Rahu sild

Võidu sild 2011. aastal

Rahu sild (kuni 19. maini 2022 Võidu sild) on aastatel 1952–1957 ehitatud raudbetoonsild Tartu kesklinnas. See viib üle Emajõe, ühendades Narva maantee Turu ristmikuga, kus kohtuvad Riia tänav (Narva maantee jätkuna), Turu tänav ja Vabaduse puiestee.

Nimi

Võidu sillale pandi nimi 1965. aastal, tähistamaks nn Suure Isamaasõja võidu 20. aastapäeva. Tartu linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee langetas otsuse 7. mail 1965, viidates Suure Isamaasõja veteranide ettepanekule. Sillale paigaldati ka nimetahvel.

2008. aastal tegi Tartu linnavolinik Enn Tarto ettepaneku otsida sillale uus nimi. Ehkki volikogu kultuurikomisjon oli ettepanekuga nõus, ei toetanud seda lõpuks linnavolikogu.

Aastatel 1940–1941 nimetati Võidu sillaks varasemat Vabadussilda, mille kohal asub praegu uus Vabadussild.

2022. aastal Tartu linnavolikogu 19. mai otsusega nimetati sild senise nime seose tõttu Nõukogude okupatsiooniga ümber Rahu sillaks.

Ajalugu

Pontoonsild praeguse Rahu silla asukohas, 1938. Foto: Carl Sarap

Kuna Teise maailmasõja käigus hävitati kõik Tartu sillad, polnud linnas kuni 1956. aastani ühtki alalist silda, kasutati ajutisi pontoonsildu.

Kohavaliku Riia tänava jätkuna määras linnaplaneerijate otsus ühendada Riia tänav Emajõe paremkaldal Narva maanteega (tollal Leningradi maantee) vasakkaldal ja rajada Tartut läbiv magistraal – varem ei olnud sel kohal asunud sildadel nii suurt tähtsust liiklusskeemis ega ka koormust.

Otsuse rajada Tartusse uus raudbetoonsild kinnitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu oma määrusega 1952. aastal. Juba samal aastal valmis silla staatiline tugevusarvestus, 1953. aastal tehniline projekt. Võidu silla projekteeris Leningradi projekteerimisinstituut Lengiprokommunstroi. Projekti peainsener oli R. Rosen, kes on projekteerinud sildu ja viadukte ka mujale Peterburist Irkutskini, silla projekteerija oli Zaitsev. Silla pikkus on projekti kohaselt 76,8 m (koos pealesõitudega 181,2 m), laius 18,0 m (sõidutee 12 m, kaks kõnniteed kumbki 3 m), sillaalune ava 20*4 m.

Silla ehitas Sillaehitustrusti nr. 5 sillaehitusrong nr. 807. Ehituse algus venis, kuna rong tuli tuua Pärnust. Silla teetööd tegi Tartu Remondikontor insener Eugen Haameri juhendamisel. Võidu silla täpne valmimisaeg on vaieldav – põhiosas oli sild valmis juba 1956. aasta lõpus, kuid linnaarhitekt Arnold Matteuse juhitud komisjoni ülevaatusakt 24. detsembrist 1956 fikseeris 21 punkti tegemata töid ja 11 punkti defekte. Komisjon lubas silla siiski ekspluatatsiooni, tunnistades silla konstruktsiooni eeskujulikuks ja teostuse rahuldavaks.

Õiendi kohaselt kujunes silla kogumaksumuseks 5221,2 tuhat rubla, mis oli ligikaudu kahekordne planeeritud maksumus. Seda heideti ette ka parteikoosolekuil ja ajakirjanduses: 18. detsembril 1956 kirjutas Edasi ülevaates "EKP Tartu linna organisatsiooni XII konverents", et "tarbetult ehitati sillale neli obeliski", milleks kulus pool miljonit rubla. Samas nimetas kunstiloolane Õie Utter silda 1963. aastal ilmunud teatmikus "grandioosseks".

Sild läbis kapitaalremondi 2014. aastal, mille käigus remonditi Võidu silla raudbetoonkonstruktsioonid ning trepid, rajati hüdroisolatsioon, paigaldati uued deformatsioonivuugid, korrastati piirded ning uuendati teekate koos peale- ja mahasõitudega. Kapitaalremont läks maksma ligikaudu 800 000 eurot.

2016. aastal paigaldati sillale infotahvel silla ajalooga. Samal aastal sai sild ka kaasaegse kujundusvalgustuse.

2022. aasta 19. mail muudeti nimi Rahu sillaks, endine nimi oli Võidu sild.

Pilte

• 
• 
• 

Välislingid

• "Eksperdid andsid Tartu Võidu sillale hävitava hinnangu" Tartu Postimees, 1. detsember 2011
• "Enriko Talvistu: ajaga võidu" Tartu Postimees, 9. jaanuar 2012
• Jüri Saar Volinikud toetasid silla ümberristimist Postimees 10. märts 2008
• Jüri Saar Linnavolikogus: ärme vaidleme ehk kuidas loeti Leninit Postimees 17. märts 2008
• Dorpat.ru: Мост Победы (Võidusild)