Kauksi Ülle
Kauksi Ülle (kodanikunimega Ülle Kauksi, varem ka Ülle Kahusk; sündinud 23. septembril 1962 Võrus) on võro luuletaja ja kultuuritegelane.
Arvamused ja intervjuud
[muuda]"Käänüpäiv"
[muuda]Toimõndajaq: Rahmani Jan ja Ehini Kristiina. Kauksi Ülle Mänedsment', 2003
ku jovvat uma väe ka
kokko korjada
sõs säng vaos
tulõ vastnõ põhi panda
vai pöördä riik
va alostadaq
vürstisugu
a tuu om joba tõnõ lugu
- "Sa hädäh"
ah mineq kohe süä kuts
a üteh anda sõna üts
et kullõ süänd
ku valit tiid
ja säädih ello
är lämmätäguq
vere hellü
- "Sa hulknu siin"
MIQ ULLIKÕSÕQ
tõnõtõsõ vasta puttuh
ilmaussõ irvaskile lei
suu andmisest
läts häitse okasruus
ja tandsih
reilendriboolerot
pudõnõsiq tald
ja vaihelt varisõsiq
sain
- "Miq ullikõsõq"
Ärq unõhtaguq-õiq
miiq olõmi õks ilosa ja noorõq
kuis muido säändse poisiq
keda kõik õks kaesõq tahtvaq
ja ammukoolnuq naaseq
ommaq naanu vast kah
havvapoh'ah uskma
et meist võinuq näile
kedäginaq saiaq
või-ollaq Taarka esiq
tallõ poisi Sullõ saat'...
- "Sõbranne meili saat'"
TALINAST TARTU BUSSIH
vahõtpidämädäq vidisäs
telefonnõ sümhvonii
vai sõaväekapell
eliisest marseljeesini
ufodõ maandumisest
marsini
kui Sina mullõ helistät
kuuldaq korras saa
tsilk tsilk tsilgakõist
seto viisi
ja ma vaimusilmähki näe
pindsaklipsläisi siäh
sirgõ sälä siirsaapide
kaapkübäridega setotsurrõ
tuustepi aigu uhkõlt
käega rehksävät
ja kundsaga plaksavat
- "Talinast Tartu bussih"
kiroda verevä pleiadsigaq
paprõ pääle
niguq verevä langaga
umblõ kaitsõkirju
setohammõ kaalamulku
käüseotsõ alaviirde
ja kodominneh näe
seo laulu lõppu
sinitseh illatsõh
keväjätaivah
- "Kats siiba"
PIAQ VASTA
ja hinnäst hoiaq
mu kallis
sääl kur'ah liinah
paekivitseh kalõh kandsih
põrguussi kõik kottaq täüs
Ka sääl om meri ja mäeq
puhtaq lätteq ja taivatiiq
- "Piaq vasta"
KASSIL ÜTELDÄS SÄIDSE ELLU
ja nõial ütessä hinge
vai naasel katõsa kavalust
vai hussil ütessä ellu
vai hiiul ütsä mehe jõud
aga Sinul
mu valitul hoietul
vabal ja pöörätsel
uidul ärätegijäl
tüdrikide tandsutajal
naisukõisi naarutajal
mässäs rinnuh
ütsä mehe süä
- "Kassil üteldäs säidse ellu"
ELO MU KALLISS OM HALLUSS
nigu nõklu täüs märdiruus
ja hõngas kui jasmiiniq
ni pehmeq ja kirriv
ku liblige siib
um keskpäiv
ma loe Sullõ ette
hummugu päävä
ni õdagupalvõ
Sa niidät ni
vikadivarrõ naal tennät
ja küsüt kas tunnõ
kuis lõhnas Su kõrval
roosipuhm suur
- "Elo mu kalliss on halluss"
ja nigu iks ku kurtisaan
hetäär Hao Paali perrä geisha
külä meelest lits
ma võta helü üles armastsõlaulul
ja plaati küsümä tuupääle tulõ
miis ja mitte üts
- "Kreeklaisi om illos kaiaq"
Tema kohta
[muuda]- Hämmastaval kombel — või hoopis loogiliselt — tajun kontakti arhailise kultuurikihiga Kauksi Ülle "Taarkas" ja "Pekos". Traditsioonilisest draamavormist hoolimata hoiavad ehe murdekeel ja regilaul, keele mälu ise alal elutunnetust ja maailmakirjeldust. Nõnda sai kirjutada vaid autor, kelle enda igapäevakeel ongi seesama näidendis kujutatud võistu laulvate baabade keel. Ja kõige väärtuslikum, et see keel ja elutunnetus elab, muutub, suhestub tänapäevaga — murre või rahvalaul pole autorile museaali, valmis kultuuriprodukti esitamine, vaid ta tarvitab seda, loob selles, sulandab sellesse tänapäeva nähtused, mõisted ja isegi popkultuuri tegelased. (lk 76)
- Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88
