Juhan Smuul

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Juhan Smuul (1954. aastani Johannes Schmuul; 18. veebruar 1922 Koguva küla, Muhu saar – 13. aprill 1971 Tallinn) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja.

"Kirjad Sõgedate külast"

Tsiteeritud väljaande järgi: Juhan Smuul, "Kirjad Sõgedate külast", rmt: "Hea meremeeste hoidja" [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 13–193

Teine kiri. "Naised"

Esimehe juurde tuli keskealine mees. Siledaks kammitud pea, korralikult pügatud vurrud. Midagi rohkemat esimesel nägemisel meelde ei jäänud. On juba sääraseid looduse poolt siledalt väljastantsitud nägusid. Ta nimi oli Kompass, aga kõik, noortest vanadeni kutsusid teda "nagu öeldakse".

"Kuidas mõjub … Kompass?" komistas esimees nime nimetamisel. Pidi samuti ütlema — "nagu öeldakse".

[---]

"Nagu öeldakse …" pomises Kompass ega ütelnud midagi.

"Et ta, hall vares, midagi ise ütleks," kirus Aer vaikselt. "Kogu aeg elab võõrastest lausetest. Ja on ennast neid kõrini täis toppinud nagu postikott. Nagu öeldakse … nagu öeldakse … aga ise ei ütle midagi. Tõhk." (lk 38-39)

Kümme käsku naistele olid lihtsad: "Karda jumalat, karda meest, karda mehevanemaid. Tööd ära karda."

Ja naised kündsid, külvasid, lõikasid. Nendelt nõuti palju. "Naine peab toitma mehe ja kuus last," öeldi nende kohta. (lk 42)

Kuues kiri. "Ahastus"

Sellisel hommikul tunneb süda seletamatut, pealetükkivat nukrust, rinnus on halb ja kitsas, tahaksid kusagile ära minna, kuigi ise ei tea — kuhu. (lk 76)

"Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubeli-laulupeol"

Tsitaadid väljaandest: Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubeli-laulupeol", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963 (taastrükk kogumikus: Juhan Smuul, "Hea meremeeste hoidja", Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 265–354)

1

Kauguse mõiste on tinglik. Kui ma laps olin, rääkis isa esimesest Muhu kaupmehest, kes käis kaupa toomas "päeva risti alt", sealt, kus elavad valged varesed. Taevas olevat seal nii madalal, et seitsmejalane mees peab küürus käima. Ma ei osanud kuidagi siduda seda "päeva risti" ja nii madalat taevast.

Hiljem tuli välja, et kaupmees tõi kõik Lihulast. (lk 10)

Kui näen koketilt viltu pähe torgatud muhu tanu, paistab mulle, et lodi on heinakuhjale kummuli lükatud. (lk 11)

Vaata seda lillede merd, mis ümbritseb kergeid jalgu ja mida kutsutakse "ai". Ühes ooperis lauldakse: "Sinu südame küljes ma takjana ripun." Noh, muhu seelik on selline ooper, mis võtab külge kõik takjad, ja kui teda kannab õige tütarlaps — siis ka südamed. (lk 11)

2

"Kallis," ütles noormees "l" tähte võimalikult pehmendades, "linnas ma ostan sulle kindad."

"Jah?"

"Siis läheme loomaaeda."

"Jah!"

"Siis sa viskad kinda lõvi ette."

"Ei viska. Misjaoks ma viskan?" küsis tüdruk imestunult.

"Mina, sinu rüütel, toon ta tagasi lõvi puurist ja panen su jalgade ette!"

Tüdruk hakkas heledasti naerma. Noormees, kelle rüütellikkuses kaheldi, vaatas maha. Tüdruk küsis:

"Mäletad, kuidas sa kolhoosis oina eest jooksid?" (lk 17)

Tütarlapse nimi on Eha Keetelik. Ta on kolhoosi linnufarmi juhataja.

Noormehe nimi on Richard-Willibald Sikusarv. Kindlat töökohta tal senini pole. Ta on hea tantsija. Kuid sellest ei ela. Ta mängib pilli. Sellest ka ei ela. Ta on igal pool ja mitte kuskil ja üldiselt elab hästi.

Eha Keetelik on Kaarel Keeteliku ja Lõhe Liisu pojatütar.

Richard-Willibald Sikusarv on Siim Sikusarve ja Sitika Kaie pojapoeg.

Nagu mäletate, puudutas Vilde nende saatust oma muhulaste kohta kirjutatud jutustuses. (lk 17-18)

3

Inimesed on tihedalt nende ümber ja võib-olla sellepärast ei sobi jutt. Võib-olla ei sobi see sellepärast, et noore Sikusarve teemad kisuvad ikka kõrgemale, tähtede poole, kuid neiu Keetelik on maine. Ja sellepärast rõõmustab noor Sikusarv oma sümpaatiat lauluga sellest koolkonnast, mis päris laialt meie noorsoo sees on maad võtnud. Ta esitab talle "Kurba pühapäeva", mille pärast 30-ndatel aastatel üksi Budapestis end 26 meest üles poosid. Viis tema esituses ei meenuta mitte pidevat, tõusvat ja langevat kõverjoont, vaid üksikuid punkte, tortsatusi erinevatel nootidel ja kõlab umbes:

"Pää! Pää! Sa-tšuhh-lorts-kriuhka! Pää, pää, tan-mann-manala! Tramm, põmm, piits ja piinad! Pää, pää" jne. jne.

Laeva udupasun, mis praegu pea kohal iga paari minuti tagant annab hoiatavalt kumeda joru, on samast koolkonnast. (lk 25)

[Mare Tüürimees:] "Ma olin rikas minia et oi-ee! Mul oli kakskümmend kolm seelikut, mul oli neli suurt kirstu kõike muud. — Aga tema — mis tema oli? Paljas poiss. Ja ema õpetas: valitse teda, istu ta kaela peal, ära lase mehel pead tõsta!"

"Kas valitsesid?" küsiti.

"Valitsesid? See oli nii kõva südamega et oi-ee. Laulatuse ajal ma astusin talle Rinsi kirikus jala peale — see pidi aitama. Ja tema kohe valjusti:

"Ära togi, mo arm!" Pisut puudu, et oleks äianud. Kõva südamega oli, rahu tema põrmule." (lk 27)

Isegi Kihnu Jõnn, kelle nimega on tihedalt seotud Eesti purjelaevanduse ajalugu, kes oli kapten, kes oli kaks korda kapten, sattus hämmingusse, kui junga talle kiikri klaaside vahele täi pani. Ta küsis oma tüürimehelt:

"Kust sai siia, keskele Atlandi merd, see kuue-aeru paat? Ning miks ta on nina taeva keeranud ega hoia pead vastu lainet?" (lk 29)

Tõepoolest, "Loreida" keeras end ilusasti välja. Kuid just siis, kui ta hakkas võtma viimase võimaluseni paremale pardale keeratud rooli sunnil elegantset kaart paremale, Tallinna lahe poole, kallutas laeva nina tagasi juhuslik tuulepuhang ja "Loreida" liverpoom sihtis otse vastaskail olevat puust sadamakemmergu ust.

"Rool paremale!" kisendas Timofei hirmsa häälega.

"On rool paremale!" vastas Mare.

"Rohkem rool paremale!" hüüdis Timofei.

"Rohkem ei anna!"

"Liverpoom läheb peldiku!“ hüüdis Timofei.

"On: liverpoom peldiku!" vastas Mare nii, nagu ta oli kuulnud vastavat roolimadruseid vahitüürimeeste korraldustele suurtel laevadel.

Kuid rohkem käsklusi ega vastuseid enam ei tulnud. Kostis laudade ragin, pinguletõmmatud vandi kaeblik laul ja "Loreida" kaugele etteulatuv liverpoom tungis sisse ühiskondliku ehituse uksest. Samal ajal hakkas "Loreida" uuesti rooli kuulama, keeras end paremale ja tugev liverpoom tõstis laeva inertsi tõttu ühiskondliku hoone tema vundamendilt.

Vajus mööda kai kivine nurk. Ees sillerdas laht tõusva päikese kiirtes; kerged, lõbusad lained säbrutasid ta pinnal nagu vill talle seljas. Ja seda ilusat hommikust lahte täiendas sobivalt jants "Loreida", kes puust ninaga tõukas laiali sinist vett. Ta mastid kõrgusid ja nagisesid, ta purjede valged rinnad paisusid neitsilikult, ja roolisolev naine hüüdis ninasseisvale, süngele ja tummale kaptenile:

"Ega kedagi ometi sees ei ole?"

Saarlased on alati silma paistnud kaine vaatega elule ja olukordadele. Ning kapten, heites tigeda pilgu liverpoomil rippuvale ühiskondliku hoone korpusele, vastas asjalikult:

"Kui oleks, küll kisaks." (lk 30-31)

Sensatsioon sensatsiooniks, kuid ühiskondlik hoone tuli välja maksta.

Mida see lugu näitab:

1) Austa seadusi. Kui Sulle pakutakse puksiiri elus, sadamas, kirjanduses, võta ots ja lohise järele. Sulle ei juhtu midagi, sa ei riskeeri millegagi.

2) Ära topi oma nina sinna, kuhu sind pole kutsutud. Sest küsimus pole sinu ninas, vaid selles, et tema eest peavad sageli vastutama teised. "Loreida" liverpoomi jultunud käitumine on sellele ilmseks tõendiks. Tema tegi töö, aga kapten vastutas.

