Mine sisu juurde

Donna Tartt

Allikas: Vikitsitaadid
Donna Tartti romaanide saksa tõlked.

Donna Tartt (sündinud 23. detsembril 1963 Greenwoodis Mississippi osariigis USAs) on USA kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Salajane ajalugu" (tlk Liina Viires, Pegasus, 2007) ja "Ohakalind" (tlk Bibi Raid, Pegasus, 2015).

"Salajane ajalugu"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007.


  • Lumi mägedes sulas juba ja Bunny oli olnud surnud mitu nädalat, kui meie olukorra tõsidus meile kohale hakkas jõudma. (romaani avalause, lk 1)
  • Raske uskuda, et Henry tagasihoidlik plaan võis vaatamata neile ettenägematutele sündmustele nii hästi õnnestuda. Me ei olnud kavatsenud peita laipa kuhugi, kust seda ei leitaks. Me ei olnud seda tegelikult üldse peitnud, vaid olime jätnud selle lihtsalt sinna, kuhu see kukkus, lootuses, et mõni õnnetu mööduja talle otsa komistab, enne kui keegi ta kadumist üldse märgatagi on jõudnud. Lugu iseenesest näis lihtne ja selge: lahtised kivid, järsaku põhjas lebav murtud kaelaga laip, ja allapoole viivad nõlva kaevunud kontsade porised libisemisjäljed; matkaõnnetus, ei muud, ning sellega — vaikselt valatud pisarate ja tagasihoidlike matustega — olekski võinud asi piirduda, kui tol õhtul poleks hakanud sadama lund; see kattis ta jäljetult, ja kui kümme päeva hiljem läks lõpuks sulale, nägid politsei ja FBI ja linnast kohale tulnud otsijad, et nad olid tema laibal edasi-tagasi kõndinud, kuni lumi selle peal oli jääkõvaks trambitud. (lk 1)
  • Seda kõike läbi teha oli üks asi, sellest üle saada on kahjuks aga osutunud hoopis raskemaks, ja kui ma kunagi arvasingi, et olen tolle järsaku ühel ammusel aprillikuu pärastlõunal igaveseks selja taha jätnud, ei ole ma selles nüüd enam nii kindel. Nüüd, kui otsijad on lahkunud ja elu mu ümber on vaikseks jäänud, olen jõudnud äratundmisele, et kuigi ma võisin aastate jooksul kujutleda end kusagil mujal olevana, olen tegelikult olnud kogu aeg seal: üleval järsakuserval, värskesse rohtu kaevunud poriste rattarööbaste kõrval, kus värelevate õunapuuõite kohal tumendab taevas ja õhus on juba tunda öösel maha sadava lume esimest külma hingust. (lk 2)
  • Arvan, et kunagi oleks mul võinud olla päris palju lugusid, nüüd aga pole ühtegi peale selle. See on ainus lugu, mida ma saan kunagi jutustada. (lk 2)
  • Kas selline asi nagu 'saatuslik viga', see elu keskelt läbi jooksev silmatorkav tume mõra, eksisteerib väljaspool kirjandust? Varem ma arvasin, et ei. Nüüd arvan, et jah. Ja minu viga oli, ma arvan, haiglane igatsus olla iga hinna eest huvitav. (lk 5)
  • Ma olen kalifornialane nii sünnilt kui, nagu ma hiljuti avastasin, ka loomult. Seda viimast tunnistan ma alles nüüd, tagantjärele. Mitte et see midagi muudaks. (lk 5)
  • Plano. See sõna toob silme ette drive-in'id, tüüpplaneeringuga majad, kuumust õhkuva asfaldi. Sealsed aastad andsid mulle väärtusetu mineviku, mille võib pärast kasutamist ära visata nagu plasttopsi. Mis oli vist teatud mõttes väga suur kingitus. Ma sain kodust lahkudes sepitseda endale uue ja hulga rahuldustpakkuvama, vapustavatest, lihtlabastest keskkonnamõjudest kirendava ajaloo; värvika, võõrastele kergesti vastuvõetava mineviku.
