Vaiga
Vaiga (ka Vaia, Vaiamaa[1]) oli muinasaja lõpus Eesti alal eksisteerinud territoriaalne üksus, üks nn Kesk-Eesti väikemaakondadest.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Maakonna nimi esineb eri allikates kujul in Waigam (1212), Waigel, Waigele (1224), Waigle (1229), Waygelle (1230), Wegel, Waygele (1282).[2] See arvatakse olevat seotud vadjalaste ja Vadjamaa nimega. On välja pakutud, et nende ühiseks algtüveks on sõna vai (varasem kuju *vakja; vadja keeles vad'd'a), mida kinnitab ka maakonna arvatav venekeelne nimi Клин (Aliise Moora on küll Клин-i Vaigaga samastamise kahtluse alla seadnud).[2][3][4][5] Nii on Vaiga nime tõlgendatud ka kui Vaia või Vaiamaa.[6] Aliise Moora peab nime lähtekohaks kultuslikku teivast (sammast, vaia). Esa Itkoneni arvates on *vakja kunagine läänemeresoomlaste hõimunimi. Riho Grünthali hinnangul peab Vaiga nimi olema vanem kui vadjalaste nimetus, kuna viimase vorm (lane-tuletis) osutab hilisemale ajale. Valdek Pall on juhtinud tähelepanu sellele, et veel 17. ja 18. sajandil on Põhja-Tartumaal mõnede talupoegade lisanimeks olnud Vaia (Waja, Waia).[2]
Hiljem Vaiga alal kõneldud keelemurdes on leitud palju ühisjooni vadja keelega.[7][8] Harri Moora arvates võib see osutada, et Vaiga rahvastik oli teatavas ühenduses Peipsi idakaldal elanud vadjalastega.[9] Mitmed keeleteadlased (Tiit-Rein Viitso, Huno Rätsep) on seisukohal, et vadja keel ja Vaiga alal kõneldud eesti keele idamurre on mõlemad ühe kunagise läänemeresoome algkeele murde, nn Vaia murde, järeltulijad.[7] Teisalt on väidetud, et osa Vaiga rahvastikust moodustasid vadjalased.[5] Riho Grünthal on pidanud võimalikuks, et Henriku Liivimaa kroonikas on Vaiga all mõeldud laia piirkonda, mis hõlmas ka Narva jõest idas elavate vadjalaste asuala.[2]
Looduslikud piirid ja paiknemine
[muuda | muuda lähteteksti]Vaiga territoorium hõlmas suurt osa tänase Jõgeva maakonna idaosast kuni Peipsi järveni (endised Torma, Kasepää, Pala ja Saare valla ning Mustvee linna alad) ja põhjas Ida-Viru maakonna Avinurme ümbruse kuni Alutaguse madalikuni (Avinurme ja Lohusuu vallad). Läänes asuvast Pandivere kõrgustikust eraldas Vaiamaad Luusika soo (vt Luusika looduskaitseala).
Sisemine jaotus ja asustus
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevalt teistest Kesk-Eesti väikemaakondadest, mis koosnesid ühest muinaskihelkonnast, võis Vaigas neid olla mitu. Kuigi Taani hindamisraamatu järgi moodustus see ühest kihelkonnast suurusega 1000 adramaad, siis arvestades Vaiga suurt ulatust ja adramaade arvu, sealsete asustusüksuste eraldatust, linnamägede rohkust ning asjaolu, et 1224. aastal anti osa piirkonnast Tartu piiskopile ja osa Mõõgavendade ordule, on siiski peetud võimalikuks, et seal asus mitu kihelkonda. Lisaks võis Vaigasse kuuluda ka Peipsi-äärne Soopoolitse kihelkond.[10]
Vaiga asustus oli koondunud eelkõige maakonna kesk- ja lääneossa, hilisemate Laiuse ja Palamuse kirikukihelkondade alale. Vaiga kirde- ja kaguosa (vastavalt hilisemad Torma ja Maarja-Magdaleena kirikukihelkonnad) oli hõreda asustusega.[10]
Muinasaegsed naabermaakonnad
[muuda | muuda lähteteksti]Ajalooliselt piirnes Vaiga maakond
- põhjas Virumaa Lemmu ja Alutaguse muinaskihelkondadega,
- idas Peipsiga,
- kagus Soopoolitse ja Jogentaganaga,
- läänes Mõhu ning
- loodes Järvamaaga.[11]
Mõned autorid on oletanud, et Vaiga üle olid võimu kehtestanud Ugandi valitsejad, kuna Henriku Liivimaa kroonika nimetab Virumaa lõunapoolset kihelkonda ugalaste naaberkihelkonnaks (see piirnes aga Vaiga, mitte Ugandiga), vaigalasi ei nimetata vallutajatega lepinguid sõlminud osapoolte seas ning see maakond ristiti Ugandi keskusest Otepäält lähtunud preestrite poolt.[12][13]
Kaitseehitised