3) Ka väike rahvas on võimeline suurteks tegudeks. Meie, muhulased, ei taha kelleltki ära võtta nende au ja kuulsust, kuid mis meie oma on, jäägu meile. (lk 34-35)

4

"Ei tea, kas varsti tuleb Rapla!" küsis sama hääl uuesti.

"Veel kaks jaama."

Küsija vaatas oma kaaslasele, suurele mehemürakale, kurvalt otsa. See mõtles, mõtles ja vastas siis madala valju häälega:

"Mine, Aadu, ütle seal veduri peal, et nad auru juurde paneksid. Suu kuivab." Mõtles veel natuke ja lisas:

"Ütle, et mina käskisin. Küll nad teavad."

Rong seisis parajasti jaamas. Kuid kohe, kui Aadu pidi veduri peale minema käsku edasi andma, kostis üks väike vile — jaamaülema oma, ja teine veidi valjem vile — rongi oma. Järsk nõksatus liikus edasi vagunilt vagunile, püstiseisjad reisijad-laulupeolised astusid sammu tagasi ja suur mees ütles väiksele:

"Ise said aru." (lk 35-36)

Aadu Kadakat lähemalt tundes peab ütlema, et see oli töömees mis töömees.

[---]

Kui naine pani teda kinni hoidma tapetavat kukke, jooksis see ta käest ära. Ta vaatas linnule järele ja imestas: "Loomal ikka looma jõud." (lk 38)

5

Vanad eesti näitekirjanikud kirjutasid vaatuse lõppu:

"Vahetekk kukub"

(lk 47)

7

[Ants Logi:] "Kui iga odratolguse pärast halle juukseid kasvatada — siis ei maksa üldse elada." (lk 62)

8

Tönnsabade olukord oli hirmus. Kõigist maa-aluse pärusmõisa filiaalidest töötas veel ainult üks — Nahkade Paksuse Määramise Eksperimentaalne Töökoda (edaspidi: NPMETK). Ning sellegi töö jooksis ummikusse selle tõttu, et nad hakkasid tegelema kõige tänamatuma tööga — bürokraatide nahkade paksuse võrdleva uurimisega.

Nahkade paksus määrati varem kindlaks säärase uduse mõiste nagu hinge omaduste varal. Kuid me ei lasku teaduslikesse üksikasjadesse oma puudulikkude keemia-alaste teadmiste pärast.

NPMETK ei kasutanud uurimusteks mitte surnud hingi, vaid bürokraatide omi, kes elavad alles maa peal. Katsematerjali hankimine käib nii: — kui sa istud päeva kolmandal koosolekul ja kuulad järjekordset aruannet sellest, kui kahjulik on inimesi ära kiskuda nende põhiülesannete juurest — siis tundub vahel, et tahaksid teha ühe väikese uinaku. Kuid enne, kui tukk peale tuleb, vilksatab silmade eest läbi veider hall vari. Ära mõtle, et see on saabuv uni. Tegelikult on see tönnsaba, kes kaob läbi õhuakna või ventilaatori bürokraadi poole hingega. Ta lõikas selle ära eriliste kääridega. Meile võib säärane operatsioon tunduda julmana. Tegelikult on see kõige valutum, mida kunagi on teostanud NPMETK kaastöölised. Kõik katsealusteks valitud bürokraadid jäid ellu. Rohkem — mitte ükski neist ei tundnud, et neil midagi puuduks või neis midagi muutus. Ainult üks, kellelt ahnepäits-tönnsaba lõikas ära 82% hinge üldpindalast, olevat õhtul oma naisele kiitnud:

"Ma ei tea, Amaalia, aga täna on nii lahe olla." Peale selle olevat ta andnud keretäie oma viieaastasele pojale. Mitte, et poiss midagi paha oleks teinud, vaid sellepärast, et ta oli kohusetundlik isa.

NPMETK-as vormiti pooltest hingedest uuesti väikesed bürokraadid, kellede juures tönnsabad teostasid mõõtmisi. Juba esimesed katsed andsid hämmastavaid tulemusi. Selgus, et tugevam nahk on ainult Paksul Margareetal, kuigi, ausalt öelda, ma pole selle eaka daami juures märganud mingeid hingeliigutusi.

Kuid sellel päeval, kui ahnepäits-tönnsaba saabus 82% bürokraadihingega, läks asi täiesti viltu. Sellest päevast peale ei valitsenud töökoda mitte tönnsabad, vaid bürokraadid. Samasest 82-st sai nende eestvedaja. Ning tönnsabad sattusid tõelisse põrgu. Bürokraatide koosolek otsustas iga päev koostada (mitte välja saata!) vähemalt 200 ringkirja, korraldust, instruktsiooni. Peale selle — igaüks neist püüdis oma koosseise laiendada ja muudkui tagusid tönnsabadele pitsereid otsaette. Ja tönnsabad, väikese haridusega nagu nad olid, kirjutasid sabasid nukralt sorgus hoides päevad otsa ringkirju, korraldusi, instruktsioone. Õhtuti said nad rängalt sõimata — need polnud küllalt pikad, küllalt udused, alajaotused punktide kaupa ei rahuldanud. Vaesed, vaesed tönnsabad! Ainult üks, see, kes koostas Maanteede Valitsusele kaitsekirja Eesti teede äärde asetatud kipskujude kohta; kes oskas leidlikult kõik sellega seotud keerulised küsimused viia alumiiniumvärvi eelistele liimvärvi ees — sai kiita. Kuid mis sellestki välja tuli? Intriigid tönnsabade seas. (lk 77–79)

Orkester hakkas mängima tangot.

Vanamees kummardas elegantselt Iia, siis Riksi ees.

"Te lubate?"

"Mis mul lubada on," pomises Riks ja noogutas.

Iia ja Vanamees kadusid tantsijate hulka. Riks silmas aeg-ajalt tuntud kübara rohelist koonust ja Vanamehe ruudulist pintsakut. Ning iga kord, kui need esile ujusid, mõtles Riks närivast armukadedusest hoolimata, et see on sobiv paar.

Milline lõpmatu, pikk tango! Missugused kurvad oigavad helid! Milline üksindus … Riksil ei jäänud muud, kui vaadata inimesi kõrvallaudades. (lk 80)

9

Kui sa nõustud olema hall ruun, tehakse sust kindlasti eesel — selle vana tõe avastas Riks uuesti, kui Iia ja Vanamees olid kadunud juba tantsijate hulka ja ta jälle üksi jäi. (lk 87)

Need, kes on harjunud ükskõik kus mängima esimest viiulit ja satuvad äkki noodipuldi olukorda, äratavad alati kurbust ja meenutavad närtsinud naerist. (lk 87)

Kuhu jäi ta soengu eriline võlu? Seda polnud enam olemas, sest siin oli paremaid. Kuhu jäi ta kaelasideme ainukordne elegants? See kahvatas teiste, paremate kõrval. Ta ei saanud ju rinnale kirjutada, et ta pilli mängib ja kusagil ei tööta; et tal on avar süda; et ta oli Muhu lõvi ja esimese klassi elukull. Elu murdlained, külmad ja sünged nagu mängitav tango, ründasid teda igast küljest. Ta isaisa ja isa ettevõtlik ja osav karakter jättis ta maha. Ta näole oli kirjutatud kõrvale jäetud kavaleri minevik, olevik ja tulevik. Aga tantsupeod on äärmiselt julmad ühes suhtes — nad ei salli õnnetuid nägusid. (lk 87)

Need, kes loevad eesti luule arvustusi, aga luuletusi ei loe, saavad teada, et kaasaegne eesti luule koosneb: a) paigaltammumisest, b) sammudest edasi, c) sammudest tagasi ja d) etappidest. (lk 91)

10

"Riim on see, kus ridade tagumised otsad ilusasti kokku kõlksuvad," — õpetas möödunud sajandil üks eesti luule- ja luuleteooria pioneere. (lk 106)

12

Oh lenda, mu laul, agiteeri,

ole noorsoole majak ja õpp’:

Kui suudlesid — registreeri.

Registreerid — on suudlustel lõpp.

(lk 130)

14

"Solvunuid palutakse koguneda laululava taha!"

[---]

Teadustaja astus mikrofoni ette:

"Esineb (ta võttis taskust pika pabeririba) EN Kirjanike Liidu, EN Heliloojate Liidu, EN Arhitektide Liidu, Eesti NSV Teatriühingu, EN Kunstnike Liidu ja Organiseerimatute Vabakutseliste Liiga Solvunute Sektsioonide ühendkoor."

[---]

Kuid pretensioonidega andetus on alati, seaduspäraselt tige. (lk 134–135)

Absoluutselt kõik, mis dramatiseerida andis, oli dramatiseeritud. Leidmata materjale ilukirjandusest, pöördus ta põllumajandusliku kirjanduse kui kõige aktuaalsema poole ja dramatiseeris ära brošüüri "Oraste pealtväetamisest". Mürk-Trumm saatis selle kõigile vabariigi teatritele.

Kaks suuremat ei vastanud.

Kahe nädala pärast tuli vastus "Kunsti kilbi" teatrist:

"Peale põhjalikku otsimist teie dramatiseeringu lehekülgedel teatame, et me ei suutnud leida ei kangelasi ega kangelast. Soovitame dramatiseeringu lavakõlvuliseks muutmiseks töötada nende teravama väljatoomise suunas. Lugupidamisega …" jne.

