Vähesed inimesed aga nõuavad raamatutelt seda, mida raamatud meile anda saavad. Tavaliselt tuleme raamatute juurde ikka häguste ja harali mõtetega, nõudes proosalt, et see oleks tõetruu, luulelt, et see oleks võlts, biograafialt, et see kiidaks, ajaloolt, et see kinnitaks me endi eelarvamusi. Kui saaksime kõik säärased eelhoiakud lugemise ajaks eemale peletada, oleks see suurepärane algus. Ärge tehke oma autorile ettekirjutusi, püüdke saada temaks. Olge tema kolleeg ja kaasosaline. (lk 14)
Virginia Woolf, "Kuidas tuleks lugeda raamatut", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997
Neid, kes võpatasid või tuikusid, süüdistati nõrkuses. Terve päeva heitis ta [Galen] meile ette meie väärtusetust ja kordas, et ta oli nõustunud meid õpetama vaid kuninga korraldusel. Naisi ei teinud ta märkamagi ja kuigi ta rääkis tihti printsidest või kuningatest, kes olid taidu oma kuningriigi kaitsmisel kasutanud, ei maininud ta kordagi printsesse või kuningannasid, kes olid sedasama teinud. Samuti ei andnud ta meile kordagi ülevaadet sellest, mida ta kavatses meile õpetada. Meile jäi vaid tema harjutuste külmus ja ebamugavus ning hirm selle ees, millal meid järgmine kord lüüakse. Ma ei tea, miks me püüdsime seda taluda. Meist tehti niivõrd ruttu kaasosalised meie enda alandamises. (lk 282)
Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