[muuda | muuda lähteteksti]Vaigast on teada rohkelt linnamägesid. Muinasaja lõpul võisid neist kasutusel olla järgmised linnamäed: Ripuka, Tarakvere, Kurista, Raja Ummumägi.[14] Henriku Liivimaa kroonika mainib kaht Vaigas asunud linnust – Somelindet ja Riolet. Kuna Somelindel näis olevat suur tähtsus, siis on seda seostatud tugevate kindlustustega Tarakvere linnamäega.[15] Riolet, mida kroonik nimetab Vaiga "kõige kaugemaks linnuseks", paigutatakse tavaliselt Ripuka Punamäele.[16]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Varaseim teadaolev Vaigas toimunud sündmuse mainimine võib pärineda Vene leetopissidest, mille kohaselt Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš tegi 1131/1132. aasta talvel sõjakäigu tšuudide vastu, kuid sai 23. jaanuaril Klinis (в Клине) toimunud lahingus lüüa. On peetud tõenäoliseks, et lahing toimus just Vaigas.[17][18]
Peamine allikas Vaiga kohta on Henriku Liivimaa kroonika (kasutab nimekuju Waiga), mis kirjeldab Liivimaa ristisõja käigus toimunud Eestimaa vallutamise juures ka Vaiga allutamist. Esimest korda mainitakse seal Vaigat seoses Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu sõjakäiguga Järvamaale 1212. aastal. Enne Järvamaale suundumist rüüstas vägi kolm päeva Vaigas ja kogunes enne lahkumist Somelinde linnuse juurde.[19] 1215. aastal tungis Ugandit rüüstanud piiskopi, ordu ja Tālava latgalite vägi üle Emajõe kuni Vaigani välja.[20] Kolmandas teates Vaiga kohta kirjeldab kroonika maakonna ristimist Riia piiskopi preestrite Petrus Kaikewalde ja Läti Henriku poolt 1220. aastal. Eraldi nimetatakse Riole linnust, kus olevat ristitud 500 sinna kokku kutsutud inimest.[16] Samal aastal lubas Taani kuningas Valdemar II "Sakala ja Ugandi koos juurdekuuluvate maakondadega" (arvatakse, et viimaste all mõeldi muuhulgas ka Vaigat) Mõõgavendade ordule jätta.[21] 1223/1224. aastal ulatusid Vaigani vürst Vjatško rüüsteretked.[22] Hiljem 1224. aastal leppisid vallutajad kokku maade jagamises, mille järgi osa Vaigast läks Tartu piiskopi ja osa Mõõgavendade ordu võimu alla.[23] Ordu sai Laiuse ja Torma ümbruse 600 adramaad, piiskopkond Palamuse ümbruse 400 adramaad.[viide?] Vaigat on nimetatud ka 1224. ja 1229. aastast pärinevates maadejagamisürikutes (kujul Waigel, Waigele, Waigle)[24] ja Taani hindamisraamatus (kujul Wegele). Vaiga aladele loodi pärast 1224. aastat Torma, Laiuse, Palamuse ja osaliselt ka Maarja-Magdaleena kirikukihelkond.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Enn Tarvel (2018). Eesti rahva lugu. Varrak, ISBN 9789985343142. lk 39.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Lk 718
- ↑ Enn Tarvel. Kas Otšela tšuudid olid Koivalinna eestlased. Keel ja Kirjandus 18, 1975, lk 549–552.
- ↑ Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 104
- ↑ 5,0 5,1 Eesti etümoloogiasõnaraamat, sub vai
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV, kommentaar 36, lk 128–129
- ↑ 7,0 7,1 Huno Rätsep. "Eesti keele tekkimise lugu". Akadeemia nr 7, 1989
- ↑ Eesti NSV ajalugu I. Kõige vanemast ajast XIX sajandi 50-ndate aastateni. Toimetaja Artur Vassar. 1955. Lk 92
- ↑ Harri Moora. Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Kogumikus Eesti rahva etnilisest ajaloost. Toimetaja Harri Moora. Eesti Riiklik Kirjastus 1956. Lk 118
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 405
- ↑ Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis. Kogumikus Eesti aastal 1200, koostaja ja toimetaja Marika Mägi. Tallinn 2003. Lk 9–10
- ↑ Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
- ↑ Heiki Valk Ettekanne Eesti keskaja uurimise arutelupäeval Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video
- ↑ Tõnisson, lk 315
- ↑ Tõnisson, lk 319, 405
- ↑ 16,0 16,1 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 1, lk 210–211
- ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 27
- ↑ Sulev Vahtre. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Olion, Tallinn 1994
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XV 7, lk 128–129
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIX 3, lk 160–161
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, lk 212–213
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 5, lk 242–243
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 9, lk 254–255
- ↑ Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10, lk 586