Mürk-Trumm solvus. Naine aga soovitas: "Kaeba Moskva. Las võtavad kunstilise juhi maha."

Mürk-Trumm kaebas.

"Linnutaja" teatrist vastati, et nad võtaksid "Oraste pealtväetamise" repertuaari, kui 1) positiivne leer oleks olemas; 2) negatiivne leer oleks olemas; 3) kui dramatiseeringul oleks kunstiline väärtus ja 4) mingi mõte. Lugupidamisega jne.

Mürk-Trumm kirjutas uue ja pikema kaebuse.

Kuid ammendav hinnang, mille peale dramatiseerija enam kaebama ei läinud, tuli "Kaarel Müristaja" teatrist. Raskelt loetava käekirjaga oli visatud üle tiitellehe:

"Mögga! K. I." (lk 136-137)

"Koor esitab kaks laulu. Esimeseks kuuleme Mürk-Trummi

"Vaja vangi on panna see mees"."

Bassid, baritonid, aldid, tenorid, üldse — kõik hääled vedasid ühetoonilist viisi nagu ikkes härjad. Tekkis mulje, et jalge all on nätske savi; ees — sügisene soo; pea kohal — tinane taevas. Ja sõnad kaeblesid:

"Mees, kes leiutas nime "Haltuura"
— vaja vangi on panna see mees,
sest see sõna meid sageli luurab
ja põigiti tee peal on ees.

Ehkki vahel me loomingut kannab
too nimi kui ainus idee,
võib ta hiljem meid solvuma panna.
Vaja vangi on panna see mees.

Kui me vahel ka eksisime
ja, muidugi, eksime veel,
miks te ütlete siis tolle nime?
Vaja vangi on panna see mees!

"Küll matavad!" arvas Mare, kellele viis ega sõnad ei meeldinud.

"Sünge," arvas Eha.

"Mis te räägite!" pahandati kõrvalt. "Aga koloriit?"

Isegi solvunud ei suutnud vastu pidada sõnalist ja viisilist süngust. (lk 137-138)

"Meremees Murka"

Tsitaadid väljaandest: Juhan Smuul, "Meremees Murka", Tallinn: Eesti Raamat, 1972 (esmatrükk 1958)

1955. aasta mais anti mulle komandeering Põhja-Atlandile. Pidin sõitma esimese Nõukogude Eesti heeringalaevaga püügiekspeditsioonile. (lk 5)
Pole kurvemat pilti kui merehaige koer. Ta silmad on nii kurvad ja kisendavad appi, ta saba on lootusetult longus, mingi heli ei pane teda kõrvu kikitama. Ta ei söö. Palub ainult väsinud haugatusega vett. Ta ei saa rääkida ja peab üksi kannatama merehaiguse vastikust ja hädasid. Ta tahab, et teda üksi ei jäetaks ja inimene oleks lähedal. (lk 34)
Kuid on kõige kurvem kirjutada tõestisündinud lugudest, kui juba ette tead, et mitte keegi neid ei usu. (lk 62)

"Jäine raamat"

Antarktise-reisi päevik

Tsiteeritud väljaandest: Juhan Smuul, "Jäine raamat", rmt: "Hea meremeeste hoidja" [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 355–586

Merehaigus toob nimelt endaga kaasa tohutu apaatia ja skepsise — maailm, elu, minevik ja tulevik tunduvad mustadena ning vastikutena. Ma usun, et mõned kriitikud, kuigi pole jalgagi merele saanud, sündisid, elavad ja surevad vaimselt merehaigetena. Mitte millegi muuga ei saa seletada nende sappi ja tigedust. (5. november, Põhjameri, lk 369)

Meri on vaikne, lainetust pole. Pea pööritab kergelt. Selle päikesega tuleb olla ettevaatlikum. Muidu satud arstide kätte, ja siis — hüvasti, bassein, hüvasti, delfiinid! Nemad, arstid, oskavad sisse seada valju režiimi ja nende juttudest korraliku toitumise, suitsetamise kahjulikkuse ja päikese ohtlikkuse kohta hakkavad kõrvad valutama. Mõni päev tagasi teatas laevaarst:

"Ma süstin teile koolerat, rõugeid ja katku. See on väga kasulik."

Püüan hoiduda temast viisakasse kaugusse. (15. november, Atland, lk 384)

Tõepoolest, ookeanil on päevi, kus võtad tõsiselt 600 aastat enne meie ajaarvamist elanud Anahharsise süngeid sõnu: "On olemas kolme liiki inimesi: need, kes on elus, need, kes on surnud, ja need, kes on merel." Mitte kusagil (võib-olla ehk ainult vanglas) ei jälita inimest nii teravalt võõrad varjud, mineviku vead, inimeste truudusetus, olgu siis tõeline või välja mõeldud. (21. november, pärast ekvaatorit, lk 390)

Kohtumine "Tovarištšiga" äratas uuesti ellu mõtte, mida ma kannan kuskil teiste varjus juba kaua. Nimelt mõtte kirjutada näidend Eesti laevanduse ja meresõidu ajaloo ühest kõige omapärasemast ja koloriitsemast kujust Mihkel Uuetoast, sellest "metskaptenist", keda meie isad tundsid "Kihnu Jõnni" nime all. Olenemata sellest, kes ta kunagi kirjutab, peaks see minu arvamise järgi olema laulumäng. Aga enne, kui asi ette võtta, tuleb kas või lühike ots sõita õiges purjelaevas. Selleks sobiks kõige paremini Tallinna merekooli õppelaev "Vega". Sõidule peaks kaasa võtma ka Panso ja dekoraatori. (22. november, Atland, lk 396)

Tänane päev on õnnelik. — Istun näidendi ["Lea"] kallal ja töö hakkas minema. Need paar lehekülge, mis kirjutasin, tunduvad mulle endale üsna talutavad. Võib-olla on see tingitud sellest, et püüan kirjutamise ajal endast eemale hoida kahtlused, üles kruvida usku endasse ja lahenduse ainuõigsusesse. Ilma selleta on võimatu. Kahtlused, sisepiinad, usu kaotamine enda võimetesse, tunne, et oled kellegi ära tapnud, kõik see tuleb pärast töö lõppu. Aga praegu ripub see inkvisiitorlik komplekt kapis, püksirihm ümber kõvade kaelte. (26. november, Atland, lk 398)

Kogu päeva kumisevad peas viisid "Tallekiitusest" ja "Võidulauludest". Tuleb välja, et ma tean neid hea hulga ja olen üsna kodus vaimulikus kirjavaras. Õnn, et mu sõbrad eesti keelest aru ei saa. Säärase repertuaariga võiksin jätta üpris kahtlase mulje. [---]

Täna lugesin märkmeid, väljakirjutusi piiblist, lahkusuliste laulikuist (viimaseid lugedes tõuseb alati mu lugupidamine Martin Lutheri vastu) ja "Kristlase usurännakust". Kummaline, missuguse paradiisi on loonud inimese fantaasia! Kui palju süngeid värve on ta kuhjanud patuse maailma peale. Maailm on nutuorg, katkised kaevud, kaduvus, patt ja põrgu eestuba, haigused, piirav pimedus, petlik tühisus, õud, külmus. Siin elavad peamiselt vaesed, koormatud, vaevatud, langenud hinged, patused, armetud, kadunud. Ja kõige selle üle alandus, alandlikkuse ja alandumise must katus. Kuid ükskõik kui mustades värvides ka maailm on antud, tundub ta ometi reaalsemana paradiisist. Kõik paradiisi kirjeldused viivad mind samadele järeldustele, nagu jõudis Huck Finn jutuajamisel tädi Pollyga (need on Twaini kuldsemaid lehekülgi). Korralikkus, paraadlikkus, käid valgetes riietes ja laulad. [---] Muhameedlaste paradiisis on vähemalt naised, kuid siin … (28. november, Atland, lk 402)

Tuli meelde, kuidas minu isa, olles juba vana mees, kaebas: tema õnnetus seisab selles, et ta on elus ostnud ja vahetanud mitu rahakotti, kuid ühtki pole kätte juhtunud, mis raha kinni peaks. (6. detsember 1957, lk 413)

Elan Tallinnas juba kolmteist aastat, kuid pole ikka veel suutnud korralikuks linlaseks muutuda ega tunne, et see on minu paik maa peal. Veel halvem — tunnen selgesti, kuidas linn kasvatab minus mingisugust roostet, mugavust, mõtlemise laiskust, nõrgakeste endaõigustamistarvet, kõike seda üsna kergekaalulist, mis ilusate sõnade marinaadis saab üldsöödava ja rahuldava maitse. See kergekaaluline võib poeesiaks pruulituna väga võluv välja näha. Ta räägib ju teie hinge keerukusest, sügavast endaanalüüsist, poliitika naeruväärsest väiksusest, võrreldes teie enda "mina" suurusega. Säärase luule eest õnnistavad teid igatsevate ja ilusate silmadega tütarlapsed kirjandusõhtutel punaste lilledega. Taoline alus on terve omaette liinil kaasaegses nõukogude eesti luules, ja minu pea pole ainus, mis selle liini kaitsjate poolt puruks pekstakse. (22. detsember 1957, lk 426)

Vasjukov räägib:

"Aga sina, Jurjevitš, ei armasta kõrgemat matemaatikat. Halbade ilmadega teed meteoroloogia maha. Aga siin, teaduses, ongi see õige luule. Ja kas tead, kes on XX sajandi suurim luuletaja?"

