Mine sisu juurde

Jaan Kaplinski

Allikas: Vikitsitaadid

Jaan Kaplinski (22. jaanuar 1941 Tartus – 8. august 2021) oli eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kultuurikriitik ja filosoof.

Luule

[muuda]

See maailm mis elab sinus
mis sinuga ühes loodi
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi...

  • Kogust "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat, 1984

Proosa

[muuda]
  • Osa meie poliitikuid ja haritlasi käitub, nagu võiksid käituda need, kellel on mure, kas rikas sugulane neid sugulaseks tunnistab või ei. Siin on mure, kas Euroopa usub, et me oleme tema sugulased, ja kas seda usuvad kõik eestlased. Muidu võib mõni äkki öelda midagi sobimatut ja ilusa mängu ära rikkuda, nii et me ei pääsegi rikka euroonu vihmavarju alla ja lihapottide juurde.
  • Üleminekuajal Euroopasse oleks võibolla kasulik unustada või erifondi paigutada suur osa meie rahvaluulest, sest see, mis seal sakstest räägitakse, ei sobi kuidagi kokku pildiga ühest kakskeelsest põhja-balti rahvast, kes siin sajandeid koos elas ja vapralt valvas Euroopat tema põlise idavaenlase vastu. Rahvaluules on saks selgelt vaenlase kuju ja Vene tsaarisse suhtutakse pigem positiivselt, vähemalt ilma vihkamiseta.
    • Jaan Kaplinski, "Kas Euroopa kultuuri on olemas?", Sõnumileht, nr 2, 4. jaanuar 1996, lk 15


  • Euroopa stagnatsiooni põhjustes on asjatundjad üsna üksmeelsed. Süüdi on tööjõu kallidus, vähene innovatiivsus, majanduspoliitiliste otsuste tegemise keerukus ja aeglus ja last not least rahvastiku vananemine. Nagu kenasti näitas Õnnepalu, paistab Euroopa ka silma arutu raiskamisega. Ressursside ümberjaotamise süsteem on kohmakas ja annab häid võimalusi korruptsiooniks ning varguseks. Paljud eurooplased näivad suhtuvat EL-isse nagu eesti talupojad mõisa: euroköit lastakse lohiseda ja igaüks katsub sellest endale saada pikema jupi, võideldes oma erakondlike, paikkondlike või ametkondlike huvide eest. Euroopa on suur pooleliolev projekt nagu omal ajal Strassburgi katedraal. Poolvalmina on tal aga raske konkureerida võistlejatega teistes maailmajagudes.
    • Jaan Kaplinski, "Küberruumis ei ole Euroopat", Sõnumileht, nr 74, 2. aprill 1997, lk 6


  • Tavakodanik aga võib kaaluda, kas ta on valmis maksma rohkem riigile või advokaatidele ja kindlustuskompaniidele. Maksma peab aga nagunii.
    • Jaan Kaplinski, "Kellele maksta?", SL Sõnumileht, nr 77, 21. märts 1998, lk 12


  • Ajalugu teeme mingil kombel me kõik, seda teeb meie kollektiivne rumalus, seni kui ei ole olemas kollektiivset tarkust. Meie kollektiivne rumalus oma loogikaga on sünnitanud kapitalismi, kapitalism kommunismi ja fašismi. Ja kuna kollektiivne rumalus vaevalt suudab leida midagi uut, mängib ta enamasti vaid iseendaga peitust, heidab kõrvale ja peidab vana, leiab selle siis ja nimetab uueks. Nii on kapitalismi, kommunismi ja fašismiga, mis on kõik omavahel seotud, tekitavad üksteist, võitlevad üksteise vastu, täiendavad üksteist ja on mõnikord kaugemalt ja kõrgemalt vaadates kangesti üht nägu. Vähemalt oma rumaluses ja nõmedas-jõhkras enesekindluses, usus, et täna kuulub neile Saksamaa (USA, Disneyland, Microsoft, MacDonald’s, 1/6 maakerast, Euroopa jne.), homme aga terve maailm.
    • Jaan Kaplinski, "Kas ka kapitalismi must raamat?", Sirp, nr 12, 27. märts 1998


