Karolina Ramqvist

Karolina Ramqvist (sündinud 8. novembril 1976 Rootsis Göteborgis) on Rootsi kirjanik ja ajakirjanik.

"Valge linn"

Tsitaadid väljaandest: Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015.

• [Karin:] Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kapteni hääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. Ta oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kae­tud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.

Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilo­meetri kõrgusel lendas. (lk 6)

• Raseduse ajal oli ta ennast veennud, et kui ta rebendite pärast piisavalt muretseb, siis neid ei tekigi. Nüüd ta siis teadis, et nii need asjad ei käi.

Hirm ei ole mingi toimiv loits, vaid riskiarvestusest johtuv ebamugavustunne. Ei ole nii, et seda, mille pärast kõige rohkem muretsed, ei juhtu. Pigem ikka vastupidi. (lk 6)

• Dream istus mähkmetes sealsamas elutoa põrandal, seljaga tema poole, ja mängis iPhone'i laadija valge juhtmega. Ta ei paistnud ilmaski tüdinevat kõlksuvast helist, mida kontakti õhuke metall vastu parketti tekitas, ning ahaa-elamusest, et seda tegi tema ise. Tema käsi, mis hoidis ja liigutas juhet.

Ta seisis ja vaatas last, kes seal niimoodi iseennast lõbustas, teadmatuses kõigest, mis kujundas seda eksistentsi, mis Karini jaoks oli nii tumm ja nii otsas, et ta ei suutnud päriselt omaks võtta, et see võis olla samal ajal ühe teise inimese algus. (lk 6-7)

• Ta vaatas lapse ümarat keha ja juhuslikke saamatuid liigutusi. Dream oli tema jaoks mõnes mõttes ikka veel mõistatus. Suured silmad võõrastavalt lähestikku, juukselokk keset pealage. Pun­nis põskedel punased kuivad laigud, ilmselt pakasest ja kuivast õhust. Õrna naha all oli aimatav täiuslik selgroog.

Ta teadis, et kunagi on laps tema jaoks maailma kõige ilusam, kuid esialgu oli lihtsalt õnn, et ta oli nii rahulik. Võib-olla on nii, et sulle ei anta mitte last, kelle sa oled ära teeninud, vaid laps, kellega sa hakkama saad. (lk 7)

• Tema ees lebas beebiajakiri, mille oli toonud ta sõbranna Anna, Johni töökaaslase Peteri sõbratar, kohe pärast Dreami sündi. Ajakiri oli lahti koha pealt, kus räägiti ühe kokaraamatu autorist ja tema lastest. Pildid sellest, kuidas nad seal suures köö­gis naersid ja täisteraputru sõid, täitsid ta nagu vatiga iga kord, kui ta seda artiklit luges. Ta tundis, kuidas ta täitus, nagu oleks ise seda putru söönud või nagu oleks ka tema selline naine, kes ei pea millegi pärast muretsema. (lk 12-13)

• Taevas oli hall, vesi samuti.

Lund ei sadanud enam.

Ta vaatles teisel pool klaasi olevat loodust ning tundis end naeruväärsena, kui tajus, mida kõike see temas äratas.

Mitte et ta oleks tahtnud välja loodusesse minna.

Ta tahtis olla see loodus.

Ta kadestas seda.

Ta tahtis heita terrassi ette jäätunud kaljunukile ja lamada seal, kuni kivi halastaks ta peale ja muudaks ta osakeseks endast. Ta tahtis olla üks selle suure raske rahuga, mis seal väljas paistis valitsevat. Või siis kruusakivi lume all kaljulõhes või tuules kõikuvalt männilt lumele langev okas. Niiskus õhus, lumehelves, mis tekkis külmaga ja kadus koos sellega. Udusulg luigel, kes üheskoos teistega veepinnal jääpankade ja lainete kiuste edasi õõtsus, laskmata end häirida sulgi sasivatest tuule­iilidest ega pakasest, mis neid ja kõike nende ümber oma haar­des hoidis.

Ta tahtis samadel tingimustel eksisteerida, olla oma allakäigu suhtes sama ükskõikne ja kartmatu. (lk 13)

• Üle poole aasta oli möödas.

Kasvav laps tuletas talle seda meelde.

Mööduv aeg meenutas, mida kõike ta oli tahtnud ja nende elu kohta kokku unistanud.

Ta oleks muidugi juba ammu pidanud võtma oma kompsud ja lapse ning kuhugi mujale kolima, aga polnud suutnud seda teha. Maja oli osa mehest ja kuni ta viibis nende seinte vahel, poleks nagu midagi juhtunud. Siin võis ta endiselt mehe kohalolu tunda, mängult silmanurgast mõnes toas tema laiaõlgset kõhetut kuju näha.