Jään mõtlema.

"Albert Einstein," ütleb Vasjukov. Ja tal on õigus. (10. jaanuar 1958, lk 449)

Vist oli see akadeemik Wiedemann, kes tõlkis esmakordselt sõna "intelligent" maakeelde. Selles tõlkes ta kõlas: "p…sega töötaja". Täpne ja õige. On hea, kui sul on pea, aga kui seljas ja istmikus on terav, hooti otse hirmus valu, mõistad eriti hästi asjade omavahelist seost ja seda, et istmiku olukord võib mõtlemisprotsessi väga suurel määral mõjutada või selle üldse seisma panna. (31. jaanuar 1958, lk 485)

Suurim kiitus meie jaoks oli "hea laps" ja kuna seda öeldi harva, siis tegi see terveks päevaks rõõmsaks. Me kartsime ja austasime isa. Ja kui koerusetegemine liiga suureks läks, tarvitses tal ainult öelda: "Panen kadaka püksi!" — ja kord oli majas. (19. veebruar 1958, lk 495)

Kuid hea maali — nagu hea raamatugi — tõeline kunstiline mõju algab minu arvates sealt, kus me lahkume teose juurest või paneme raamatu käest ja jääme mõtlema — mis ta ütles? Küsimuse puudumine, kunstiteose võimetus selle tekitamiseks on vaesuse tunnus. (27. veebruar 1958, Adelaide, lk 509)

"Jaapani meri, detsember"

Tsiteeritud väljaande järgi: Juhan Smuul, "Jaapani meri, detsember", rmt: "Hea meremeeste hoidja" [proosakogumik], Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 587–707

"Kallis G. I.!" (eessõna)

Ilmselt kaldun juba teemast kõrvale. Kuid ma pole esimene ega viimane, kes klassikute tsitaate kasutab oma vigade õigustamiseks. Leidsin just paraja Henry Fieldingi "Tom Jonesist":

"Lugeja, enne kui me koos edasi läheme, ma leian kohase olevat sind ette hoiatada, et kavatsen kogu jutustuse kestel teemast igal sobival juhul kõrvale kalduda; millal seda teha, tean ma ise paremini kui mõni (jätsin ühe omadussõna välja — J. S.) Kriitik … Sest ma ei kavatsegi nende poole pöörduda otsuse saamiseks, enne kui nad mulle esitavad tõendi, et neil on õigus minu üle kohut mõista."

Ka edaspidi mõtlen teistest autoritest tsiteerida ainult neid lõike, mis mulle suuremal või vähemalt määral kasuks tulevad. (lk 590)

1. "Eureka!"

"Ma leidsin!" jäid viimasteks sõnadeks lapsele, kes sõja järel leidis granaadi ja kutsus oma mängukaaslasi seda vaatama. (lk 592)

2. "Suur Hall"

Suur Hall, Merenukrus — kujuta, näota ja silmitu; sajanditevanune ja ikka uuesti sündiv udu piimjast seinast, lainete loksumisest ning hallidest pilvedest pea kohal, kõnnib vaimuna mööda pikki pehmelt valgustatud laevakoridore, tõuseb ja laskub järskudest treppidest. Ta valib kajuteid, kuhu sisse astuda, ja inimest, kelles on tema jaoks ajutiselt ruumi. Keegi pole teda näinud ega näe. Kuid inimene, kelle Suur Hall, merehaiguse noorem ja kavalam vend, oma võimusesse sai, reedab end alati. (lk 604)

4. "Pikk jutt meteoroloogiast ja lühike "Vojeikovi" ekspeditsiooni ülesannetest"

Ilm. Juba sellest ajast, kui ürginimene läks malakaga mammuti kallale, on ilm endasse mähkinud inimkonna kaugusse kaduvad põlvkonnad, on olnud heade aastate ning rikaste lõikuste alus ja suuri, terveid maid vapustavate uputuste ning nälja-aastate peasüüdlane. Kui palju on ta jälgi jätnud kõikide rahvaste keelde, ja on tüüpiline, et ühes vanemas eesti sõnastikus võtavad enda alla terve kirbukirjalise veeru kaks sõna — ilm ja tõbi. Ilm: jumalailm tuleb peale; seisev ilm; paastuilm; heinailm; ropud, udused, varesekarva ilmad; kalailmad ja mittekalailmad, kus väsinud, tige ning läbiligunenud kalamees ütleb: "P…se märg ja mitte üks penn." (lk 624-625)

5. "Karakterid ja raketid" (järg)

Ükski mu kolmest seltsimehest pole, vähemalt seni, teinud avastusi, mis jääksid teaduse ja tehnika ajalukku või tooksid kaasa otsustavaid muudatusi. Nad pole leiutanud ratast ega laeva. Rangid, mis muutsid hobuse veojõu viiekordseks, olid olemas ammu enne neid. (Ilmselt on see kõige suurem avastus, mida naised ühiskonna ajaloos teinud on — algul meeste, siis hobuste jaoks.) (lk 652)

6. "Kurb muusika. Kuuvalgus"

Sõrmedele ega klahvidele pole enam nii palju vaja vaadata. Ja mida omasemaks saab neile akordion, mida siledamalt voolavad viisid, seda selgemini tulevad esile paljude laulude, lugude, estraadipalade kolm alussammast, mis hoiavad püsti nii teksti kui muusikat: kask, kaks südant ja lõõtspill. (lk 656)
Tol vapustaval, aastapikkusel ööl tuletasin meelde neid päevi, kui mul olid veel muusikalised ideaalid ja unistused ning ma tahtsin oma jõu ja häälepaelad anda Nõukogude Eesti niigi kõrge koorikultuuri uutele mäeharjadele viimiseks. Palusin oma sõpra Gustav Ernesaksa, et ta mind Akadeemilisse Meeskoori võtaks. Ernesaks sagis oma halli lakka ja vastas:

"Sinu musta kassi ma võtaksin veel. See peab vähemalt viisi."

"Valusad on hingehaavad," ütleb rahvalaul. (lk 657)

Üks mu hea sõber, juba kodanlikul ajal tuntud poeet, läks kolmekümne kaheksandal aastal Tallinna kuulsa närviarsti juurde. Ta kaebas sageli korduvate melanhooliahoogude üle, ja selle üle, et mustade mõtete rongakari öösiti ta kohal kraaksub. Lühidalt — pidas end ebanormaalseks. Arst kuulas ta jutu ära ja lohutas:

"Aga kes meist on täiesti normaalne? Inimestest — ei keegi. Võib-olla on täiesti normaalsed sead, ning neistki mitte kõik. Ainult eksportsead — eelkõige peekon."

Lohutatud ja ravitud luuletaja lahkus ta juurest täiesti tervena ja kirjutas luuletuse punasest lillest, sinisest linnust ja kuldsest päikesest. (lk 662)

Praegu ei kandnud ta kitlit, vaid musta kleiti kuldse südame ja noolega. Aga mere kohal oli kuuvalgus. Me hakkasime juttu ajama. Ta nimi oli Edith.

"Kuidas teil on säärane mitte-vene nimi?" küsisin.

"Ema oli võtnud ühest romaanist. Ma ei tea, missugusest. Ta ise ka ei mäleta," vastas Edith. Ja küsis kohe:

"Miks teid Eestist välja saadeti?"

"Kuidas?" hämmastusin ma. "Mispärast välja saadeti?"

"Ei. Ma tahtsin küsida, kui kaua te olete juba Nõukogude Liidus?"

"1940. aastast."

"Aga mis raha teil seal maksab? Margad?"

"Ei, rublad."

"Siis nagu meil," ütles Edith mõninga pettumusega ja ta silmist kadus endine uudishimu. Ilmselt kaotasin ma ainsa minutiga väljasaadetu või poliitilise põgeniku oreooli. (lk 664-665)

"Igav! Mis on igav? Võhikule on kõik igav, hüdrokeemia eriti." Tatjana Jossifovna jahtus veidike. "Hüdrokeemiale sülitavad säärased vennad, kes oma vabrikute reovetega jõgedes kalad, viimse kui ühe, ära tapavad. Riik maksab trahvid kinni, ja niikaua kui maksab, on hüdrokeemia neile igav. Kala olete püüdnud?"

"Olen, kuid ilma hüdrokeemiata. Ja vabrikut mul ka pole. Nii et reoveed siia ei puutu."

"Siia puutuvad nii hüdrokeemia kui reoveed. Ja teie, just teie (Tatjana Jossifovna ilus näpp sihtis otse mu südamesse) olete seal samuti süüdi!"

"Kus, Tatjana Jossifovna, mina süüdi olen?"

