Turist
|
See artikkel räägib huvireisijatest; Eesti ansambli kohta loe artiklist Turist (ansambel); filmi kohta vaata artiklit Turist (film). |
.jpg)
,_9._juuli_2008.jpg)
Turist on Maailma Turismiorganisatsiooni määratlusel inimene, kes reisib väljapoole tavapärast elukeskkonda jäävatesse kohtadesse kauemaks kui 24 tunniks, kuid mitte kauemaks kui aastaks puhkuse, äri või muudel eesmärkidel, mis pole seotud külastatavas paigas tasustatava tegevusega.[1]
Mõiste kasutusvaldkonnad
[muuda | muuda lähteteksti]Mõistet turist kasutatakse:
- turismifirmade klientide puhul;
- hotellide ja turiste teenindavate transpordiorganisatsioonide klientide puhul;
- inimese puhul, kes reisib mitmesugustel põhjustel, eriti aga välisreiside korral.[2]
Kuidas turistid käituvad?
[muuda | muuda lähteteksti]Turistid on enamasti heatahtlikud, sõbralikud ja uudishimulikud, nende sooviks on suhelda kohalikega, samuti õppida tundma nende kultuuri, kombeid ja tavasid. Neid huvitab, kuidas eri maade inimesed räägivad, mida söövad ja joovad ning kuidas elavad. Turistid tahavad end tunda teretulnuna, nad tunnevad end halvasti ja rahulolematult, kui nad kohtuvad ebasõbralike kohalikega või kui neid ei mõisteta. Samuti peaks iga turist andma omapoolse panuse, et kohalikud inimesed suhtuksid neisse sõbralikult ja tunneksid end hästi. Neil tuleb väärtustada ja austada kohalikke elanikke. Samuti nende kultuuri, kombeid ja tavasid. Turistid peavad hoidma kohalikku keskkonda ja pärandit. Nad peavad vältima inimestele ohtlikke harrastusi ja ühiskonnas taunitavaid tegevusi. Külastajatel on suur osatähtsus keskkonna, majanduse ja kultuuriväärtuste jätkusuutliku arengu toetamisel. Tähtis on see, et iga turist oskaks väärikalt ja õigesti käituda. See väljendub austuses kohaliku elu-olu ja inimeste vastu, siiras huvitumises eri kultuuridest, ka loodust ja muid ressursse (vett, elektrit) säästvas majandamises. Et reisil olla hea turist, tuleb õppida turistiks olemist ning vastutada oma käitumise ja tegude eest.[3]
Turism tähendab väga paljude inimeste liikumist. Seda nii lühi- kui ka pikaajalist viibimist ühes või teises sihtkohas. See toob kaasa mitmesuguseid kokkupuuteid kohalike elanike ja sealse keskkonnaga. Turistide mõju kohalikule majandusele on suur. Nad tihti ei mõtle sellele, millist mõju avaldab nende viibimine kohalikule keskkonnale ja inimestele. Vahel võivad turistid käituda ebaviisakalt ja hoolimatult. Psühholoogid seletavad asja sellega, et inimestel on kalduvus käituda võõrastes paikades teisiti kui koduses keskkonnas. Inimesed võivad tahta igapäevarutiinist vabanemiseks puhata tavalisest teistmoodi. See aitab rohkem lõõgastuda ning puhkus tundub efektiivsem. Turistid võivad võtta sellise hoiaku, et nad on reisi eest maksnud ja neile on kõik lubatud. Mõned võivad liialdada alkoholiga, käituda ebaviisakalt, närviliselt ja kapriisselt. Samuti on neid, kes ei hooli kohalikest tavadest, näiteks jätta enda järel maha prügi, raisata mõtlematult vett ja teisi ressursse. Paraku tuleb turismikohtadel ja ettevõtjatel kokku puutuda ka selliste turistidega, kelle põhihuvid võivad seonduda prostitutsiooni, narkomaania ja teiste ühiskonnale ning inimestele ohtlike ja hukkamõistu pälvivate tegevustega.[3]
Turistide liigitamine
[muuda | muuda lähteteksti]Reisijaid ja turiste hakati liigitama juba enne teist maailmasõda. Selle aja välismaalastest reisijate ja turistide reisimist nimetati üldnimetusega võõraste liikumine. Aletta J. Norval liigitas reisijad kolme klassi:
- reisijad tervislikel põhjustel või oma lõbuks;
- reisija era- või ametlikes äriasjus;
- reisijad eriotstarbel (teaduslikel, usulistel, ühiskondlikel põhjustel; kongressidest, rahvusvahelistest pidustustest ja näitustest osavõtjad; sugulusliiklus).[4]
Need kolm klassi saab omakorda jagada kaheks:
- vabatahtlikeks;
- mittevabatahtlikeks.[4]
Esimesse klassi kuuluvad reisijad on enamikus vabatahtlikud, äriasjus reisijad aga mittevabatahtlikud. Kolmas klass hõlmab mõlemat liiki reisijaid.[4]
Turistide hulka ei kuulu
[muuda | muuda lähteteksti]Aletta J. Norval tõi välja isikud, kes ei kuulu turistide hulka. Need on
- isikud, kes tööloaga või ilma selleta saabuvad teenistuse saamise või kauplemise eesmärgil;
- isikud, kes saabuvad välismaale elama asumiseks;
- piiriäärsed elanikud, kes elavad ühes ja käivad tööl teises riigis.[4]
Turistide ja turismitüüpide struktureerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Igas turismipiirkonnas on välja kujunenud turistid ja situatsioonid, millest sõltuvalt piirkond areneb. Selline mõistmine on kaasa toonud mitmeid katseid määratleda alternatiivseid turismistruktuure. Stephen Williams on struktureerinud turiste ja turismitüüpe eri kategooriatesse eri tunnuste alusel.