See fiktiivne lapsepõlv supelbasseinide ja apelsinipuusalude ja võluvate, kombelõtvade meelelahutustöösturitest vanematega on oma sõgestava säraga tuhmi algupärandi täielikult varjutanud. Kui ma mõtlen tagasi oma päris lapsepõlvele, ei meenu mulle sellest peaaegu mitte midagi peale asjade nukra pudipadi - tossud, mida ma kandsin aasta läbi; supermarketist ostetud värviraamatud ja koomiksid; vähe huvi pakkuvad, veel vähem ilusad. [---] Neist aastatest ei mäleta ma tõesti palju muud kui mingit valdavat meeleolu, mis täitis neist suurema osa, melanhoolset tunnet, mis seostub pühapäevaõhtuste Disney filmide vaatamisega. (lk 5-6)
  • Ei ole siis midagi imestada, et mul on raske võrrelda oma elu sõprade omaga või vähemalt sellega, millisena mina nende elu näen. [---] Nagu praegu, nii ei olnud mul ka tookord neist kellegagi midagi ühist, mitte kõige vähematki, välja arvatud kreeka keel ja see aasta, mille ma nende seltsis veetsin. Ja kui armastus on ühine asi, siis vahest ühendas meid ka armastus, kuigi ma saan aru, et see võib kõlada imelikult loo valguses, mida ma teile jutustama hakkan. (lk 6-7)
  • Ma vist ei oskagi seletada seda lootusetusetunnet, mida mu ümbrus minus tekitas. Kuigi ma praegu kahtlustan, et sellises olukorras ja minu iseloomuga oleksin ma olnud õnnetu igal pool — Biarritzis või Caracases või Capri saarel —, olin ma tookord veendunud, et minu õnnetuolek oli tingitud just sellest paigast. Võimalik, et osaliselt oligi. Ehkki Miltonil on teatud määral õigus — me vaim on omaette koht ning ise taevast põrgu teha võib ja nii edasi - on siiski selge, et Plano oli vähem paradiisi järgi vormitud kui see teine, hoopis valulisem linn. (lk 8)
  • Kuigi mul oli ähmane ettekujutus, nagu olnuks mu rahulolematus tingitud boheemlikest, kergelt marksistlikest vaadetest (olin teismelisena, peamiselt isa ärritamiseks, rumalast peast sotsialisti mänginud), ei saanud ma selle põhjustest siiski päris hästi aru; ja ma oleksin vihastanud, kui keegi oleks vihjanud, et selle taga on mu loomuse tugev puritaanlik joon, nagu asi tegelikult oli. Leidsin hiljuti ühest vanast märkmikust lõigu, mille olin kirja pannud umbes kaheksateistkümneselt: "Minu meelest haiseb siin mäda järele, üleküpsenud puuviljade mäda järele. Mitte kusagil, mitte iial ei ole sünd ja sigimine ja surm, elu koletislike murrangute võigas mehhanism, mida kreeklased nimetasid miasmiks, reostuseks, olnud nii jõhker või väliselt nii ilusaks võõbatud; mitte kusagil pole nii paljud inimesed nii hardalt uskunud valet ja muutlikkust ja surma surma surma."