"Ma lõpetasin Leningradi Hüdrometeoroloogia Instituudi. Kas ma teie meresid tunnen? Paremini kui teie. Kas ma ei tea, kui palju jõgesid olete te …"

Aimasin halba: "Aga mitte kõiki …"

"Iga kraavi ma ei loe. Ma mõtlen merede mastaabis. Kui palju Eesti jõgesid olete te kemikaalide ja reovetega ära mürgitanud. Filtrite jaoks raha ei jätku, aga trahvideks jätkub. Ja nõnda aastast aastasse. (Jutt oli 1959. aastal, vahepeal on olukord muutunud.) Kas kala on loll, et ta tuleb teie surnud jõgedesse? Ta pole mingi "hälbinud põlvkond". Enesetapuga ei tegele. Teil vabrikut ei ole, aga kelle need vabrikud siis on? Minu omad nad ei ole, teie omad ei ole. Kelle siis? Filtreid ei ehitata. Mina ei karju, teie ei karju. Aga kes siis veel karjuma peab?" (lk 667)

Tatjana Jossifovnal on õigus. Põhja, läände või itta voolavad surnud jõed on minu jõed, kemikaalid, mis neis elu hävitasid, — ka minu kemikaalid, direktorite eest, kes riigile ja rahvale tekitatud teinekord parandamatud kahjud riigi taskust kinni maksavad, — nende direktorite eest vastutan ka mina. Ja isegi 11 000 kilomeetri kaugusel.

Vaat, mida tähendab vildakas suhtumine hüdrokeemiasse. (lk 668)

Aga selleks, et Vitalit lõplikult tasakaalust välja viia, on Koljal oma kindel süsteem. See on järgmine:

Kolja hakkab kaitsma mingit teooriat, mille teaduslik väärtus on enam kui kaheldav. Švejki teooria, et maakera sees on veel teine kera, mis on palju suurem välimisest, on nendega võrreldes absoluutne tõde. Vitali ruttab rõõmuga kogu demagoogiat, mille diapasoon kõigub armastusest ja surmast astrofüüsikani, paljastama ja ümber lükkama. Oma hästikorrastatud aju sahtlitest võtab ta ühe fakti teise järel, laob need lauale ja kinnitab rusikahoobiga. Kõigil on selge, et Kolja järjekordne teooria ei kannata mingit kriitikat. Näib, et ka Kolja ise hakkab seda taipama.

Aga siis juhtub kummaline muutus. Kolja teeb välkkiire manöövri, haarab endale Vitali tõe ja faktid. Ning äkki selgub, et mitte tema ei tulnud vildaka tõega lagedale, vaid Vitali. Kõik käib märkamatult ja osavalt. Mõne minuti jooksul istub [Vitali] Kotov Kolja endistel, nõrkadel positsioonidel, kaitseb neid, otsib piineldes fakte, kinnitab neid rusikalöögiga, taganeb, taganeb ja annab alla. Kolja lohutab:

"Haridus on valgus. Sõber, ära kõnni pimeduses!" ja lahkub märkamatult kajutist. Mõtetes korra jaluleseadmiseks läheb Vitalil mõni minut ja siis avastab ta (mitmendat korda juba!), missugune demagoog Kolja on. Sel süngel hetkel on parem kaugemal olla. (lk 677)

7. "Inimene, maa ja kaks ookeani"

Isikukultuse ajal põletasin käe. Pärast seda on võimatu luua jumalaid. (lk 680)
Igatahes on paljud Moskva kalamehed tõelised luuletajad, kes elu sinises vees leotavad unistuste-ussi ja ootavad, millal selle neelab sädelevasoomuseline soovunelm. Käärid tegelikkuse ja unistuste vahel on alati olemas olnud, ja kuigi meil pole võimalik imetleda suurt kala, peame imetlema loovat fantaasiat, mida küll kahjuks pannile panna ei saa. (lk 680-681)
Isegi mulle kui kõrvaltvaatajale oli piinav vaadata kahe targa inimese võitlust diplomeeritud lollpeaga, lollpeaga kõige laiemas ja ohtlikumas mõttes, kelles nad püüdsid üles äratada inimest. Nii Korjagin kui Medvedjev on normaalse närvisüsteemiga ja enda vaoshoidmiseks pidid nad kulutama niisama palju energiat kui agitatsiooniks, mille tulemusse mul usku ei olnud. Läksin kajutist ära. Poolteise tunni pärast tulin tagasi. Korjagin ja Medvedjev kõnelesid elust ja et nii elada ei tohi ega saa. Aga aeroloog, vahepeal väikeseks ning higiseks muutunud, vahtis neid nagu vaenlasi ja inises intriigidest ning tagakiusamisest. (lk 695)

"Muhu monoloogid"

Juhan Smuul, "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", Tallinn: Eesti Raamat, 1968. Peamiselt Ärni monoloogi "Suvitajad" ainetel on valminud kultuskomöödia "Siin me oleme!"; filmikilde on pärit teistestki monoloogidest.

"Mardi Riste"

Jutu tegemine oo sõhuke samune: kirjuta aga üles, mis sa näed-kuuled, ja pane pisut juure. Võta seesamane meite igapäevane elu, aa ta natuke segamini ja pane asjad moodi. Aga armastus peab sees olema. Armastus peab olema. Eineh, mis ma reagi — kaks tükki peab olema. Esteks peab esimine olema, sõuke, misega me kõik mehele läksime. Jutu sees oo ta nii kena kut üks sinine lill sarapuupõesa all ja puhas kut piimanõu. Aga siis akkab see teine tulema — esite ikka pissi-tassa, sõnad ja sõuksed asjad, siis ta paneb inimesed kibama kut kirpude käe ja lõpuks ta tuleb kut marupull, nõnna et väravast pilpad järel ja jutt otsas. Sedamoodi oo armastusega. (lk 12)

Ja lähe see laulu tegemine nii kergest üht, nagu mõni mõtleb. Üks pühapäe ma akkasi tegema, ikka meite küla elust ja kis see ea, mis see sant oo, ja mõned noorde inimeste asjad panni koa sisse — ikka kenam. Siis ma reaksi veel viljalõikusest ja merepüüst. Omingu akkasi tegema, pühapäene päe, kirgu-aa pidasi vahet — siis ep tohi koarta mängi ega laulu teha —, ja voata, alles viduse varul lõpetasi. Ma's soagid rohkem kut kuuskümmend kolm salmi. See oo tundmuste asi. (lk 12)

Siis ma ütlesi: sind soab laulu sisse seisma pandud kut kirgu äbiposti, ja se oo ullem kut vangimaja. Vangimajast soad sa ämma löömise eest varsti lahti, aga laulu sees sa seisad sada voastat ja ükski palumine sind sealt lahti ei lase. Nõnna. (lk 13)

"Ärni monoloogid"

"Hanilaiu matused ja Muhu territoriaalveed"

Kis elavad ja kis elasid … Jah. Ah et ma akka jälle valetama. Põle lapsest soadik tõtt reakin, akka nüüd vanast peast valetama. (lk 14)

Konguta Madis oo nii püsti ninaga, et ta mütsinokk peab vihma aal poole suurem olema kut teistel Anilaiu meestel. Sa tead küll, kuidas ta läbi nina reagib, sedamoodi peenilt nagu peksasoan inglane. (lk 14-15)

Võttis naha soojaks nagu sõrulasel. Ah mismoodi sõrulasel? See olli sihuke mees, kis iga talve köis jääaukus ojomas — ise oidis augu lahti. Aga üks talve olli nii külm, et tõmbas oma kolm jalga puhast jääd peale ja sõrulase ojomisekoht jähi nii väikseks kut ülgeauk. Sõrulane sukeldus, just niimoodi ta ütles: "Äi, ma sukeldun!" ja eksis jää all ää. Pärast, kui välja sai, kaibas: "Küll võttis naha kuumaks!" Jah. (lk 15)

Joosep ütles, et Ärni, mis siis muhulastele jääb, kui iidlased akkavad merd tahtma ja Anilaiu mehed koa. Voata, nad oo sest aast omale merd tahtma akan, kui Tartu mehed uusi nimesid välja mõtlema akkasid. Loe lehte! Enne olli ikka Muhu väinad, ja sõnna sekka läks Soela ja Irben ja Suur ja Väike väin. Aga siis akkasid Tartu mehed mõtlema, et muhulastel nagu natuke palju au, ja nüüd ma loe, et ma ela Väinamere soartel. Mis Väinameri? Mis kuradi Väinamere soared? Ühe kapteni käest ma küsisi, et kuidas merekoartide peal ja lootsiroamatutes oo. Tema ütleb — Muhu väinad. Tema ütleb — Moonsundi arhipelaag. Ja tema teab, ta oo kapten ja teist-kolmat moodi. Sõjakomissariaadis küsiti, et kus teie, Ernst Mihkli poeg, sündinud olete. Aga mool olli see Moonsundi arhipelaag meeles ja ma kähvasi kohe, et Ernst Mihkli poeg oo sündin Moonsundi arhipelaagis. [---] Aga kui ma need Tartu mehed kätte soa, kis muhulaste käest nende väinad ää võtsid, siis ma neid loputa, jah, siis ma neid loputa! (lk 19)

Voata, ilmas oo palju imelikke tähti, aga õ-täht oo see kõige imelikum — üle Väikse väina ta ei soa. Ma kuulsi raadiost, kui Sang luges oma laulu Otu Villemist, kis "õ"-tähe välja mõtles. Soarlaste jaoks peab veel üks Otu Villem sündima, kis nendele ühe õige "õ" välja mõtleb. (lk 21)

"Vasikate ristimine ehk kuidas seda lavastada?"

