Tuhkatriinu (Rossini)
"Tuhkatriinu" (rahvusvaheliselt on kasutusel originaalpealkiri La Cenerentola, ossia La bontà in trionfo – Tuhkatriinu ehk Headuse triumf) on Gioachino Rossini koomiline ooper (dramma giocoso) kahes vaatuses Jacopo Ferretti libretole Charles Perrault' samanimelise (1697) muinasjutu ning Charles-Guillaume Etienne’i Nicolas Isouardi ooperi "Cendrillon" (1810) libreto ja Francesco Fiorini Stefano Pavesi ooperi "Agatina, o La virtù premiata" (1814) libreto ainetel. Hinnatud üheks kõikide aegade parimaks koomiliseks ooperiks Rossini enda „Sevilla habemeajaja” ja Donizetti „Don Pasquale” kõrval ning üheks paremaks oopuseks kus on osavalt kokku sobitatud soolohääl ja ansambel.
Saamislugu
[muuda | muuda lähteteksti]Rossini komponeeris „Tuhkatriinu”, kui ta oli 25-aastane, kohe pärast „Sevilla habemeajaja” suurt edu, alustas komponeerimist 24. detsembril 1816 ehk 31 päeva enne juba väljakuulutatud esietendust. Libretist Jacopo Ferrettil oli aega oma töö lõpetamiseks 22 päeva. Ooper ise oli vaja valmis saada 25 päevaga, et jääks nädal proovideks. Kuna aega nappis, kasutas Rossini oma varasemat taktikat ja kutsus teatri impressaario nõusolekul kellegi oma tuttavatest noortest heliloojatest appi. Seekord oli abiliseks Rooma helilooja Luca Agolini, kes oli 19. sajandi alguses tuntud kirikumuusika komponist. Agolini komponeeris „Tuhkatriinule” secco retsitatiivid („kuivad”, ilma muusikalise saateta) ning lisas omalt poolt ka kolm lisalugu: Alidoro aaria: „Il mondo è un gran teatro“; koori „Ah! della bella incognita ja Clorinda aaria „Sventurata! mi credea“.
Abilisele vaatamata valmis Rossinil Dandini ja don Magnifico duett alles esietenduse päeval ja seda harjutati kahe vaatuse vahel. Avamängu komponeerimiseks aega ei jätkunud. See polnud Rossinil esimene kord. Tavaliselt kasutas ta siis mõnda oma varasema ooperi avamängu. Seekord läks käiku 26. septembril 1816 Napoli Teatro dei Fiorentinis esmaettekandel olnud koomilise ooperi "La gazzetta" („Ajaleht”) avamäng. „Tuhkatriinus” võib ka leida mitmeid viiteid „Sevilla habemeajajale”. Alidoro aaria „La, del ciel nell’arcano profondo“ lisas maestro 1820. aasta Rooma teisele lavastusele. Lõppkokkuvõttes oli tegemist ooperiga, mille esimese paberile pandud noodi ja esietenduse vahel on kõigi aegade kõige lühem intervall.
Esmaettekanne
[muuda | muuda lähteteksti]Esietendus toimus 25. jaanuaril 1817 Rooma Teatro Valles. Rollide loojad olid Geltrude Giorgi-Righetti (Angelina), Andrea Verni (don Magnifico), Giacomo Guglielmi (don Ramiro), Giuseppe de Begnis (Dandini), Teresa Mariani (Tisbe), Caterina Rossi (Clorinda), Zenobio Vitarelli (Alidoro). Dirigeeris Gioacchino Rossini.
Peamised osad
[muuda | muuda lähteteksti]- Angelina/Tuhkatriinu (kontraalt või metsosopran)
- Don Ramiro (tenor), Salerno prints
- Don Magnifico (bass), Montefiascone parun, Angelina kasuisa
- Dandini (bariton), printsi toapoiss
- Alidoro (bass), filosoof, printsi endine koduõpetaja
- Tisbe (metsosopran), don Magnifico noorem tütar
- Clorinda (sopran), don Magnifico vanem tütar
Ooperi sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Otseselt ei tulnud kõne alla Perrault’ muinasjutu muusikasse rüütamine. Faabulat oli vaja kaasajastada. Autorid lähtusid ideest panna Tuhkatriinu unistama paremast tulevikust, et ooperi sisu oleks publikule mõistetavam ja lähedasem. Tegevus tõsteti 18. Sajandisse ning tegevuskohaks valiti Salerno ja seal parun don Magnifico maja ning prints don Ramiro loss.
I vaatus. Angelina, keda tuntakse rohkem Cenerentola (Tuhkatriinu) nime järgi, elab oma kasuisa don Magnifico juures. Teda alandavad ja sunnivad koduseid töid tegema eputavad ning vastikud kasuõed Tisbe ja Clorinda. Angelina on teenija riietes ja koristab maja. Prints Ramiro on otsustanud leida oma valdustest kauneima tüdruku, kellega ta võiks abielluda. Otsingutega tegeleb filosoof ja printsi endine koduõpetaja Alidoro. Alidoro saabub otsingutel kerjuseks riietatuna ka don Magnifico majja, et üle vaadata paruni tütred. Clorinda ja Tisbe tahavad kerjusea minema saata, kuid Angelina on lahke ja vastutulelik ning pakub kerjusele leiba ja kohvi.
Alidoro läheb saadud informatsiooniga mõrsjat otsiva printsi juurde ja teatab, et don Magnifico majas on sõbralik, lahke ja kena noor neiu. Don Ramiro läheb neiut üle vaatama, kuid teeb seda salaja, ootamatult ning ei avalda oma isikut. Ta näeb Angelinat ja armub esimesest silmapilgust.