Aga iga kord, kui ta majast välja läks, sai talle kõik nii selgeks. Väljas valitses tühjus. Ta lähenes välisuksele ja tema ees oli just­kui pikk kitsas org, kuristik, kust ei olnud võimalik välja ronida, täielik teadmatus edasise suhtes. (lk 15)

• Kui John kadus, tundus Karinile, et nende seltskond hajus, kuid nüüd ta teadis, et ainult tema jäi väljapoole. Teised jät­kasid nagu varem, aga ilma tema ja Johnita. Nemad kaks olid nagu müürist välja kukkunud kivid ja müür oli nende järel sulgunud.

Alandus, et tal ei olnud enam kedagi, ja kurbus mehe kaotuse pärast viisid teda üha sügavamale üksindusse. Imik pidevalt ligi, elu täis kisa ja öiseid ärkamisi ja vesist läbipaistvat voolust, mida temast lakkamatult immitses, mistõttu ta pidi kasutama suuri pakse hügieenisidemeid. (lk 16)

• Kostis lohisev hääl, ta pööras ringi ja nägi põrandal Dreami. Vaatas, kuidas ta mööda parketti äsja kätteõpitud viisil edasi vingerdas, tõugates küünarnukkidega, nii et jalad tulid kaasa, pilk kinnitatud veidi maad enda ette ja peenike ilanire suunurgast rippumas.

Iga kord, kui ta nägi teda roomamas nagu sõdur lahinguväljal, püüdis ta tõrjuda mõtet, kuidas mees oleks selle peale naernud. Tema naer ja mis näoga ta sealjuures oleks olnud.

Aga ainult tema nägi seda. (lk 16-17)

• Väikeses suus paistis midagi valget.

Ta pistis sõrme lapsele suhu ja katsus järele.

Üks hammas oli tulnud. Seal see oli, väike kiku pehmes märjas suus.

Iga uus asi tuli ikka ootamatult ja edasi oli see tõsiasi, nagu oleks see alati olemas olnud. Naer, pilk, arglik samm. Kõik need ilmed, mis pesitsesid tema tillukeses näos nagu omaette keel. Hääled, mida ta päevast päeva suust välja ajas.

Sellegipoolest tundus võimatu mõelda, et ta kasvab suureks. Et seda väikest suud kasutatakse kõigeks selleks, milleks tema ise oma suud oli kasutanud. Et see ütleb kõiki sõnu, mida tema on öelnud, ja veel palju muud, mida ta ei oska ettegi kujutada. (lk 17)

• Väsimus oli hele ja sakiline. See nirises mööda teda alla nagu vihm ja hajutas oma vaikse kohinaga tema mõtted. Ta ei teadnud, kui palju ta möödunud ööl maganud oli.

Silmad olid kuivad, sügelesid ja kipitasid.

Temast käis külmavärin läbi.

Dream mängis peenikese valge juhtmega ja ta ise istus poolröötsakil köögisaare ääres ning vaatas beebiajakirja või aknast välja. Ta hakkas lugema ainsat artiklit, mis tal veel lugemata oli, intervjuud ühe saatejuhiga tolle sünnitusjärgsest depressioo­nist. Lugedes suitsetas ta sigaretti ja pähe kogunes ebameeldiv tühjus. (lk 18)

• Dream ajas silmad pärani, kirtsutas nina ja ajas suu nii suu­reks, kui sai. Ta meenutas väikest kiskjapoega, kui ta pead raputas ja kõigest väest rinna kallale sööstis, huuled iminapana pingule tõmbas ja imema asus.

Valus ei olnud, kuid talle meenus paratamatult, mis tunne esi­mestel imetamiskordadel oli olnud: nagu keegi keeraks tema sees raudora. Ja valu kasvas vankumatu kaosena. Mees lebas tookord tema kõrval, kuivatas karedate sõrmedega ta pisaraid, lohutas teda ja tuletas meelde meditsiiniõe sõnu, et esimestel imetamis­kordadel tõmbub emakas kaitseks kokku ja see on valus. Nii oli looduse poolt ette nähtud.