Panso jähi seisma, .. võttis rukkilille — ta loodusesõprade seltsi liige —, pistis rinda ja ütles: "Ernst, sa mõtle, kui kurvalt kõlab "teadmata kadunud"! Nendes kahes sõnas oo sihuke kurbus nagu kustunud tähes." Sedamoodi tõsiselt ütles. Ma ütlesi, et miks ta siis kurvalt ei kõla, et kurvemid sõnu põlegid. Meitel Muhus jähi esimese maailmasõja aal neliteist meest teadmata kadunuks, teises koa mõned, sõda oo sõda. Aga kahe sõja vahel jähi neid kadunuks kaks korda niipalju. Panso küsis, et kuidas see rahuaal võimalik oo. Ma siis seletasi, et kõik need teadmata kadunud oo pärit õllenõu otsa alt. Voata mõni, kis tahab õlle kangest inge alla panna, lööb nõud liiga vara kinni, ja olgu see siis kas kahetollistest tammelaudadest, aga kui ta oma viiskümmend atmosvääri sisse võtab, ära mitte ligidale mine. Kui viki kallale läheb, võib ta sind vikiga seina külge lüüa. Aga kui nõu lõhki ja mees ligidal oo, siis ta oo teadmata kadunud. Jah. Ühe piip leiti keriselt, aga mehe viskas läbi korstna välja, lagi olli pealt moas ja kaks oampalki pooleks.

[---]

Panso istus kivi peale maha, võttis oma otsakondist sedamoodi kinni, mõtles tükk aega ja küsis:

"Ma mõtlen, Ernst, kuidas seda lavastada, kuidas lavastada?"

Ma ütlesi Pansole, et ärgu akaku mitte jändama. Ma ole koa teatris köin, Talinas ja Muhus ja igal pool, ja soa sellest asjast aru. Kui sõuke nõu püüne peal lõhki lööb, oo kolm esimest rida teadmata kadunud — aga seal istuvad brigadirid ja esimehed! — ja Panso ise ja kõik teised, kis püüne peal parajaste vigurid teevad. Jah. Nad oo sõuksed sellid, need näitlejad, ja oskavad teisi inimesi nii easte järele teha, et usud kohe ja arvad: just sedaviisi see kuskil olli ja sedaviisi kuskil tehti. Kui asi tõsiseks läheb ja püüne peal kaks noort inimest üksi jäävad ja musutama hakkavad, siis nad tõmbavad riide ette. Täitsa inimeste moodi. Ju see õllenõu peab siis koa õllenõu moodi olema ja õllenõu moodi lõhki minema, ja neid teadmata kadunuid — kus selle kahu ots! (lk 22-23)

Vassikas voatas, et ta köib üksi ja siis küla koerad julgevad ta peale aukuma tulla. Kui ta koera ette võttis, siis põln enam nalja natukest. Meite Suli kihutas kord pool päeva kadagate vahel takka. Koer pidi rabanduse saama. Sõukse saksa pootsmani iseloomuga olli see Tumemeel — muudkut kihutas takka. (lk 23-24)

"Suvitajad"

Voata, mool oo veel praegus see arm moka peal. Vahel inimesed voatavad otsa ja mõtlevad, et mõni andis tera. Ja see ajakirjanik, kelle pärast meitel nii palju pahandust olli, kirjutas selle armi kohta, et karm elu ja taline unnapüük oo mo näose oma jälje jätn, põhjatuule vinguv piits oo lõhestanud mo uule ja aastate äke libisen üle otsakondi. Kanged mehed oo nad neid äkkid üle teiste näo laskma. (lk 30-31)

Teiste kohta oo ju kena lugeda, aga kui sa ise oled merele andunud ja suure lapse naeratusega ja äestatud otsakondiga lehe sees, võtab selja külmaks. (lk 32)

Mo moka lõi lõhki suvitaja, ja oleks veel siis rusikaga või kiviga — see annaks ää seleta. Mo uul löödi lõhki simmikinga kontsaga, ja see täis olli teele soadetud oopis teise aadressi peal ja lõi naene, noor ja kena naene, ilmatu pahmakas punasid juussid peas ja mokad kut moonipõld. Kas sa tead, kui ta randa ojoma läks, siis ta kere vingerdas kut kassisaba. Ükskord ta küsis mo käest, et kas ta oo kraatsilisem — just sedamoodi —, kraatsilisem kut see teine Kata, kis nendel seltsis oli, ane moodi köis, pardi moodi prääksus ja naeris kut üks obu. Ma olli siis viisakas ja ütlesi, et lubage väga ja mool oo see au ja teist-kolmat-moodi, igasugusid peenid linnasõnu, et taal, sellel kassisabal, ulatab ühe käega kaks korda ümbert kinni võtta, aga teisel, kedast ta pärast kingaga sihtis, peab vahepeal võileiva ära sööma, kut ringi ümber soad. Ta tegi siis suu sihukseks pisikseks kut seemnesibula, õhkas kergeste ja ütles, et endise ohvitseri tunneb ta alati ära. Ja enne, kui ta randa teistele järele läks, vahtis ta vilksti rinki ja andis moole palge peale musu. Ma ütle — piiritus põle selle kõrval midagid. Mool oleks nagu välk sisse löön. Tuline jutt läks varbaotsteni ja lõi mo soapa lõhki. (lk 32)

Jah, neid suvitajaid oo mitut liiki. Mõnest mitte'b märkagid, et õue peal käib ja so katuse all makab. Sõuksed suvitajad oo puhas rõem. [---]

Vahel läks natuke kiiva koa. Me pidime naesega põllale minema. Äkist voatame — linnanaene kadun. Ta läks omapead meitele obust ette panema. Eineh, linnalaps oo linnalaps — obusel ollid rangid teistpidi kaelas, suuravad ollid kõrvade vahel, telgas kõhu all ja obu ise teistpidi aisade vahele veetud. Ju ta linnas näin olli, et kärumehed käru ees lükkavad, aga meite obused oo teistmoodi õpetatud. Muidu olli kõik õigeste. (lk 32-33)

Teist liiki suvitajad oo nee, kis alles vähe oo linnas elan, moakeelt põle veel ää unutan ja linnakeelt põle selgeks soan. [---] Kolmekümne kuiendal oastal me loadisime obusid "Kajaka" peale. Lae viis nad Soome. Küll oo ale obust voadata, kui ta, rihmad kõhu ümber, roana noka otsas kai ja taeva vahel kõlgub. Ta pole enam obu — kabjad oo moast lahti, ja ingel koa mitte — taal põle tiibu. Ta oo üks jämps värk. Kui ma neid eilsid Manna ja tänasid Vihvisid voata, tulevad need obused moole ikka meele. Mine tea — mispärast. (lk 33-34)

Kui nee neli autuga õue sõitsid, ütles mo süda kohe: "Ärni, nüüd voata ette!" Kõigepealt tulli autust välja pikk ja peenike mees. Lapsed hakkasid tatta kohe Jorhiks üüdma. [---] Autust kostis irmus kärisev eal. Ma mõtlesi, et nendel raadiu rikkis, aga oopis see ani koagutas: "Ütle, et me oleme Talinast! Muidu mõtleb …" Mo süda ütles: "Ärni, sa oled sees kut pootsmani suvevili." [---] Mool akkas mehest natuke kahu, aga kui see eit uueste oma pasunaga Jeeriku müüre ümber lükkama akkas ja oma kilu õpetas, kuidas mooga reakima peab, et nemad oo nõukogude ja Talinast ja maksavad ja puha, siis ma tahtsi teha sirge soti ja ütlesi sedamoodi viisakalt, et sõukest roostes kohviveskid, kis mõtleb, et ma eesti keelest aru ei soa, ei taha ma mitte, et meil oo kitsas ja omal suur pere. (lk 34)

Kui naesed üksteist tembeldama akkavad, siis oo kõige ullem sadamasõim selle kõrval süüta laste laul. (lk 40)

"Üks vana vaga tädi
kord ütles Jorhile,
et korstna kaudu toonekurg
toob lapsi naistele.

Jorh aga vastas: "Seda meil
ei või küll juhtuda,
sest meie korter ammugid
on auruküttega!"

(lk 43)

Sa voata inimesi! Inimesed armastavad üksteist ja juhtub, et lähvad lahku. Aga kui nende vahele tuleb üks õige ja suur viha, kui nad enam üksteist ei kannata ja muud eb taha, et teisel sant oleks ja sandist läheks, — siis nad oo kut kokku tinutatud. Mõned oo abieluinimesed üksi sellepärast, et nende vahel oo kange viha, ja see neitid juba lahku ei lase. Kui üks ää sureb, nutab teine kohe südamepõhjast, et Jeesuke võttis oma juure sarika, keda ta närida tahtis, ja jättis ta üksi maailma kihelevate ammastega. (lk 50)

Kuula — maja peal sabin lahti. Jorh ütleb: "Sa ei lähe!" Kohviveski ütleb: "Lähen jah!" Jorh ütleb: "Sa kukud!" Kohviveski ütleb: "Kukun jah. Kukun surnuks, aga lähen. Ma tahan näha, kas sa mu hauale orkestri palkad või ei!" Ma joosi lauta ja nägi parasaste, kui Kohviveski maja pealt alla tulli, justkut kass libises mööda libedad palki sellest august, mis rehalse laes olli ja mis me talle ennegid pakkusime. Ta tulli otse lambaaida. Lammastel kukkus igavene kabin lahti, aga meite suur oinas tulli aa nurgast välja, seisis Kohviveski kõrvale ja nendel ollid ühna ühtemoodi soengud. (lk 51)

"Mihkli monoloogid"

"Kuidas sündis laul "Hallipüksi hiidlasest""

Üks hallipüksi hiidlane
oli tulnud Muhu külasse,
et leida ühte neiukest,
kes armastaks ka hiiu meest.
Muhu külavahelaulust

Ma tea seda laulu küll. Ja neid inimesi mäleta ma koa. See laul oo tehtud kahe inimese peale. Ühest inimesest laulu ei saagid, või olgu ta siis jumal, kellest Luterus tegi ühe kindla linna ja varjupaiga. Aga inimeste lauludes peab ikka kaks olema, sest muidu ei ole armastust, pattu ega laulu iseennastki.