Selline struktureerimine aitab:
- ära tunda eri tüüpi turismi (näiteks puhke- või äriturism);
- ära tunda eri tüüpi turiste (näiteks organiseeritud massiturist või üksikreisija);
- ette näha erinevaid reisimotiive;
- eeldada varieeruvusi sihtkohtades vastavalt reisimotiividele ja reisivormidele;
- eeldada erinevusi turismi struktuuri elementides (näiteks majutus, meelelahutus, transport), mida eri kategooriate turistid tekitavad.[5]
Stephen Williamsi tüpoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Turiste on võimalik iseloomustada üldistatud tüüpidena. Williams eristab nelja turistitüüpi:
- Organiseeritud massituristid. Need inimesed reisivad reisikorraldaja kaudu ja seetõttu on sõltuvad reisikorraldajast. Massiturist kasutab reisimiseks üldjuhul reisipakette, mis sisaldavad transporti, majutust, ööbimist ja ekskursioone. Nad reisivad sihtkohtadesse, mis on pigem tuntud kui uudsed. See tähendab, et vastava sihtkohaga on üldjuhul varasemad kogemused endal või kellelgi teisel. Selles sektoris domineerivad puhketuristid.
- Üksikud või väikegrupiga massituristid. Sellesse gruppi kuuluvad turistid kasutavad reisipakette, kus on olemas transport ja majutus, kuid ülejäänud reisi planeerivad ise. Reisimisel kasutavad reisiteatmikke ja teiste kogemusi. Otsitakse mõningal määral harjumuspäraseid kogemusi, kuid pakuvad huvi ka uued ja huvitavad kohad, mida ise avastada. See sektor sisaldab näiteks ärituriste ja puhketuriste ning on kohandatud pigem haridus- ja kultuuriturismi valdkonnale.
- Üksikud reisijad ja avastajad. Need inimesed otsivad tavaliselt uudsust ja kogemusi, mida pole võimalik saada massiturismiga. Nad soovivad suhelda, kogeda ja avastada ise. Selles sektoris reisija võib olla kindla eesmärgiga. Selleks võib olla näiteks äri, usk või tervis. Kuigi ka siia gruppi kuulujad kasutavad mõningaid turismitööstuse elemente. Nendeks võivad olla näiteks majutus ja transport.
- Hulkurid. Mõned autorid on välja pakkunud variandi, et see grupp end tõenäoliselt ise turistideks ei pea. Nad planeerivad reise üksi, jättes kõrvale teised turistid (võib-olla välja arvatud kaashulkurid). Inimesed selles grupis on tihti nn esmaavastajad, kes soovivad olla esimesed reisijad varem puutumata aladel.
Paljud autorid ei käsitle kaht viimast turistitüüpidena.[6]
Stanley Plogi tüpoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Williamsi tüüpi liigitus on problemaatiline, kuna see ei võta arvesse üha suurenevat puhkuseliikide ja -kohtade valikut. Neid aspekte arvestavalt töötas Plog välja ühe populaarsema turismitüüpide teooria, mis põhineb USA elanikkonnal. Plog identifitseeris kaks vastandlikku turismitüüpi. Allocentric on turistid, kes ootavad oma puhkuselt seiklusi ja on valmis võtma riske. Nad eelistavad puhkusi eksootilistesse paikadesse ning eelistavad reisida iseseisvalt. Skaala teises otsas on psychocentric. Need turistid pööravad tähelepanu pigem vaimsele poolele ja koondavad mõtted väikestele probleemidele elus. Puhkusel ei ole nad seiklushimulised, üldjuhul eelistavad asukohti, mis sarnanevad nende koduse keskkonnaga. Sellised turistid võivad korduvalt tagasi reisida samadesse sihtkohtadesse, kus nad on kogenud meeldivaid kogemusi ja kus nad tunnevad end turvaliselt, kuna koht on tuttav.[7]
Kuigi Plogi tüpoloogia esindab lihtsalt mudelit, mis selgitab mingil määral turismi motivatsiooni aspekte, on mõningaid raskusi selle rakendamisel. Näiteks on see, et nii turistid kui ka sihtkohad aja jooksul muutuvad. Nooruk võib olla allocentric teatud eluetappidel ja muutuda näiteks siis, kui perre sünnivad lapsed.[7]
Turismiuurijad on välja töötanud süsteeme, kuidas määratleda turiste, kuid suur osa tööst põhines mitteempiirilistel uuringutel ja alles 1980. aastal hakkasid teadlased kvantitatiivsete uuringute abil turistidemotivatsiooni kirjeldama.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "UNWTO technical manual: Collection of Tourism Expenditure Statistics" (PDF)" (PDF). World Tourism Organization (1995). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22.09.2010. Vaadatud 24.09.2013.
- ↑ Siimon, I., 1996. Turisminduse alused. Tartu Ülikooli kirjastus, OÜ Greif trükk. Lk 13–14
- ↑ 3,0 3,1 Tooman, H., 2010. Kuidas kasvab turismipuu? Kirjastus Argo, AS Printon. Lk 85
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Siimon, I., 1996. Turisminduse alused. Tartu Ülikooli kirjastus, OÜ Greif trükk. Lk 15
- ↑ Williams, S., 1998. Tourism geography. New York: Routledge. Lk 11–12
- ↑ Williams, S., 1998. Tourism geography. New York: Routledge. Lk 12–13
- ↑ 7,0 7,1 Hall, C.M., Page, S., 2006. The Geography of Tourism and recreation: environment, place and space, third edition, New York, London. Lk 70
- ↑ Hall, C.M., Page, S., 2006. The Geography of Tourism and recreation: environment, place and space, third edition, New York, London. Lk 71