  • Maainimestel Eestis ei ole enamasti muud müüa kui metsa, olgu oma, olgu võõrast: metsavargused on Eestis levinumaid kuritegusid. Mets on saanud äkitselt varanduseks, millega inimesed saavad tõsta oma elatustaset, pääseda vaesusest või isegi rikastuda. Ka riigi majandusele annab mets oma süsti.
    • Jaan Kaplinski, "Metsad ja majanduskasv", Sõnumileht, nr 99, 14. aprill 1998, lk 9


  • Pole põhjust arvata, et maailmas ei oleks Lenini- või Stalinitaolisi isiksusi. Küsimus on ikkagi olukorras. Kas suudetakse nüüd, uuel sajandivahetusel, vältida rumalusi ja vigu, mis tehti eelmise sajandivahetuse aegu? Jälgides, kui ülbelt ja enesekindlalt end lõpliku tõena reklaamib võitnud kapitalism, muutud pessimistiks. Sama kindel oli Euroopa kapitalism oma võimus sada aastat tagasi. Kuni maailmasõjani. Kuni Leninini.
    • Jaan Kaplinski, "Leninit avastamas", Sõnumileht, nr 114, 29. aprill 1998, lk 9


  • Meie aja tegelikud võimukandjad on võrdlemisi vabad avalikkuse kontrollist - nad teevad kinniste uste taga otsuseid, millest meie saatus sõltub rohkem kui paljudest seadusandlikest aktidest, ja valitsuse otsustest. Rahavõim määrab ikka enam meie saatust ja igapäevast elu, määrab, kes me oleme. Kirikuvõimu all olid inimesed kõigepealt usklikud, kristlased. Kuningavõimu all olid inimesed kuninga alamad. Demokraatlikes riikides on inimesed kodanikud oma õiguste ja kohustustega. Nüüd oleme muutumas kodanikkudest ikka enam tarbijateks, sedamööda kuidas riigivõim nõrgeneb ja rahavõim tugevneb.
    • Jaan Kaplinski, "Võim ja vastupanu", Sõnumileht, nr 123, 10. mai 1998


  • Kui uskuda paljusid riigi- ja kirjamehi, on meie kultuuriski kõik väärtuslik saadud isandatelt Läänest, oleme olemas sedavõrd, kuivõrd oleme õppinud olema eurooplased. Sellest kindlasti eestlase ülepingutatud tahtmine olla selline, nagu härrasrahvas tema meelest on. Selle uuskadaklikkuse juurde kuulub muidugi uhke auto, kiire sõit ja demonstratiivne tarbimine. Demonstratiivsest tarbimisest omakorda impordieelistus ja vahel lausa põlgus kodumaise vastu.
    • Jaan Kaplinski, "Majanduskriis ja Eesti hambapasta", Sõnumileht, nr 159, 16. juuni 1998


  • Ma ei saa uskuda Ameerikasse, sest nii paljud ameeriklased ja paljud inimesed muudel kontinentidel usuvad Ameerikasse. Maailm kaldub amerikaniseeruma, maailm aga ei saa amerikaniseeruda, maailm ei saa elada, toota ja tarbida, nagu tehakse USAs. See on tõde, millega nii Ameerika kui tema sõbrad ja vaenlased varem või hiljem kokku põrkavad.
    • Jaan Kaplinski, "Ameerika mitu nägu", Postimees, 30. juuni 1998