Neid olligid kaks. Üks oli Käinast va Nisu Villem ja teine oli Kunninga Eed Painase külast. Eed hakkas siis juba neljatkümmet köima, olli igatpidi moodis inimene, aga mehele ta ikka ei saand. Ta vennad põlnd veel rikkad, aga hakkasid kunterbandiveoga ja kalaga rikkaks minema. Sõuksed valivad õele meest nagu soomlane palki — üks ei aita ja teine ei aita, üks oksaauke täis, teine noores kuus sündin, kolmas kuutepidi kõver. (lk 55)

See Villem olli katsunud iga leiba ja ametit. Ühe sui oli ta Laimjalas sulaseks ja sai selle eest vaka herneid. Kõik suured raiskajad oo enne, kui nad heldeks lähvad, kangest ihned. Villem nõnnasamuti. Ta tahtis puid kokku hoida ja keetis suise teenistuse korraga ära. Kevade poole võtsid herned aga halli orase peale ja maik läks hulluks. Siis tõi Villem sorokovka viina, igakord enne söömist panni selle laua peale ja ütles omale:

"Söö, hiidlane, siis saad napsi ka!"

Aga peale söömist viis sorokovka jälle kappi tagasi ja ütles omale:

"Petta said, hiidlane!" (lk 56)

[Eed:] "Üks mees tuleb meile, kuldne kuu selgas." (lk 57)

"Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin"

Mare peksis oma meest juba enne pulmi. Esialguses, kui Konstantin ta voodi ääre peale heitis, olli Mare sisisenud ja poissi russikatega tagunud. Aga nõnna kut asi edasi ja tõsisemaks läks, panni ta omale padja alla kirisekivi. Ega ta sellepärast ust Konstantini ees kinni ei pannud — ta laskis ta ikka sisse, et kultuurset meelelahutust saada, nagu lehed nüüd kirjutavd ja raadio räägib. Ja nõnna, kut Konstantin tatta musutama hakkas, võttis Mare padja alt kirisekivi ja kukkus peimeest peksma. Konstantin põlnd valust väljagid teinud, olli üksi mõmisenud:

"Kongi aga peale! Küll sa ükskord ära väsid!"

Kui üks õige muhu pea ja kirisekivi kokku saava, siis on kivi ikka kannataja pool. (lk 64)

Ükskord sai Mare kaks kuud Konstantinile kehavigastuste tekitamise pärast. Konstantin olli ennast taluasjadesse segan ja käskin kana ära tappa. Mare põle seda kannata võin, olli Konstantinile etteütlemata kallale läin ja pannud ta seliti äkke peale. Ise istun oma mehele veel rinna peale ja lauln. Et sõuke asi juhtus, seda näitas Konstantini selg, kus äkkepulkade armid kenaste reas seisid. Kohtus vaadati Mare otsa ja Konstantini otsa ja keegid es uskun, et sõuke pisike naine nii suure tööga hakkama saab. Konstantini süüdistus taheti tagasi lükata ja mees oleks selle isegid tagasi võtn, aga siis ütles Mare oma edeva suuga:

"Tooge äke siia ja aage mo ing täis! Ma panen ta uueste!" (lk 71)

"Tuulevaikuse lugu"

Meri on kena küll, aga purjelaeva mehele on siuke vaikne, ilma lainekurruta ja hauduv meri see kõige hirmsam, ta on puhtaksraamitud söömalaud, vana vaenlane ise, kes võtab laulu suust ja üdi kontidest. Ta toob mehest mehe välja veel paremini kut torm. Vaata, kui tuleb sulle Botnias peale üks igavene pleenum ja nii järsku, et enne, kui vatid selga saad, on kliiver ribadeks — siis pead muidugid teada mees olema. Kui sa siis ei ole, siis sa põle ülepea mitte ja võid maa peal edasi elada üksi sellepärast, et surnuaial on ruumipuudus. (lk 74)

Minu ja Uietoa Timmu vahel olli tüdrik. Tuulevaikus muudkut närib. [---]

Ükskord saame Timmuga ankrupilli juures kokku. Timmu vahib kaugele, kus on üks kaljune Ahvenamaa saar, ja mina vahin kaugele jälle teist Ahvenamaa saart, sest me olime nii riidus, et ühe saare peale enam koos vaadata ei aita.

Timmu vahib oma saart, mina oma, ja siis ütleb Timmu sedamoodi otsa vaatamata, nõnna et aru ei saa, räägib ta ankrupilliga või minuga:

"Mu pinsaku sa maksad välja!"

Natukse aja pärast jälle:

"Mu pinsaku sa maksad välja kõige rae ja nööpidega!"

Mul seisis meeles, et ma olli "Lootuse" kapten ja kätele voli anda ei tohi, ja ütlesi sedasama moodi ankrupillile:

"Õnn, et mõni mees võera mehe pruudi juurest nii kergelt ära pääses. Ei ma maksa."

Ja Timmu ütleb jälle:

"Maksad mis ludiseb."

Vaata, mis kurja naine isegid kaugelt teha võib, kui tuult ei ole. (lk 76)

Me ollime nii peenid poisid, et õhtati ollid toad parteni kõrbelõhna täis — tüdrikute südamed sulasid. (lk 79)

Timmu olli pikali Liina voodi ääre peal, käsi ümber Liina kaela kut autokumm, ja nõnna kut ma seda nägi, võtsi ma Timmu raest kinni ja tõmbasi. Timmu jähi paigale, aga pinsaku rae olli mul peos. Tead sa, see mandri rätseppade töö ei pea ka mitte sugugid. Liina panni nutma ja tõusis üles, Timmu tõusis koa üles ja istus sedamoodi, nägu kut malmkatel, pinsaku rae pealt ära ja ütles:

"Võeras toas ma lööma ei hakka. Tule nurga taha."

Liina nuttis juba isa kallal:

"Kuule, toaet, tule, toaet, poisid lähvad mo pärast kiskuma!" (lk 79)

"Ütle nüüd, Liina, toaedi, Timmu ja minu kuuldes, kumma sa võtad ― Timmu või mind? Ütle selgeste ära, sest muidu tuleb verevalamine."

Aga see uss ― on sul, Liina, meeles, missugune rästikumadu sa ollid, on sul meeles, kuidas sa mind kõrvetasid ―, see nõelub edasi ja ütleb kut madu puu otsast:

"Ma nõnna noor alles. Ma mõtle veel." (lk 80)

"Hea meremeeste Hoidja"

Hea meremeeste hoidja ütles su isale:

"Andrus, nüüd lähme taeva. Ma rentisin jumala käest meremeeste jaoks tuhat tessatini taevast Atlandi peal, nüüd lähme me, kaks väsin meest, sinna."

All urises laine ikka veel ja jähi meelepaha pärast kohe seisma, nõnna et teised lained talle selga tulid ja talle ühe igavese keretäie andsid. (lk 83)

Noh, hea meremeeste Hoidja läks Talina. Kõik kohad ja kirikud käis läbi, aga Leisi meeste jaoks resoluutsiat ei saa. Ja siis läks parteisse. Läheb sikretäri juure. See tõuseb laua takka püsti, tuleb kenast vastu ja annab viis peose. Ise küsib:

"Mis asja pärast sa tullid, seltsimees?"

Hea meremeeste Hoidja räägib talle:

"Vaata, seltsimees, mul on Atlandi kohal tuhat tessatini meremeeste taevast."

Kui sikretär seda kuulis, kohkus ta päris ära ja ütles:

"Kui sa siuke sell oled, siis mis seltsimees ma sulle olen! Kas sul luba on? Kuidas sa sisse said?"

Ja hea meremeeste Hoidja ütles:

"Luba mul ei ole. Ma tulli luftaknast."

Siis sikretär küsis:

"Oled sa jumal? Või oled sa kurat? Mis mees sa oled?"

Ja hea meremeeste Hoidja ütles:

"Oleks ma kurat, siis oleks ma tuln korstna kaudu. Ja jumal ma ka ei ole. Ma pea meremeeste taevast oma käe peal nagu talumees või nii. Omal ajal ma rentisi vanajumala käest tuhat tessatini taevast, üks rubla tessatin, alguses ma maksi renti ka."

Sikretär ütles vahele:

"Põlnd vaja maksta ühti!"

