Kantsel
Proosa
[muuda]- Nüüd sai mulle selgeks, miks need jahipukid, mis meenutasid koonduslaagrite vahitorne, meenutavad ka kantslit. Kantslis asetab Inimene end teistest Olenditest kõrgemale ja võtab endale õiguse otsustada nende elu ja surma üle. Temast saab türann ja usurpaator. Ksjonds rääkis hingestatult, peaaegu vaimustusega:
- Alistage maa enestele. Teile, jahimeestele, suunas Issand need sõnad, sest jumal teeb inimese oma kaastööliseks, et see osaleks loomise töös ja et tema töö jõuaks lõpule. Ma soovin, et teie selts edeneks, et see teeniks teisi inimesi ja kogu loodust...
- Mul õnnestus pinkide vahelt välja pääseda. Ma läksin kummaliselt kangetel jalgadel peaaegu kantsli alla.
- "Hei, sina, roni sealt alla," ütlesin. "Ja ruttu."
- Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 210
Luule
[muuda]Ma tulin templi, vastu võtma virge
suurt, selget taevasinist lunastust,
kuid kantsel paukus põrgu musta kirge
ja krutsifiksil levis häbipunastust.
- Ivar Grünthal, "Templis" kogus "Uni lahtiste silmadega" (1951), lk 80
Papp kantslist paukus kange keelega,
kuid viljatusse pinda seeme kukkus.
Maarahvas tönts ja tõrksa meelega
kõik manitsused lihtsalt maha tukkus.
- August Sang, "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe", rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 561
Suu oli must, ei murest ega mullast,
suu oli must ja kantsel oli kullast
oraatoril, kes rääkis hingelaadist.
Suu oli must tal roosast šokolaadist.
- Juhan Viiding, "Pärast surnuaiapüha" kogus "Ma olin Jüri Üdi" (1978), lk 146
Eesti vanasõnad
[muuda]- Anna kurjale (saadanale) luba kirikusse minna — kuri läheb kantslissegi.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
