William Harvey

William Harvey

William Harvey [u'iljam h'aavi] (1. aprill 1578 Folkestone, Kent – 3. juuni 1657) oli inglise arst ja anatoom. Ajalukku läinud vereringe avastajana ja oma embrüoloogia alaste töödega (tõestas oma 1651. aastal ilmunud teoses et iga organism saab alguse munast, ta pidas munarakku munaks).

Elulugu

Harvey sündis Inglismaal Folkestone'is jõuka kaupmehe ja väikemaaomaniku peres. Ta oli seitsmest pojast vanim. Keskhariduse sai Harvey King's Schoolis Canterburys. Kõrghariduse saamiseks valis ta Coneville'i ja Caiuse kolledži Cambridge'is, kus omandaski 1597. aastal bakalaureuse kraadi. Seejärel läks ta ennast täiendama Padova ülikooli kus õppis Hieronymus Fabriciuse (tuntud ka kui Hieronymus Fabricius Aquapendentest) juures. 1602 naasis Inglismaale ja abiellus prominentse arsti tütre Elizabeth Brown'iga. 1607 valiti ta Kuningliku Arstide Kolleegiumi liikmeks ning aastatel 1609–1643 töötas ta St Bartholomew haiglas arstina. 1618 sai ta üheks kuningas James I arstidest ja 1630 koguni järgmise kuninga Charles I ihuarstiks. 1645 määrati Harvey Oxfordi Mertoni kolledži rektoriks ning 1654 valiti ta Kuningliku Arstide Kolleegiumi presidendiks, kuid ta loobus selles kõrge ea ja kehva tervise tõttu.

Vereringe avastamine

Varasemad arvamused vereringest

Kuni Harvey ajani (ja tegelikult veel mõni aeg hiljemgi) valitses seisukoht, et arteriaalne ja venoosne veri on kaks erinevat vedelikku. Vereks peeti ainult venoosset verd ning arvati, et maks toodab seda pidevalt juurde ning veenid kannavad ta lihastesse ja kudedesse laiali, mis see selle vere siis omakorda "ära tarbivad". Arteriaalseses veres nähti "elujõu" kandjat kopsudest läbi südame kudedesse. Selline oli ka Galenose seisukoht.

Harvey õpetaja Hieronymus Fabriciuse tegi olulise avastuse teel vereringe mõistmiseni, ta avastas veeniklapid, aga mõistis valesti nende eesmärki – ta oletas, et nad on vere voolamise aeglustamiseks.

Väikese vereringe avastamistest

Miguel Servet oli veerand sajandit enne W. Harvey sündi avastanud väikese vereringe. Servet avaldas oma avastuse teoloogilises traktaadis "De restitutione christianismi", mis oli suunatud kolmainsuse vastu, seega ketserlik tolle aja mõistes. Johann Calvini eestvedamisel hävitati peaaegu kõik selle teose eksemplarid (ainult kolm on säilinud) ja Servet ise põletati Genfis 1553. Tema avastus unustati täielikult.

Ka Süürias sündinud Ibn al-Nafis oli avastanud väikese vereringe ja seda juba 13. sajandil. Ilmselt ei mõjunud ta aga veenvalt, sest järgmised põlvkonnad kirjutasid hoolega ümber Galenose, mitte aga tema teoseid, ja ta vajus järgmistel sajanditel tasapisi unustusse. Moslemi autorid väidavad, et Ibn al-Nafis avastas ka kapillaarid ja suure vereringe, kuid lääne autorid suhtuvad sellesse väitesse skeptiliselt.

Harvey "De motu cordis"

Ta avaldas oma töö 1628. aastal raamatus "Exercitatio anatomica de motu cordis et sanguinis in animalibus" ("Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel"). Selle raamatu tähtsus ületab anatoomia ja meditsiini sfääri. Nimelt ei olnud sel ajal võimalik kapillaare nende väiksuse tõttu näha, seega pidi Harvey tuginema kaudsetele argumentidele, kui ta väitis, et arterite ja veenide vahel peab olema seos ja nendes voolav vedelik peab olema üks ja seesama. Harvey põhimõtted on olnud eeskujuks teadlastele, kes peavad tõestama millegi sellise olemasolu, mida hetkel kätte saadvate vahenditega ei ole võimalik otseselt uurida.

Harvey hindas, kui palju verd läbib südant iga löögiga – tema arvates umbes 60 kuupsentimeetrit ja see teeb peaaegu 260 liitrit tunnis. Selline hulk verd kaalub aga umbes kolm korda rohkem kui keskmine inimene. Harvey arvates polnud võimalik, et maks suudaks pidevalt selliseid koguseid verd juurde tekitada – järelikult peab üks ja sama veri ringlema.

Ta tegi ka katse tõestamaks, et arterid ja veenid peavad olema ühenduses. Harvey tõmbas tihedalt ümber käe ligatuuri, nii et nii arterid kui veenid olid kinni pigistatud. Seejärel andis ta ligatuuri veidi järele, naha lähedasemad veenid jäid suletuks, kuid sügavamal paiknevatest arteritest hakkas veri kätte voolama. Ja nüüd jõudis veri veenidesse kuigi veenid olid ligatuuri tõttu keha muust vereringest ära lõigatud, seega pidi veri arterite kaudu veenidesse tulema.

Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et vereringlemine võimaldaks seletada suurt kiirust, millega mürgid organismis levivad.

Harvey mõju

Harvey tähelepanekuid ja katseid ei usutud, oma ideede sel viisil esitamisega oli Harvey oma ajast ees. Tal oli vähe mõju tolleaegse meditsiini tavadele – aadrilaskmine jäi endiselt väga populaarseks tegevuseks. Alles pärast mikroskoobi leiutamisele järgnenud kapillaaride avastamist hakati Harvey ideid vereringlusest tõsiselt võtma.