See, ma arvan, on päris karm tekst. Selle tooni järgi otsustades oleksin ma Californiasse edasi jäädes lõpetanud mõnes kultusrühmituses või hakanud vähemalt mingit pentsikut dieeti pidama. Mäletan, et lugesin umbes samal ajal Pythagorasest ja leidsin mõned ta mõtted endale kummaliselt südamelähedased olevat — näiteks valgete rüüde kandmise või hoidumise toiduainetest, millel on hing. (lk 9)
  • Hampdeni kolledž, Hampden, Vermont. Isegi sel nimel oli range inglispärane kõla, vähemalt minu kõrva jaoks, mis tundis ängistavat igatsust Inglismaa järele ja jäi kurdiks väikeste misjonilinnade tumemagusale rütmile. Imetlesin kaua pilti hoonest, mida nimetati üldhooneks. Seda täitis nõrk akadeemiline valgus — erinev Planost, erinev kõigest, mida ma teadsin — valgus, mis viis mu mõtted tundidepikkusele istumisele tolmustes raamatukogudes ja vanadele raamatutele ja vaikusele. (lk 10)
  • Nood esimesed päevad enne kooli algust veetsin ma üksi oma valgeks lubjatud toas keset Hampdeni säravaid aasu. Ja noil esimestel päevade] olin ma õnnelik nagu ei kunagi varem, uitasin kuutõbisena ringi, ilust sõge ja purjus. Rühm punapõskseid tüdrukuid hobusesabade lehvides jalgpalli mängimas, nende hüüded ja naer kostmas nõrgalt üle hämara sametise välja. Õunte raskuse all kägisevad puud, rohus punetavad mahakukkunud õunad, maanduvate õunte imalmagus lõhn ja nende ümber tiirlevate herilaste lakkamatu sumin. Üldhoone kellatorn: luuderohtu kasvanud tellised, valge tornikiiver, häguses kauguses heiastuv miraaž. Šokk, mille ma sain, kui nägin esimest korda öösel kaske, sirutumas külma ja saledana pimedusse nagu viirastus. Ja ööd, lausa kujuteldamatud: pimedad, tormised ja üüratud, tähtedest kirendavad ja metsikud. (lk 12)
  • Nende väheste tuttavate käest, kes olid Hampdenis kauem käinud, küsisin ma, mis värk selle Julian Morrow'ga on.
Peaaegu kõik olid temast kuulnud ja mulle jagati igasugust vastuolulist, kuid põnevat teavet: et ta on särav isiksus, et ta on petis, et tal pole akadeemilist kraadi, et ta oli neljakümnendatel aastatel tuntud intellektuaal ning Ezra Poundi ja T. S. Elioti sõber, et tema perekonna varandus oli tulnud osalusest soliidses erapangas, või vastupidi, majanduskriisi ajal ostetud panditud varast, et ta oli mingi sõja ajal mobilisatsioonist kõrvale hoidnud (kuigi kronoloogiliselt oli seda raske klappima saada), et tal oli sidemeid Vatikaniga, troonilt tõugatud Lähis-Ida kuningliku perekonnaga, Franco Hispaaniaga. Mil määral see kõik tõele vastas, oli muidugi võimatu öelda, aga mida rohkem ma temast kuulsin, seda enam ta mind köitis, ning ma hakkasin teda ja ta väikest õpilasterühma kolledži territooriumil silmas pidama. Neli poissi ja tüdruk, eemalt vaadates polnudki nad midagi nii erilist. Kuid lähemal uurimisel osutusid nad kütkestavaks kambaks — vähemalt minu jaoks, kes ma polnud kunagi midagi nende taolist näinud ja kellele tundus, et nad esindavad tervet rida põnevaid kirjanduslikke omadusi. (lk 16)
  • Ja siis olid veel kaks, poiss ja tüdruk. Nad olid alailma koos ja algul ma pidasin neid paariks, kuni ükskord nägin neid lähedalt ja mõistsin, et nad peavad olema vend ja õde. Hiljem sain teada, et nad on kaksikud. Nad olid väga sarnased, neil olid paksud tumeblondid juuksed ja sootu nägu, nii selge, särav ja pühaliktõsine nagu kahel Flaami inglikesel. Ja mis oli Hampdeni kontekstis, kus kubises pseudointellektuaalidest ja teismelistest dekadentidest, ja kus musta värvi riided olid de rigeur, vahest kõige ebatavalisem — nad armastasid kanda heledaid rõivaid, eelkõige valget. Selles sigarettide ja hämara elukogemuse rägas vilksatasid nad siin-seal nagu allegoorilised kujud või ammu surnud pidutsejad mõnelt ununenud aiapeolt. (lk 18)
  • Charles kuhjas paberid kokku, tõusis uuesti püsti; Camilla seisis tema kõrval ja seekord ulatas ka tema mulle käe. Kõrvuti seistes olid nad väga sarnased, mitte niivõrd näojoonte kui käitumisviisi ja oleku poolest, samalaadsed liigutused, mis nende vahel põrkusid ja peegeldusid, nii et ühe silmapilgutus näis mõni hetk hiljem kajavat vastu teise silmalau tuksatuses. Nende silmad olid ühtmoodi hallid, targad ja rahulikud. Tüdruk oli minu arust väga ilus, rahutukstegeval, peaaegu keskaegsel moel, mis jääb pealiskaudsele vaatlejale märkamatuks. (lk 23)
  • Mul oli dejà vu tunne, kui Julian järgmisel pärastlõunal täpselt samamoodi uksele tuli nagu esimesel korral, seda ainult õige pisut paotades ja tekkinud praost ettevaatlikult välja piiludes, nagu olnuks tema kabinetis midagi imepärast, mida peab kaitsma, midagi, mida ta hoolikalt enamiku silmade eest varjas. See tunne sai mulle järgmiste kuude jooksul hästi tuttavaks. Isegi nüüd, aastaid hiljem ja kaugel eemal, leian end vahel unes selle valge ukse taga seismas ja ootamas, et ta ilmuks sinna kui väravavaht muinasjutust: eatu, valvas, lapselikult salatsev. (lk 26)
  • [Julian Morrow:] "Ja miks peaks nii romantilise meelelaadiga inimene soovima õppida klassikalist filoloogiat?" Ta esitas selle küsimuse nii, nagu, olles õnnekombel püüdnud kinni minusuguse haruldase linnu, himustaks ta mult arvamust välja pinnida, kuni ma veel tema kabinetis vangis olen.
"Kui te mõtlete romantilise all üksildast ja introspektiivset," ütlesin ma, "siis minu arust on romantikud sageli kõige paremad klassikud."
Ta naeris. "Suured romantikud on tihti läbi kukkunud klassikud." (lk 28)
"Loomulikult. Mis muud ta on?"
"Kuid isegi Platon teadis, et klassid ja elutingimused ja kõik see avaldavad indiviidile pöördumatut mõju. Mulle näib, et psühholoogia on lihtsalt teisiti öeldult see, mida antiikrahvad nimetasid saatuseks."
"Psühholoogia on õudne sõna."
Ta oli tarmukalt nõus. "Jah, see on tõepoolest õudne," sõnas ta, kuid ilmega, mis näitas, et ta pidas maotuks, et ma seda sõna üldse kasutasin. "Sellest konstruktsioonist võib ehk kasu olla teatavast mõttelaadist rääkides. Minu ümber elavad maainimesed on võluvad seetõttu, et nende elu on nii tihedalt saatusega seotud, et nende elukäik on tõepoolest ette määratud. Kuid," — ta naeris — "ma kardan, et mu õpilased ei ole mulle kunagi väga huvitavad, sest ma tean alati täpselt ette, mida nad teevad." (lk 29)
  • [Julian Morrow:] "Järgmisel aastal hakkan teile andma ladina keelt. See on raske, aga kreeka keele tundmine teeb asja lihtsamaks. Kõige rahuldustpakkuvam keeltest — ladina keel. Selle õppimine valmistab teile kindlasti rõõmu." (lk 31)
  • [Julian Morrow:] "Ma usun, et palju erinevaid õpetajaid mõjub noorele vaimule halvasti ja ajab segadusse, niisamuti nagu ma usun, et parem tunda üht raamatut peensusteni kui sadat pealiskaudselt," jätkas ta. "Ma tean, et praegune maailm ei taha minuga nõustuda, aga lõppude lõpuks oli ka Platonil ainult üks õpetaja, ja Aleksandril." (lk 31)
  • Tema õpilased — kui need tema õpetusest mingit tunnistust andsid — olid küllalt muljetavaldavad, ja nii erinevad kui nad olidki, oli neile kõigile omane teatav jahedus, karm ebaloomulik võlu, mis polnud sugugi tänapäevane, vaid milles oli tunda külma võõrast antiikmaailma hingust: nad olid hunnitud olendid, nende silmad, nende käed, nende välimus — sic oculos, sic ille manus, sic ora ferebat. Ma kadestasin neid, ja leidsin nad olevat kütkestavad; veelgi enam, see nende kummaline, kaugeltki mitte loomulik olek jättis mulje, nagu oleks selle arendamiseks kõvasti vaeva nähtud. (Nagu ma hiljem aru sain, kehtis see ka Juliani kohta: kuigi ta jättis täiesti vastupidise mulje ja tundus olevat loomulik ja avatud, ei olnud tegu siiski mitte spontaansuse, vaid ülima kunstiga, mis lasi sel loomulikuna paista.) Loomulik või mitte, ma tahtsin olla nende moodi. Oli joovastav mõelda, et need omadused olid õpitud ja ei minulgi avaneb nüüd ehk võimalus need omandada. (lk 31-32)
  • Juliani tunnid toimusid tema kabinetis. Õpilasi oli väga vähe ja pealegi ei oleks ükski klassituba sellele mugavuse ja privaatsuse poolest ligilähedalegi saanud. Tal oli oma teooria, et meeldivas, koolivälises atmosfääris õpivad õpilased paremini; ja see luksuslik kasvuhoonet meenutav tuba, mis oli südatalvel täis lilli, kujutas omalaadset platonlikku mikrokosmost sellest, milline pidi tema arvates üks klassituba olema. ("Töö?" kordas ta kord imestunult, kui ma meie õppetegevust selle sõnaga nimetasin. "Kas teie arvates on see, mida me teeme, tõesti töö?"
"Kuidas ma peaksin seda siis nimetama?"
"Mina nimetaksin seda kõige oivalisemat laadi mänguks.") (lk 33)
  • [Julian Morrow:] "Suurepärane. Charles, kas sa paneksid teevee tulele?"
Charles läks väikesesse kõrvalruumi, mis polnud suurem kui seinakapp, ja ma kuulsin voolava vee solinat. (Ma ei saanudki kunagi täpselt teada, mis seal kõrvalruumis oli või kuidas oli Julian suuteline sealt mõnikord neljakäigulisi lõunaid välja võluma.) (lk 36)
  • [Julian Morrow' esimene loeng:] Ta oli võrratu, imeline kõneleja, ja ma soovin, et suudaksin anda tema jutust parema ettekujutuse, kuid keskpärasel intellektil on võimatu vahendada vaimuhiiglase kõnet — eriti pärast kõiki neid aastaid —, ilma et sellest tõlkes suur osa kaduma ei läheks. Tol päeval oli arutelu teemaks oma minast vabanemine, Platoni neli jumaliku hullumeelsuse vormi, üldse igasugune hullumeelsus; alustuseks kõneles ta nähtusest, mida nimetas mina-koormaks, ja põhjustest, miks inimesed üldse oma minast vabaneda tahavad.
"Miks see väike jonnakas hääleke meie peas meid nii koledasti piinab?" küsis ta, lastes pilgul üle laua ümber istujate libiseda. "Kas ehk sellepärast, et ta tuletab meile meelde, et me elame, et me oleme surelikud, et meil on oma individuaalne hing — millest me vaatamata kõigele ei julge loobuda, kuid mis paneb meid tundma end närusemalt kui miski muu? Ent kas pole see jällegi valu, mille läbi me end sageli kõige teravamalt teadvustame? Lapsena on kohutav tõdeda, et sa oled kogu maailmast eraldi seisev olend, et mitte keegi ega mitte miski ei tunne sinuga kaasa valu kõrvetada saanud keele ja marraskil põlvede pärast, et su valud ja vaevad on läbini sinu enda omad. Veelgi kohutavam on vanemaks saades tõdeda, et mitte ükski inimene, kui väga me teda ka ei armastaks, ei hakka meid iial lõpuni mõistma. Meie oma mina teeb meid ütlemata õnnetuks, ja sellepärast me kibelemegi nii kangesti sellest vabanema, kas pole? Mäletate erinnüseid?"
"Fuuriad," lausus Bunny, unelevat pilku varjamas juuksekahl.
"Täpselt. Ja kuidas nad inimesi hulluks ajasid? Nad keerasid sisemonoloogi volüümi põhja, võimendasid tohutult juba olemasolevaid omadusi, muutsid inimesed niivõrd neiks endiks, et see muutus talumatuks.
Ja kuidas sellest hullustavast minast vabaneda, täielikult vabaneda? Armastuse läbi? Jah, aga nagu vana Kephalus kuulis kord Sophoklest ütlemas: madalaimad meie hulgast teavad, et armastus on julm ja hirmuäratav isand. Inimene loobub oma minast teise pärast, kuid seda tehes saab temast kõigist kõige isemeelsema jumala armetu ori. Sõjaga? Lahingurõõmus, kuulsusrikka eesmärgi nimel võideldes võib oma minast küll vabaneda, kuid tänapäeval ei ole enam kuigi palju kuulsusrikkaid eesmärke, mille nimel võidelda." (lk 38)
  • [Pärast Aischylose "Agamemnoni" lõigu ettekannet:] Julian naeratas. "Milline kaunis lõik," ütles ta. "Ma ei tüdine sellest iial. Aga kuidas on võimalik, et säärane koletu tegu - kuninganna pussitab abikaasa vannis surnuks - on meie jaoks nii kaunis?"
"Värsimõõdu pärast," lausus Francis. "Jambiline trimeeter. Need kõige võikamad kohad "Põrgust", näiteks Pier de Medicina, kellel on nina ära raiutud ja kes räägib hingetorus veritseva ava kaudu..." (lk 39)
  • "Surm on ilu ema," märkis Henry.
"Ja mis on ilu?"
"Õud."
"Hästi öeldud," kiitis Julian. "Ilu on harva leebe ja trööstipakkuv. Otse vastupidi. Tõeline ilu on alati väga hirmuäratav."
Ma vaatasin Camillat, kelle nägu säras päikese käes, ja mõtlesin tollele värsile "Iliasest", mis mulle nii väga meeldib, kus on juttu Pallas Athenast ja tema kohutavatest hiilgavatest silmadest.
"Ja kui ilu on õud," jätkas Julian, "siis mis on iha? Me arvame endil olevat palju ihasid, aga tegelikult on neid vaid üks. Mis see on?"
"Soov elada," lausus Camilla.
"Elada igavesti," lisas Bunny, lõug peopesale toetatud.
