Heinputk

Heinputk (Angelica L.) on taimede perekond sarikaliste sugukonnas.

Proosa

Jõudsime välja mere poole voolava oja veerule, kus lopsakad sanglepad kaardusid hiilgavaiks lehestikulöövideks. Säbrulised angervaksapuhmad nende all hajutasid õhku terved pilved rasket ja imalmagusat lõhna. Kõikjal helendas lihavate heinputkede lillakasvalgeid õisikusagaraid nagu tuulest pahupidi pööratud vihmavarje.
- Johannes Piiper, "Saaremaal, Sandla rannal" [10. august 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 127

Kui sain teadma nimetust Angelica archangelica, siis mulle sugenes pähe mõte, et Johannese taeva asemel on paradiis Peetruse soovi järgi suur aas, millel kasvab ülikõrgeid heinputki ja õhk on täis nende lõhna. Võibolla ülikõrgena nad polegi nii ilusad, sest sarikad laguneksid üksikõiteks ega meenutaks enam nii neid tutte, mida tavatsevad haista india jumalused.
- Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 31

Luule

Heinputked õisi on loonud,
kalmused kasvanud taeva.
Avali silmi sa joonud
maailma kummalist vaeva.

Viivi Luik, "Heinputked õisi on loonud" [1964]

Juba kaugelt kõrge puude rivi
viipab sõbralikult mulle vastu:
tule! Tule, pilguks puurist lastu!
Ongi aed ja mulk ja mulgust veerend kivi.

Ka see kivi, samblapadjast pehme,
kutsub lahkelt; istu, puhka puhu.
Vaarikas poeb varrelt ise suhu.
Heinputk poetab sülle valge ehme.

Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)

Välislingid