Nagu raidkuju seisis oma tugevatel jalgadel Fritz Woltermann. Ümber ta suure, ümmarguse kena ringles õrnalt sinise naisepeaga madu. Samasugused, pisut väiksemad maod olid tätoveeritud ka ta käsivarte ümber. Ta oli varem olnud keevitajaks sõjalaeval, hulljulge inimene, kellele meeldisid igasugused hulljulged tembud ja kes tundis teisigi hulljulgeid. Talle oli üks kama kõik, kui ta ka ise peaks hukkuma, see mõte oli tema meelest isegi kuidagi veetlev.
"Jah, Woltermann!" mõtles Paul ja muutus rõõmsaks.
Kuid ta rõõm kestis vaid mõne hetke. Tinane raskus rõhus uuesti ta südant. Korraga tundus talle, et on kardetav anda seda, mis talle oli kõige kallim maailmas, nende hulljulgete käte hooleks, mida ümbritsevad sinised maod. Woltcrmannile oli võib-olla üks kama kõik, kui ta ka ise peaks hukkuma. Temale, Paulile, polnud see sugugi kama. Woltermanni ei saanud arvestada. (lk 264-275)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