Prints saada don Magnifico juurde oma toapoiss Dandini. Ta on peremehega riided vahetanud ning esitleb end don Magnificole printsina. Don Magnifico, Clorinda ja Tisbe asuvad teda meelitama. Dandinil on edasi anda printsi kutse tulla õhtusele ballile printsi lossi. Ka Angelina tahab minna ballile, kuid perekond on sellele vastu.
Alidoro tuleb taas Magnifico majja, kuid nüüd õukondlase riietuses. Ta imestab, miks Magnifico ei võta oma kolmandat tütart endaga kaasa. Nördinud don Magnifico seletab, et Angelina on vaid vaene kasutütar ja tema ülalpidamisel. Angelina jääb Alidoroga üksi ning räägib talle oma kurvast elust Magnifico majas. Alidoro hoolitseb Angelina riietuse ja ehete eest ning võtab endaga lossi ballile kaasa.
Don Magnifico saabub tütardega printsi lossi. Napsitanud Magnifico tunneb end ballil nagu kodus. Prints on segaduses, kuna kumbki Magnifico tütardest ei sarnanenud kauni neiuga, keda Dandini oli kirjeldanud. Kuid siis saabub Alidoro koos ilusa tundmatu daamiga ballile. Elegantseks daamiks riietatud Angelina/Tuhkatriinu vallutab nii printsi kui ka teiste ballikülaliste südamed.
II vaatus.
Õed kurdavad isale, et Dandini, keda nad ekslikult printsiks pidasid, ei pööra neile tähelepanu, vaid hoolitseb ilusa võõra eest. Don Magnifico nõuab Dandinilt, keda ka tema printsiks peab, et too valiks abiellumiseks ühe oma tütardest. Dandini on sunnitud tunnistama, et ta pole prints.
Enne ballilt lahkumist annab Angelina don Ramirole ühe käevõrudest, mille ta oli saanud Alidoro käest. Raevukas Magnifico ja tema tütred naasevad koju, kus nõuavad, et Angelina neid teenindaks. Õues möllab torm. Ramiro tõld laguneb tormis otse Magnifico maja ees. Prints on sunnitud seal tormivarju otsima. Ta kohtab Angelinat ja tunneb neiu teise käevõru järgi ära ballil olnud kaunitari. Prints soovib Angelinaga abielluda. Don Magnifico ja tema tütred on ahastuses ja abiellumise suhtes tõrksad.
Don Ramiro ja Angelina peavad printsi lossis pulmapidu. Don Magnifico üritab uue printsessi soosingut võita ja soovib teda tunnistada oma tütreks. Ta palub printsilt Angelina halva kohtlemise pärast andestust. Prints ei taha aga Magnificoga üldse suhelda. Heasüdamlik Angelina kostab oma sugulaste eest ja ooper lõpeb õnnelikult. Kõik pulmapeol viibijad on uue printsessiga rahul ja kinnitavad, et ta on vääriline kaasa printsile.
Ooperi levik
[muuda | muuda lähteteksti]Ilmselt liigsest kiirustamisest ei jõutud lavastust korralikult ette valmistada. Esietendusel võeti tükk vastu vaenulikult ja see kukkus läbi. Kuid juba teine etendus läks triumfaalse eduga. Ooperist kujunes aastakümneteks Rossini "Il barbiere di Siviglia", "Semiramide" ja "Guillaume Telli" kõrval Itaalia ooperiteatrite kõige soositum teos. Seda esitati juba esimese väljatuleku aasta jooksul kümnetes Itaalia teatrites.
Teos levis peagi ka välismaale. Esimesena 1819. aastal Lissaboni, siis 1820. aastal Londonisse ja saksakeelse variandina Viinis. Edasi järgnesid etendused Pariisis (1822), Berliinis ja Moskvas (1825), Buenos Aireses ja New Yorgis (1826). Veebruaris 1844 oli see üldse esimene ooper, mida kunagi Austraalias esitati. Rossini eluajal etendati seda ooperit itaalia, inglise, saksa, vene, poola, prantsuse ja tšehhi keeles. Suurema osa 19. sajandist jagas ooper „Sevilla habemeaja” populaarsust. Pärast Rossini surma 1868. aastal hajus entusiasm selle ooperi vastu. Üheks põhjuseks oli, et ooper oli kirjutatud koloratuursele kontraaldile ehk madalaimale naishäälele ja 19. sajandi teisel poolel oli selle hääleliigi esindajaid napilt. Tulemuseks oli, et teos kadus tasapisi teatrite repertuaarist ning oli peaaegu pool sajandit unustuses. Alles 1920. aastatel naasis „Tuhkatriinu” ooperiteatrite repertuaari ning on tänapäevad taas püsirepertuaari teos ning viimastel aastakümnetel silmnähtavalt populaarsem kui „Sevilla habemeajaja”.
Eestis lavastas Estonia „Tuhkatriinu” 2006. aastal.
Peamised muusikanumbrid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ansambel kooriga „O figlie amabili”
- Don Magnifico kavatiin „Miei rampolli femminini”
- Koor „Scegli la sposa”
- Dandini kavatiin „Come un’ape ne’ giorni d’aprile“
- Angelina/Tuhkatriinu, don Magnifico, Dandini, don Ramiro ja Alidoro kvintett „Signore, una parola”
- Alidoro aaria „Il mondo è un gran teatro“
- Ansambel „Mi par d’essere sognando“
- Don Magnifico aaria „Sia qualunque delle figlie“
- Don Ramiro ja Dandini duett „Zitto, zitto: piano, piano”
- Ansambel „Signor, Altezza, è in tavola”
- Don Ramiro aaria kooriga „Sì, ritrovarla in giuro”
- