Klaasikild
Proosa
[muuda]- Kui oled noor, katab olevikku tulevik nagu klaasikild ja paneb selle värelema ning võbelema. Kui oled vana, katab seda minevik nagu paks klaas, paneb selle lainetama, kõike moonutades. Kummatigi usuvad kõik, et olevik on midagi, ja otsivad välja olukorra erinevaid elemente, et luua sellest tõde, oma tervik.
- Virginia Woolf, "Viiv. Suveõhtu", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997
- Nii paljud klaasikillud kaotavad sära, kui nad merest välja võtta; kuulsad primadonnad kriiskavad nagu hüäänid, kui nad telefoniputkasse kinni panna; ja kui säravaim artikkel oma elemendist välja võtta, on seegi paljas põrm ning liiv ning õlepuru. Raamatusse balsameeritud žurnalism on loetamatu. (lk 30)
- Virginia Woolf, "Tellija ning krookus", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997
- Umbes kuueaastasena olin ma vaimustunud kaleidoskoobist. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga liigutusega tekkis mu silme ette ainulaadne pilt – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest uudishimust või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise klaasi tükki. Mäletan siiani segadust ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset imet (sõna "mandala" ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin klaasikillud musta mulda nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.
- Kui mul paluti kirjutada "oma Narvast", kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.
- Heili Sepp, "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020
Luule
[muuda]Ma istun pika laua taha, jalad lahti teen,
ja näen, et ühe ruudu ees on klaas.
Ja palgipraos on vana kahvel,
akna ees vineeritahvel,
värvilised klaasikillud maas.
- Juhan Viiding, "Kartuliõis" kogus "Elulootus" (1980), lk 36