rinda,
nipp-portselani
nad kah ei hinda.
Siin ristilöödu
uut kodu vajab,
kuid rahvas möödub -
ja vihma sajab.
- Heljo Mänd, "Vanakraamikaupmees", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 34-35
