Tupolev Tu-144

Tupolev Tu-144

Tüüp	reisilennuk
Tootja	Tupolev
Reisijaid	140
Pikkus	65,7 m
Tiivaulatus	28,8 m
Tippkiirus	2500 km/h (Mach 2,35)
Lennukaugus	6500 km

Tu-144 oli Nõukogude Liidus Tupolevi konstruerimisbüroo loodud ülehelikiiruseline reisilennuk, mis sooritas esimesena maailmas ülehelikiiruseliste reisilennukite esmalennu.

Tu-144 ehitati tihedas võistluses samal ajal loodava Briti-Prantsuse ülehelikiiruselise reisilennuki Concorde'iga. Nõukogude Liidu juhtkond lootis Tu-144 müümisega maailmaturule pääseda. Tu-144 esmalend toimus 31. detsembril 1968. Juba ainuüksi esmalennu kuupäev näitab, kui tähtis oli Nõukogude Liidu juhtkonnale propaganda mõttes Tu-144 esmalennu aasta number. Concorde'i esmalend oli lennuki Tu-144 esmalennust paari kuu (2. märts 1969) võrra hilisem. Kokku ehitati 16 Tu-144 lennukit. Tu-144 oli ka esimene helikiiruse ületanud reisilennuk, esimene selline lend toimus 5. juulil 1969.

Esimene löök Tu-144 projektile tuli 1973. aastal Pariisi lennundusnäitusel, kui lennuk lagunes õhus otse telekaamerate ees ja alla kukkus. Katastroofi põhjustas meeskonna distsiplineerimatus? (oletatakse, et pigem NSVL kõrgemate organite surve), mis tulenes püüdest jäljendada just enne neid lennanud Concorde'i madalal ülelennul sooritatud muljet avaldavaid sügavaid pööranguid.

Tu-144 mootorite kütusekulu oli eeldatust suurem ja mootorite ressurss väike. Nii mitmegi näitaja poolest jäi Tu-144 Concorde'ile alla.

Pärast täiustusi pandi üks Tu-144 26. detsembril 1975 postilennukina liinile Moskva – Alma-Ata, et koguda teavet mootorite NK-144 tegeliku ressursi kohta. Liin valiti arvestusega, et see kulgeks suures osas kõrbede ja muude väheasustatud alade kohal, ning loodeti, et lennuki tekitatud vali ja häiriv lööklaine ei ärata Nõukogude avalikkuse soovimatut tähelepanu. 1977. aastal soovis Nõukogude Liit osta Concordi mootorite juhtimise süsteemi, kuid britid keeldusid müügist, sest seda tehnoloogiat oleks Nõukogude Liit litsentsita kopeerinud ja kasutanud strateegilistel pommitamislennukitel. Järgmine Tu-144 kukkus alla 23. mail 1978. See oli uuendatud lennuki katselend enne liinile lubamist ning reisijaid selle pardal ei olnud. Kõik selle meeskonnaliikmed hukkusid.

Kokku toimus regulaarlende 55, millest viimane tehti 1. juunil 1978. Lende üritati taaselustada alates 23. juunist 1979, kuid need olid üksnes ebaregulaarsed kaubareisid pikamaaliinil Moskva–Habarovsk. Kokku tehti 102 lendu. Pärast ametlike lendude lõpetamist Aeroflotis tehti 1980. aastatel Tu-144-ga vaid mõni juhuslik lend.

Tu-144 programmi peatamise otsuseni välja, ei õnnestunudki lennukit ülehelikiirusel mootorite järelpõlemisrežiimita ohutult lendama saada.

Mitu Tu-144 annetati muuseumidele ning vähemalt 4 lennukit jäi välitingimustes olevale suletud alale Tupolevi lennukitehase Žukovski lennuväljale. Aastal 1995 taastati üks Tu-144 Ameerika Ühendriikide rahastamisel lennukõlblikuks, asendades mootorid uuema, sõjalennuki Tu-160 reaktiivmootoritega. Renoveeritud Tu-144 kasutati NASA uuringutel tulevase uue põlvkonna ülehelikiiruselise reisilennuki uurimuste jaoks. Taastatud Tu-144 lennuomadused paranesid NK-321 mootorite tõttu oluliselt. Mõningate asjatundjate arvates oleks Tu-144 nende mootoritega isegi ületanud Concorde'i lennuandmeid. Viimane Tu-144 lend sooritati 1999. aastal.

Vaata ka

Tu-144

• Concorde
• Boeing 2707
• Lockheed L-2000
• Spaceliner

Välislingid

• Tu-144 veebisait