Ja tema oli mõelnud, et mees oli kindlasti palju hullemaid valusid tundnud. (lk 19)

• Dream paistis ihusooja rinnapiima nautivat nii, nagu tema ise ei olnud elus vist midagi nautinud. Et tunda, kui tugevasti ta imeb, toppis ta nimetissõrme otsa lapse väikeste huulte vahele, murdes sellega vaakumi, mille eesmärk oli võimaldada lapsel vajaduse korral ainult suu abil rinna küljes rippuda. Ta pistis sõrme veidi sügavamale ja rinnanibu libises suust välja. Hetkeks oli see pikk ja justkui välja venitatud, nagu looma nisa. Siis võt­tis see oma tavalise ümara kuju ja talle tundus imelik, et nii õrn kehaosa nõnda tugevat imemist välja kannatas. (lk 20)

• Mees oli see, kes last tahtis ja talle oma soove kõrva sisse sosistas. Osutas nende uuele kursile, uuele võimalusele. Sõna sõna järel, pikad tiraadid selle kohta, kui väga ta teda armastab ja mis tunne oleks saada veel üks Karin, kes oleks ka osa Johnist. Mehe jaoks võrdus mõte lapsest akna avamisega, tema jaoks pigem sulgemisega. Ta mõtles kõigile neile naistele, keda ta oli näinud lapsi oma meeste poole sirutamas ja anumas, et nad end muudaksid. Ta kujutas ette, kui väga ta siis veel muretseks, mee­nutas vanglate peretube: annetatud mänguasjad, karedate hallide pabersalvrättide virnad.

Pabertaldrikud.

Ent mõne aja pärast sai mehe igatsus kusagil sügaval tema sisemuses vastuse. Nagu oleks miski temas järsku aru saanud ja samuti tahtma hakanud. Soe punkt, mis tahtis puudutamist selle poolt, millest mees rääkis. (lk 23)

• Tookord, kui ta oli Dreami endast välja pressinud, ei suutnud ta pärast mitu tundi rääkida. Kuna talle tuimastust ei saadud teha, oli ta enam-vähem kogu aeg karjunud. Ta hääl oli siiamaani kergelt kähe, aga seda ei tuletanud peaaegu miski meelde, sest enamasti oli ta ju üksi ja Dreamiga ei rääkinud ta nii palju, kui võib-olla oleks pidanud. Polikliinikus oli selle olulisust korduvalt rõhutatud. (lk 26)

• Koed olid lapse tulekule teed tehes rebenenud. Teda tiriti just­kui tormi sisse. Sünnitus võttis ta keha ja kogu teadvuse ning lõikas ta universumist ära ja kuigi sel hetkel polnud talle miski selgem kui see, et piin tuli tema enda seest, püüdis ta selle eest ära liikuda.

Ta arvas, et sureb.

See oli küll ainus kord, kui ta tõesti nii mõtles. Ja samas, et see pole võimalik.

Aga selles valus oli ka midagi ilusat ja tagantjärele mäletas ta õigupoolest vaid seda osa. Ebamäärane võimas lainetus alakehas ja soe voog, mille peale jalad tõmbusid iseenesest kõverasse ja puusad hakkasid õõtsuma; midagi sellist võis ta nüüd taga igat­seda, et üks jõud, mis on suurem kui ta ise, kannaks ta minema. Ta tahtis olla jääkristall tormis, mull järve jääst vabal hallil vee­pinnal. (lk 27)

• "Kas tohib sisse tulla?" küsis naine ja lõi pilgu maha, nagu oleks tal suure isikupuutumatuse kaitsjana tõepoolest piinarikas niimoodi sisse tungida.

Neil oli inimestega rääkimiseks alati teatud toon, nagu ei saa­daks neist muidu aru, ning pugejalik hoiak, mille õnge ei tohtinud minna. Ta mõtles endamisi, kas seda sai kusagil õppida või võeti sellele tööle ainult neid, kellel tuli säärane näitlemine iseenesest. (lk 31)

• Õieti oleks ta pidanud riidesse panema, aga ei vaevunud. See neetud hommikumantel, olgugi tema mehe oma ja räpane, kuna mehe nahajäänused olid sellel segunenud tema rinnapiima ja nende tütre väljaheidetega, oli kõigest hoolimata kallim kui kõik nende inimeste seljas olevad riided kokku. (lk 34)

• Nad vaatasid talle ikka veel järele, ta läks magamistuppa, pani ukse kinni ja tundis samal hetkel, kuidas raev ta kätte sai. See haaras tal peast nagu raudse käega ja surus teadvuse kokku, kuni valgusest ja tegelikkusest jäi järele vaid peenike pilu. (lk 38)

• Nii see käib. Alguses oled ettevaatlik, rabatud, et sinu kätes on teise inimese elu, et su suguvõsa on kõigele vaatamata sinu kaudu jätkunud. Siis see tunne tuhmub. Ei tundugi enam nii eriline. Kõik läheb omasoodu. Laps sõltub sinust. Sa oled temaga üks. (lk 41)