  • Ideoloogia algab Eestis selgelt seal, kus rõhutatakse, et MEIE oleme eurooplased, kristlased, kuulume läände, et MEIE oleme elanud siin viis või kümme tuhat aastat, et MEILE on vabadus olulisem kui turvalisus, et MEIE prioriteedid on ühinemine Lääne poliitiliste ja kaitsestruktuuridega jne.
Selle ideoloogia juured on ühelt poolt Eesti viimase sajandi traumades ja neist sündinud hirmudes, teiselt poolt külma sõja aegsetes vastandustes, millest on raske loobuda. Nad ei paku vabadust, küll aga turvalisust. Paradoks ongi, et suur osa neist, kes räägivad vabadusest, mõtlevad pigem turvalisusest, seda ise märkamata. Vabadus ei sobi kokku ideoloogiaga, aga ideoloogia ei tunnista seda, ka ideoloogia, milles vabadus on keskne mõiste.
Selles Eesti praeguses ideoloogias on ka enam sundija survet, kui tahetakse tunnistada. Inimesel, kes sellega nõus on, on elus palju lihtsam kui sellel, kes ei ole. Vasakpoolne tunneb end Eestis autsaiderina, persona non grata'na, keda hädapärast talutakse, kes peab aga kandma oma vasakpoolsust nagu häbimärki. Ta ei kuulu MEIE hulka (kuhu paremäärmuslased kuuluvad) ja talle antakse seda nii või teisiti mõista. Leebemalt, kuid sama järjekindlalt kui omal ajal ENSV-s. Meie riigi-ideoloogias on olulisi vasturääkivusi. Selle eurorahvuslik-konservatiivne pool ei sobi kokku tema neoliberalistliku poolega. Sundmõte, et me oleme ikka kuulunud ja kuulume alati Euroopasse, ei sobi kokku neoliberaalse globalismiga, mis orienteerub pigem Ameerikale ja ignoreerib rahvuslikku alget.
  • Jaan Kaplinski, "Kultuur ja kuldpuur", Sõnumileht, nr 226, 5. september 1998



  • Globaliseerumine tähendab ikka ühe kultuuri või kultuurkonna võitu teiste üle ja nende hävitamist ja kõrvaletõrjumist. Pilt on sarnane sellele, mis kunagi sündis Rooma impeeriumis. Vallutatud aladel kadusid keeled, religioonid ja kultuurid, kunst ja arhitektuur on tüütult ühenäoline igal pool Kölnist Kartaagoni ja Palmyrast Heraklese sammasteni. Rooma võttis üle Kreeka kultuuri ja arhitektuuri ning paljundas, kloonis seda lõpmatult, toomata juurde kuigipalju uut. Kui paneme võrdusmärgid Rooma = USA ja Kreeka ja muud impeeriumi idaalad = Euroopa, saame päris head paralleelid mineviku ja tänapäeva vahel.
    • Jaan Kaplinski, essee "Olla eurooplased, saada indiaanlasteks", Eesti Ekspress, neljapäev, 3. august 2000, Areen, lk B5


  • Ökonomism näeb majanduses inimeste ja ühiskondade elu kõige tähtsamat valdkonda ning sulgeb majandusteaduse tegelema ahtalt ainult inimeste majapidamisega tootmisest tarbimiseni, seeasemel et vaadelda seda laiemas seoses, osana looduse majapidamisest. Nii ei ole majandusteadlased pööranud tähelepanu sellele, et inimtegevus viib suuremate süsteemide tasakaalu kõikumiseni; et inimkond on käitunud nagu halvasti kohanenud parasiitpopulatsioon, mis kulutab tema käsutuses olevad varud läbi kiiremini, kui need suudavad taastuda, liikudes vastu hävingule.
    • Jaan Kaplinski, "Ökoloogia ja ökonoomika", rmt: "Kõik on ime". Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 95-96


  • Ei ole suuremat valu kui meenutada viletsuses õnnelikku aega.
    • Jaan Kaplinski, "Seesama jõgi". Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 253


  • Kas meile on oluline keele sisemine vorm, see, kuidas mõtteid mõtleme ja keeles väljendame, kuidas mõisteid loome ja seome, või on eesti keel nüüd ennekõike tõlkimise masin, milles igale ingliskeelsele sõnale peaks olema üks eesti vaste. Mis võib viia selleni, et me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks. Võib-olla tasub keele eripärale, sellele, mis eesti keeles on omamoodi, rohkem mõelda. Võib-olla on selles omapäras mingi oluline väärtus nii meile kui teistele inimestele.


  • Ida ja Lääne piir rändab ikka, vahel itta, vahel läände ja vaevalt me päriselt teame, kus ta parajasti on...
    • Jaan Kaplinski, "Helmemänni varju all", Hea Lugu, 2021, lk 38

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel