Cassandra Clare

Cassandra Clare (kodanikunimega Judith Lewis, varem Judith Rumelt; sündinud 27. juulil 1973 Teheranis Iraanis), kirjanikunimega Cassandra Clare on ameerika kirjanik. Tema kuulsaimateks teosteks on "Surmav arsenal" ja "Põrgu sõdalased".

"Luude linn"

"Luude linn" on sarja "Surmav arsenal" esimene raamat. Tsitaadid väljaandest: Cassandra Clare, "Luude linn", tlk Krista Suits, 2013.

Klubi oli täis lavasuitsu. Plinkivad värvilised tuled muutsid tantsupõranda kirevaks muinasjutumaaks, kus helklesid sinised ja mürkrohelised, kärtsroosad ja kuldsed toonid. (lk 10)

Inimolendeid ei saanud, tõsi küll, ka läbinisti mõttetuiks nimetada. Poisi roheliste silmade pilk libises üle tantsupõranda, kus keset pöörlevaid suitsusambaid ilmusid nähtavale ja kadusid tantsivate maapealsete saledad, nappi siidi või musta nahka rüütatud ihuliikmed. Tüdrukud loopisid oma pikki juukseid, poisid õõtsutasid nahkpükstes puusi, paljas ihu pärlendas higist. Nad lausa nõretasid vitaalsusest, nendest hoovavad energialained panid tal pea ringi käima, nagu oleks ta purjus. Tema huuled kõverdusid. Neil pole aimugi, kui õnnelikud nad on. Nad ei tea, mis tähendab virelda surnute maailmas, kus päikegi ripub taevas jõuetult justkui kustuv süsi. Nende elu põleb eredalt nagu küünlaleek ning seda kustutada on niisama hõlpus. (lk 10)

Neiu lähenes ja poisi suu hakkas vett jooksma. Tulijast lausa purskus eluenergiat nagu verd lahtisest haavast. Tüdruk naeratas möödudes ning tema pilgus oli kutse. Poiss pöördus ja läks talle järele, tundes huultel värelevat tema surma eelmaitset.

See oli alati nii kerge. Ta tajus juba praegu tüdrukust välja voolavat ja tulena oma soontesse sööstvat elu. Inimolendid on nii rumalad. Neil on midagi nõnda väärtuslikku ja nad ei kaitse seda peaaegu üldse. Selle asemel raiskavad nad seda, jahtides raha, pulbripakikest, võõra võrgutavat naeratust. (lk 11)

Nad tantsisid - kui nimetada tantsimiseks pöörast ette-taha õõtsumist ja puhutisi sööste põranda poole, nagu oleks üks neist kaotanud kontaktläätse — metallkorsette kandvate noorukite ja ühe Aasia päritolu paarikese vahele jääval lapikesel. (lk 12)

Clary poleks osanud öelda, miks see klubi talle meeltmööda on: inimesed kandsid siin kummalisi rõivaid ja kuulasid isevärki muusikat, mis tekitas temas tunde, nagu elaks ta omaenda igava elu asemel sootuks teistsugust. (lk 12)

Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules lehvimas. Mehe blonde lokke hoidis koos kuldne võru, tema ilus nägu oli lahingumöllus külm ja...

"Ja tema käsivars nägi välja nagu baklažaan," pomises Clary endamisi nördinult. Joonistus ei tahtnud kuidagi välja tulla. Ohates tõmbas ta plokist välja järjekordse lehe, kägardas kokku ja viskas vastu magamistoa oranži seina. (lk 23)

[Luke:] "Clary, sa oled kunstnik nagu sinu emagi. See tähendab, et te näete maailma teisiti kui muud inimesed. Teile on antud võime näha tavalistes asjades ilu ja õudust, aga ega te sellepärast veel hullud ole - olete lihtsalt teistsugused. Teistsugune olla pole mingi kuritegu." (lk 27)

Claryle öeldi alatasa, et ta on väga ema moodi, aga ise ta sellest aru ei saanud. Sarnased olid nad ehk ainult figuuri poolest: nad mõlemad olid saledad, väikeste rindade ja kitsaste puusadega. Clary teadis, et ta pole nii ilus kui ema. Et olla ilus, pidid sa olema pikk ja nõtke. Clary-taolisi lühikesi, napilt üle poolteisemeetriseid nimetati kenakesteks. Mitte ilusateks, saati siis kauniteks, vaid lihtsalt kenakesteks. Kui arvata juurde porgandikarva juuksed ja tedretähnidest kirjatud nägu, oli Clary kaltsunukk, samal ajal kui ema oli Barbie.

Kõigele lisaks oli Jocelynil graatsiline kõnnak, mis sundis inimesi tema möödudes pead pöörama. Clary seevastu koperdas alati omaenda jalgade otsa. Inimesed pöördusid teda vaatama ehk üksnes siis, kui ta trepist alla kukkudes neist mööda tuhises. (lk 28)

[Simon:] "Prohvetitel pole tänapäeval just kerge kindlat tööd leida." (lk 32)

[Simon:] "See tähendab siis, et mina olen bändis ainus, kel pole oma tüdrukut. Ja see, nagu sa väga hästi tead, ongi bändi tegemise mõte: saada tüdrukuid."

[Clary:] "Mina arvasin, et sel pidi olema midagi pistmist muusikaga." (lk 36)

[Jace:] "Ma ütlesin, et tema luule on kohutav. Jääb mulje, nagu oleks ta sõnastiku alla neelanud ja oksendab nüüd välja juhuslikke sõnu." (lk 41)

Claryle tundus, nagu oleksid tema laud kokku õmmeldud. Ta kujutles nahka rebenemas, kui ta need aeglaselt lahti tegi ja esimest korda silmi pilgutas.

Ta nägi enda kohal selget sinist taevast, valgeid puhvis pilvi ja pontsakaid ingleid, kelle randmete küljes rippusid pikad kuldsed lindid. Kas ma olen surnud, mõtles ta. Kas taevas näeb päriselt niiviisi välja? Ta pigistas silmad kinni ja avas uuesti. Sedapuhku mõistis tüdruk, et see, mida ta silmitseb, on vana puidust võlvlagi, millele on rokokoostiilis maalitud pilved ja keerubid. (lk 55)

[Hodge:] "Inimesed tavaliselt ei nuta, kui nad on vapustatud või hirmunud, vaid hoopis siis, kui nad ei tea, mida teha." (lk 69)

"Õnnetuseks," ütles Hodge, "ei ole meil praegu kibedat kättemaksu pakkuda, niisiis jääb üle valida: kas tee või mitte midagi." (lk 70)

[Jace:] "Võib ju olla tõsi, et alandlikud pärivad kunagi maailma, aga praegu kuulub see igatahes ülbikutele." (lk 78)

"Karikate äss," ütles Dorothea natuke üllatunult. "Armastuse kaart."

Clary pööras selle teistpidi ja vaatas. Kaart tundus tema käes raske, selle esikülje pilt oli maalitud ehtsa paksu värviga ning kujutas kullakarva päikese taustal karikat hoidvat kätt. Karikas oli kullast, sellele olnuksid nagu graveeritud väiksemad päikesed ja inkrusteeritud punased rubiinid. Kunstiteose stiil oli talle tuttav nagu omaenda hingeõhk. "See on ju hea kaart, eks?"

"Ei pruugi olla. Kõige hirmsamaid asju teevad inimesed just armastuse pärast," vastas Dorothea kiiskavi silmi. (lk 94)

Välislingid