Uue-Salatsi mõis
Uue-Salatsi mõis ehk Svētciemsi mõis, ka Jaunsalaca mõis (saksa keeles Neu-Salis, läti keeles Svētciema muiža, ka Jaunsalacas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Salatsi kihelkonnas. Mõisakompleks jääb tänapäevase haldusjaotuse kohaselt Limbaži piirkonda Salatsi valla Svētciemsi külla.
Mõisa omanikele kuulus (koos Vana-Salatsi mõisa omanikega) Salatsi kihelkonnas patronaadiõigus, kaaspatrooniks oli Ķirbiži mõisa omanik.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Mõis eraldati XVII sajandil Vana-Salatsi mõisast. 1738. aastal kuulus see lesestunud von Diepenbrockile, kelle tütar oli abiellunud J. G. von Dunteniga. Too päris mõisa aastal 1780 nii abielu kaudu kui ka asjaolu tõttu, et tema ema oli olnud Diepenbrock. Tema poeg pantis mõisa aastal 1795 Casimir von Meyendorffile (1749−1813), kes eraldas sellest aastal 1800 Heinaste mõisa, mis müüdi 70 500 taalri eest kapten Bergile.[1] Aastal 1841 läks mõis Vegesackide valdusse.[2]
Mõisa suurus
[muuda | muuda lähteteksti]Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 11 ja 1/4 adramaad, sellele allus 253 mees- ja 309 naishinge.[3] 1641. aastal oli mõisa suurus koos Vana-Salatsi ja Kliķi mõisaga 22 ja 3/4 adramaad. 1688 oli mõisa suurus 12 ja 3/4 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 6 ja 1/2, aastal 1757 aga üksteist. Aastal 1823 oli mõisa suurus 8 ja 9/10 adramaad.[4] Aastal 1836 oli adramaid 8 ja 9/10, aastal 1881 aga 13 ja 55/60, lisaks 10 ja 15/60 mõisale kuuluvate talude valduses.[5]
Karjamõisad
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Annenhof ja Lippe.
Mõisa maadel asunud Uexküllshofi karjamõis oli algselt iseseisev mõis, mille suurus oli kaheksa adramaad. Selle esimene teadaolev omanik Hermann Korbeck müüs mõisa aastal 1519 Michael Nötkenile. Aastal 1523 müüs tema poeg mõisa Nicolaus Hastferile. Neli aastat hiljem läks mõis Uexküllide valdusse, kuuludes neile aastani 1599. Hiljem oli see Vana-Salatsi mõisa kõrvalmõis, edaspidi aga karjamõis.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk 176
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 211.
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 247.
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 174
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 208.
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 175