Ja Hoidja rääkis:

"Aga siis ma hakkasi lehti lugema ja sai teada, et tatta põlegid olemas. Sellest aast ma enam renti ei maksa ja katki pole kedagid." (lk 88)

"Kihnu Jõnn ehk metskapten"

Tsitaadid väljaandest: Juhan Smuul, "Kihnu Jõnn ehk metskapten", Tallinn: Eesti Raamat, 1965

ADMIRAL (heas tujus ja õnnelik): Ma ootasin sind. Kannatasin. Spliin. Ja ometi viimaks oled sa tagasi. Mida sa Moskvas nägid?

ARMUKE: Mida? Ballid. Igav. Lõunasöögid. Igav. Kaks saksa parunit keerutasid mu ümber. Aga nüüd olen ma tagasi sinu juures, mu admiral, mu kallis, mu elu, mu pagunitega vobla. (lk 7)

(Armuke lahkub kabinetist ja ujub teda üksisilmi vahtivast Jõnnist mööda.)

JÕNN (armukesele järele vahtides): Püha kurat, no oo see vau ennast ära taglastanud!

KÄSUNDUSOHVITSER: Kuidas, kapten?

JÕNN: Ma ütlesi, et see preili on ennast vägevast ära taglastanud.

KÄSUNDUSOHVITSER: Kui purjelaeva mees öelge, kas õieti?

JÕNN: Vööri poolt pole viga. Aga ahtri on ta liiga kõrgele ajanud. Kui tagumises mastis on kahvelpuri, jääb see poudi ajal poomile ette. (lk 11-12)

JÕNN: [---] Me tõime Aafrikast Riiga punast puud, ma olin siis "Monitori" pootsman. Kui laev tühjaks sai, tulid kaks magistrit ja hakkasid trümmidest Aafrikamaa sitikuid otsima. Ja nende saatana sitikute vuntsid paistsid iga prao vahelt, neid oli laevas mustmiljon. Iga uue sitiku juures olid nad nii rõõmsad, nagu oleks lind peosse … [---] Aga meitel tuli Inglismaa jaoks viljalaadung peale võtta ja laev nendest sitikutest puhtaks teha. Enne kui sihuke Aafrikamaa tõhk vagaseks jääb, anna talle kaks päeva väävlit või pane laev põlema. Aga magistrile on sihuke vainlane uus Kristuse sündimine. [---] (lk 15)

JÕNN: Inimesel peab paber olema. Mees lööb teise maha, aga kui tal hullupaberid on, saab ta õigeks mõistetud. Igal tänavatüdrukul, kes sõidust tulnud madruse kolme päevaga paljaks teeb, on oma kollane paber. Miks peab aus inimene kui üks Ahasveerus paberita ilmas ringi hulkuma? Inimesel peab paber olema. (lk 16)

JÕNN: [---] Hunt sittugu ta haua peale. (lk 17)

JÕNN: Laeva apteegis on viis rohtu: džinn, rumm, viski, tärpentin ja puutõrv. (lk 18)

JÕNN: [---] Aga lapsi ja laevu teevad inimesed, mõlematel on hinged sees, ja kuidas nad maa peal või merel sõitma hakkavad, purje kannavad ja rooli kuulavad …

ADMIRAL: … oleneb kaptenist, nii.

JÕNN: Neh. Usu mind, admiral, laeval, just puu- ja purjelaeval on samasugune hing kui inimesel ja ta tahab, et sa teda armastaksid. Laeval on rohkem hinge kui Riia reederitel või Pärnu linakaupmeestel. Kui sa laevast aru saad ja teda armastad, hakkab ta sind hoidma ega tapa, vaid võitleb su elu eest. (Häbelikult.) Oma öiste vahikordade ajal ajan ma laevaga juttu ja ta räägib mulle kõik hinge pealt ära — mis mured tal on ja kust tal valutab. (lk 20-21)

ADMIRAL: Püha vaim ja püksirihm … (lk 24)

(Eesriide ette ilmub Ajalooline Tõde. Ta näeb välja kahvatu ja katkutud.)

AJALOOLINE TÕDE: [---] Jüri Rumm puutus Pihkva vanglas kokku parimate Baltimaade, Valgevene, Pihkva, Baškiiri, mustlaste ja kalmõki hobusevarastega, vahetas nendega kogemusi, omandas nende eesrindlikud meetodid, juurutas need praktikasse ja hakkas hobuseid varastama veelgi paremini kui enne. [---] (lk 27)

VALLIN: [---] Aga enne kui sa otsad lahti saad, vehivad nad sisse paar kera köit, joovad kompassist piirituse ära ja laenavad su meestelt raha ja riideid — niipalju kui annab. Neile kõlbab kõik. Ühele taani kaptenile püüdsid nad maha müüa tagavara-ankrut. Inglane sai nad kai pealt kätte — läksid, kronomeeter hõlma all. Nad varastavad kõike peale sooja sita ja tulise raua. Päev enne laeva väljasõitu on nad kadunud ja kahe pärast siin. (lk 55)

JÕNN: Mes on, pootsman?

JURNAS: Mees on haige.

JÕNN: Mes tal viga on? Mes sa kaebad, Jakob?

JAKOB (hädiselt): Sihelmine viga.

JURNAS: Poiss on uimane, lonkab nelja jalga.

JÕNN (eriti väärikat poosi võttes): Sihelmine viga. Jaa … Kas gaasid läbi käivad?

JAKOB: Mehh?

JÕNN: Ma küsin, kas gaasid läbi käivad?

JURNAS (kaitsvalt): Kuule, kapten, kus see maalaps neid võtab.

JÕNN: Kas peeretada saad?

JAKOB: (kergendatult): Jah, küll, küll.

JÕNN (dotseerivalt): Siis ju käivad gaasid läbi. Viisakate inimeste seas räägitakse nõnna. Võib-olla venitus.

MANN: Ehk on kõhuussid. Siis aitavad sibul ja sipraseemned.

JURNAS: Ja kui otsa kätte saab, pane see papinaelaga teki külge ja saada mees masti. Tuleb mes ludin!

JÕNN: Hea mõte — Odenses inglise parklaeva kokk lõi otsa laternaposti külge ja ise istus voorimehe peale. Kuuskümmend kaheksa jalga kõhuussi tuli välja. Terve liikumine linnas seisis. (lk 79-80)

(Tekile ilmuvad kaks kummalist kuju — Mihkel ja Jaan. Neil on seljas pikad kotid. Kotisopid on ära lõigatud ja sealt paljad käed välja torgatud. Nii rinnal kui seljal kannavad need vanaemalikud öösärgid suuretähelist kirja "Cacao". [---])

MANN: Oh sa helde aeg, kui kenad te olete! Nii kui Jeesuse jüngrid. Nende särgid olid küll kirjadeta. [---]

MIHKEL: Sinu süü, Mann, sinu nõidus!

MANN (käsi kokku lüües): Minu süü, sa helde aeg!

MIHKEL: Sina ütlesid, et tuleme tagasi, söekotid seljas. See lausumine läks täide.

JAAN: Ei läinud ühti. Need on kakaokotid. Vahe on sees. [---]

JÕNN: Tere, mehed. Teadagi, vahe on suur — kakaokott on söekotist hulga etem. Aga ega naised neist ansuftidest midagi tea. [---] (lk 120)

JURNAS: Mees saab aru, kui mehele öeldakse. Pootsman Jurnas jooksis maha, madrus Jurnas tuleb tagasi. Kes mu vea eest maksab, kui ma ise ei maksa.

JÕNN: Sa riputa see viga omale kaela nagu lehmakell ja käi mööda maailma, kõlin taga. Mes kurat see minu asi on! Iga lits leierdab igaühele oma esimesest veast. Ju see siis südant kõtistab. (lk 124)

"Enne kui saabuvad rebased (pingviinide elu)"

Tsitaadid väljaandest: Juhan Smuul, "Enne kui saabuvad rebased (pingviinide elu)". Näitemäng kahes osas laulude, probleemide ja antistriptiisiga. Tallinn: Eesti Raamat, 1969

IMPERAATOR DAFT (Intsule ja tema sõpradele otsa põrnitsedes ning sõnu neile adresseerides): Oma peaga (koputab tiivaga vastu kõmisevat pead), oma peaga olen ma palju mõelnud patriotismist, meie, imperaatorite patriotismist.

INTS: Ma söön ära merielevandi, kui selles kõlisevas kolus on üksainuke mõte, õigest mõttest rääkimata.

IMPERAATOR DAFT: Oma peaga patriotismist ja natsionalismist. Vaadake (tõstab tiiva), kui imperaatorpingviin ütleb, et ta armastab oma suurte imperaatorpingviinide jäävälju, imperaatorite keelt, minevikku ja kultuuri, kui ta usub, et nemad ja ainult nemad lõid kõik — jäämäed, polaaröö ja -päeva, panid vehklema virmalised ja naelutasid Lõunaristi taevalaele —, siis on ta tõeline patrioot. Kui aga sama räägib adelii-pingviin oma piiksuva häälega — nende kultuur, nende armastus, nende teenekesed Pingviinia eilses ja tänases —, siis on ta natsionalist, ja punkt. Mulle on see asi selge. (lk 24)

GRAACK: Pole suuremat enesekindlust kui harimatuse enesekindlus. (lk 25)

Luule

Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järel,
vits peos, sest mine isahane tea!

[---]

"Mälestusi isast", rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia". Koostanud Karl Muru. 3. köide, lk 82

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.
[---]
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

"Sõnarine. Eesti luule antoloogia". Koostanud Karl Muru. 3. köide, lk 90

Vaata ka

Välislingid