Ball

Proosa

Ta [söör John] oli tõeliseks õnnistuseks ümbruskonna noorsoole, sest suviti korraldas ta ühtelugu aiapidusid, kus pakuti külma sinki ja kana, talviti toimus tema majas aga palju balle, millest piisas igale noorele daamile, kes ei kannatanud just viieteistkümneaastaste täitmatu tantsuhimu all. (lk 26)
Söör John oli küll vaevu jõudnud end linnas sisse seada, aga ometi oli tal õnnestunud koguda enda ümber peaaegu kakskümmend noort inimest ja neid balliga lõbustada. Leedi Middleton ei kiitnud niisugust asja siiski heaks. Maakohas oli etteplaanitsemata tantsupidu küll igati lubatav, aga Londonis, kus hea maine oli palju tähtsam ning seda oli palju raskem saavutada, tähendas mõne tütarlapse meeleheaks korraldatud pidu liiga suurt riski — mõelda vaid, kui saab teatavaks, et leedi Middleton korraldas väikese tantsupeo kaheksale või üheksale paarile, kus mängis ainult kaks viiulit ning pakuti ainult kergeid suupisteid!
- Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 120

[Tšitšikov] Ebameeldiv, segane tunne oli tal südames, mingi rusuv tühjus asus seal. "Kurat võtaks teid kõiki, kes te need ballid välja olete mõtelnud!" kirus ta südametäiega. "Noh, mille üle nad oma rumaluses õieti rõõmustavad? Kubermangus on ikaldus, elukallidus, nemad aga peavad balle! Küll on ikka lugu: kus naised on alles hilbud selga ajanud! Päris imeasi kohe: mõni on neid endale tuhande rubla eest ümber kerinud! Ja kõike seda talupoegade obrokkide, või mis veelgi hullem, meiesuguse südametunnistuse arvel. Teadagi, mispärast sa altkäemaksu võtad ja valskust teed: selleks, et saada raha naisele salli või kõiksugu robrondide jaoks, või pagan teab, mis nende nimed kõik ongi. Ja milleks? Et mõni lirva Sidorovna ei saaks ütelda, et postiülema naisel oli ilusam kleit seljas, ja selle eest pauhti tuhat rubla välja. Kisatakse: "Ball, ball, lõbustus!" Lihtsalt rämps on see ball, ei sobi ta vene vaimule ega vene loomusele; kurat teab, mis ta õieti on: täiskasvanud, täisealine mees kargab äkki esile, üleni mustas, klanitud ja silutud nagu pärdik, ja muudkui jalgadega tammuma. Mõni koguni arutab paaris seistes teisega tähtsat asja, jalgadega aga vänderdab samal ajal nagu kitsetall paremale ja vasakule... Puha ahvimine, puha ahvimine! Et prantslane on neljakümneaastaselt samasugune laps, nagu oli viieteistkümneaastaselt, siis anname aga pihta ka meie! Ei, tõesti... pärast iga balli on tunne, nagu oleksid mingit pattu teinud; ei taha teda meeldegi tuletada.
- Nikolai Gogol, "Surnud hinged", tlk Henrik Sepamaa, 1977, lk 179-180

Ta jutustas ka heategevusballidest, kus risti läbi saali oli tõmmatud köis: ühel pool tantsisid kodanlased, teisel pool aadlikud. Vana daam pidas põhimõtetest kinni: kui tema õetütar Sophie Chotek abiellus troonipärija Franz Ferdinandiga, teatas ta: "See isik minu majja enam ei astu. Ta on paha naisterahvas, ta on süüdi selles, et meie keisril ei saa enam olla troonipärimisõigusega järeltulijat."
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 6, vanadaam on autori vanaonu abikaasa

"Kuid üldiselt," kassi hääl värahtas solvunult, "panen ma tähele, et minu kallal noritakse, ja ma näen, et minu ees seisab tõsine probleem - kas ma üldse lähengi ballile? Mida teie mulle selle peale kostate, messire?" (lk 215)
""Käesolevaga tõendatakse, et dokumendi ettenäitaja Nikolai Ivanovitš veetis mainitud öö saatana ballil, olles seal tegev transpordivahendina..." Pane, Hella, sulud ja sulgudesse märgi "orikas". Allkiri - Peemot." (lk 245)
- Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Tallinn: Perioodika, 1995

Tädi Laural oli murelik ilme.

"Tead, mul on paha olla," vastas ta. "Ma olen iga asja puhul nii närviline ja mures."

"Täpipealt nagu vanaema," lausus Pipi korpi hooga mahlaklaasi kastes. "Tema läks ka nii närviliseks ja ärritus kõige vähemagi asja pärast. Juhtus talle mööda tänavat kõndides katusekivi pähe kukkuma, pistis ta kohe kargama, karjuma ja sõitlema, hakka või arvama, et juhtus mingi õnnetus. Ja kujuta ette, kord käisid nad isaga ballil ning tantsisid hambot. Isa oli üsna tugev mees, ja korraga virutas ta vanaema eemale, nii et see lendas põigiti üle ballisaali ja jäi kontrabassi peale istuma. Sedamaid kukkus ta jälle karjuma ja sõitlema. Siis võttis isa ta sirge käe peale ja pistis neljanda korruse aknast välja, ainult selleks, et ta natuke maha rahuneks ega oleks enam nii närviline. Aga kus sa sellega! "Lase mind otsekohe lahti," karjus ta. Isa muidugi tegi seda. Ja kujutage ette - ta polnud ka sellega rahul!"

Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 212-213

Madlike ja Liisbet ei saa aru, miks peaks proua linnapea minestusse langema, kui Alva tema ballile ilmub. Aga see tuleb sellest, et nad ei taipa midagi erinevustest tavaliste inimeste ja peenema seltskonna vahel.
- Astrid Lindgren, "Madlike ja Jaanikingu põnn", tlk Vladimir Beekman

Harryl oli tunne, nagu oleks ta sisikond sõlme läinud ja kokku kuivanud. "Tantsupartnerid?"

Ta tundis, kuidas ta näost punaseks läks. "Ma ei tantsi," ütles ta kiiresti.

"Oh, tantsid küll," kostis professor McGonagall ärritunult. "Seda ma tahangi sulle öelda. Traditsiooni kohaselt avavad eestvõitlejad ja nende kaaslased balli."

J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, värsid tõlkinud Peep Ilmet. Varrak, 2006, 2. trükk, lk 333

Ball on muidugi - kõigi objektiivsete mõõdikute põhjal - kohutav. Meid tervitatakse - ja ma käin selle terminiga vabalt ümber, kuna hoolimata päkapikumütsidest on teenindaval personalil näoilmed, mis on tavaliselt reserveeritud hamba juurekanali operatsiooniks - sooja sub-cava'ga plastist šampuseklaasis.
- Adam Kay, "Oh sa pühade vahetus", tlk Krista Kallis, 2020, lk 133

Neiud sisenesid kõrgseltskonda kaheksateistkümneaastaselt ja kui nad esimese või teise Londoni ballihooaja jooksul ei olnud suutnud mehele minna, oli sobilik tõmbuda tagasi oma maavaldusesse ja vaadata, mida kohalikud võimalused pakuvad. Emma isa oma mugavuses ja tahtlikus tegevusetuses on kõvasti kärpinud Emma võimalusi, aga õnneks on ümbruskonnas lootustandvaid peigmehekandidaate. (lk 537-538)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Luule

Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!

Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
            Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
            purpurne sall.

Doris Kareva, "Kus ta nüüd on?" kogust "Salateadvus" (1983)