Teekann hakkas vilisema. (lk 40)
  • [Julian Morrow:] "Me oleme harjunud mõtlema usulisest ekstaasist kui millestki, mida esineb üksnes primitiivses ühiskonnas, kuigi seda võib sageli kohata kõige arenenumate kultuurrahvaste juures. Kreeklased, teate, ei olnudki meist nii erinevad. Nad olid väga viisakas rahvas, erakordselt tsiviliseeritud, küllaltki vaoshoitud. Ja ometi andusid nad sageli en masse kõige metsikumatele pöörasustele - tants, hullusehood, tapmised, nägemused -, mis näiksid meile arvatavasti pöördumatu kliinilise hullumeelsusena. Aga kreeklased - igatahes mõned neist - võisid sellesse seisundisse siseneda ja sealt väljuda, nagu ise soovisid. Seesuguseid juhtumeid ei saa täielikult müüdiks pidada. Need on küllalt hästi dokumenteeritud, kuigi toonased kommentaatorid olid neist samavõrd hämmingus kui meie. Mõned ütlevad, et see oli palvetamise ja paastumise tulemus, teised, et põhjuseks oli alkohol. Kindlasti oli osaliselt põhjuseks ka hüsteeria massipsühhootiline olemus. Kuid sellegi poolest on selle nähtuse äärmuslikkust raske seletada. Tundub, nagu oleksid pillerkaaritajad paisatud tagasi mitteratsionaalsesse, mõistuse eelsesse seisundisse, kus isiksus asendus millegi muuga ja selle "muu" all mõtlen ma midagi, mis pole hoopiski mitte surelik. Midagi ebainimlikku." [---]
"Me ei taha seda endale tunnistada," ütles Julian, "aga mõte enesekontrolli kaotamisest võlub vaos hoitud inimesi nagu meie vaat et rohkem kui miski muu. Kõik tõeliselt tsiviliseeritud inimesed - antiikrahvad mitte vähem kui meie - on end tsiviliseerinud, surudes tahtega alla oma vana, elajaliku uima. Kas meie siin toas erinemegi nii väga kreeklastest ja roomlastest? Oma haiglasliku kohuse- ja pieteeditunde, lojaalsuse ja ohvrimeelsusega? Kõigega, mis on tänapäeva inimesele nii väga heidutav?" (lk 40-41)
  • [Julian Morrow:] "Mida haritum on inimene, mida intelligentsem, mida vaoshoitum, seda enam vajab ta mingit meetodit, et kanaliseerida neid primitiivseid impulsse, mille mahasurumiseks ta on nii kõvasti vaeva näinud. Vastasel korral hakkavad need võimsad iidsed jõud kuhjuma ja väge koguma, kuni, olles viivitusest vaid hoogu juurde saanud, nad on muutunud piisavalt metsikuks, et end vabaks murda, sageli piisavalt tugevaks, et tahe täielikult minema pühkida." (lk 42)
  • [Julian Morrow:] "Kas te mäletate, millest me ennist rääkisime, kuidas verised, õudsed asjad on vahel need kõige ilusamad?" küsis ta. "See on väga kreekalik mõte, ja väga sügav. Ilu on õud. Mida tahes me nimetame ilusaks, me väriseme selle ees. Ja mis võiks olla veel õudsem ja ilusam, kreeklaste või meiesuguste hingede jaoks, kui kaotada täielikult enesekontroll? Heita endalt viivuks eksistentsi ahelad, teha lõpp meie sureliku mina õnnetule olemasolule. Euripides kirjeldab menaade: pea kuklas, kõri tähtede poole, "rohkem kitse kui inimese moodi". Olla täiesti vaba! Muidugi on võimalik neid destruktiivseid kirgi välja elada ka vulgaarsemalt ja vähem tõhusalt. Aga milline nauding on need ühe hooga valla päästa! Laulda, karjuda, keset ööd metsas paljajalu tantsida, surelikkusest sama vähe teadlik kui loom! Need on võimsad müsteeriumid. Sokumöirged. Maa seest pulbitsevad meejoad. Kui oleme oma hinges piisavalt tugevad, võime loori eest rebida ja sellele alasti, õudsele ilule otse silma vaadata; anda end jumalale õgida, alla neelata, lasta oma kondid segi paisata. Et ta meid seejärel uuesti sündinuna välja sülitaks." [---]
"Just selles seisneb minu jaoks dionüüsilise rituaali õudne võlu. Seda on raske ette kujutada. Seda puhta olemise palangut." (lk 43)
  • Sel õhtul ma kirjutasin oma päevikusse: "Puud on nüüd skisofreenilised ja hakkavad ära pöörama, raevunud ja šokeeritud oma uutest lõõmavatest värvidest. Keegi — kas mitte van Gogh? - on öelnud, et oranž on hullumeelsuse värv. Ilu on õud. Me tahame, et see meid õgiks, tahame peita end sellesse tulle, mis meid puhastab." (lk 44)