Vanaadium
| 23 |
2 11 8 2 |
| V 50,942 |
|
| Vanaadium |
Vanaadium on keemiline element järjekorranumbriga 23.
Tal on üks isotoop massiarvuga 51. Samuti on tal üks väga pika poolestusajaga (üle 1017 aasta) radioaktiivne isotoop massiarvuga 50.
Omadustelt on vanaadium metall.
Tema tihedus normaaltingimustel on 6,10 g/cm³, sulamistemperatuur on 1910 °C ja keemistemperatuur 3407 °C.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vanaadiumi avastas 1801 Mehhiko mineraloog Andrés Manuel del Río Mehhiko "pruuni plii" maagist, mida hiljem hakati vanadiniidiks nimetama. Del Rio täheldas, et uue elemendi soolad on väga erinevat värvi, ja nimetas oma elementi pankroomiumiks (παγχρώμιο tähendab kreeka keeles 'kõik värvid'). Täheldades, et kuumutamisel muutuvad soolad punaseks, nimetas ta selle erütrooniumiks (kreeka keeles tähendab ερυθρός 'punane'). Kuid 1805 teatas prantsuse keemik Hippolyte-Victor Collet-Descotils, keda toetas del Rio sõber Alexander von Humboldt, ekslikult, et del Rio ei eraldanud uut elementi, vaid tegi oma katseid ebapuhta kroomiga. Del Rio aktsepteeris seda ja loobus nõudmisest tunnustada end uue elemendi avastajana.
1831 avastas Rootsi keemik Nils Gabriel Selström vanaadiumi uuesti, töötades rauamaagist avastatud uue oksiidiga. Ta tahtis anda elemendile nime, mis algaks V-ga, sest selle tähega ei alanud seni ühegi keemilise elemendi nimi, ja valis nimeks vanaadiumi muinaspõhja mütoloogias esinevate jumalate vaanide järgi, eriti ilus- ja viljakusjumalanna Freya järgi, kelle hüüdnimi oli Vanadis.
Veel samal aastal näitas Saksamaa keemik Friedrich Wöhler, et Selströmi avastatud aine omadused on identsed del Rio avastatud aine omadustega, kinnitades niimoodi del Rio pigust olla elemendi esmaavastaja. Pärast seda hakkas del Rio nõudma, et teda tunnustataks elemendi avastajana, aga see teadmine levis visalt. Veel 1987. aasta "A ja O" nimetab vanaadiumi avastajaks Selströmi aastal 1830[1]. 1831 soovitas briti päritolu ameerika geograaf ja geoloog George William Featherstonhaugh hakata seda elementi avastaja järgi nimetama riooniumiks, aga seegi ettepanek jäi tagajärjetuks.
Kuna vanaadium esineb tavaliselt koos teiste metallidega, on tema eraldamine keeruline. Rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius teatas 1831, et suutis vanaadiumi eraldada, kuid briti keemik Henry Roscoe näitas, et Berzelius oli selle asemel eraldanud vanaadiumnitriidi VN. Lõpuks töötas Roscoe ise 1867 välja vanaadiumi saamise meetodi: selleks redutseeris ta vanaadium(II)kloriidi VCl2 vesinikuga. Alates 1927 toodetakse vanaadiumi vanaadium(V)pentoksiidist V2O5 kaltsiumiga redutseerides.
Vanaadiumi esimene laiaulatuslik tööstuslik kasutus oli terase koostises, mida kasutati Ford T šassii tootmiseks. Vanaadium vähendas kaalu ja suurendas tõmbetugevust. Sel ajal tootis enamuse maailma vanaadiumist Ameerika Vanaadiumikompanii, mis kaevandas seda Peruus Minas Ragra kaevanduses – see kaevandus avati 1906 ja suleti 1955. 1930. aastatel suurenes nõudlus uraani järele ja üks peamistest uraanimaakidest on kamotiit, mis samuti vanaadiumi sisaldab, nii hakati sellest ajast vanaadiumi tootma pigem uraani kõrvalsaadusena.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]
| ||||||||||||||||||||||||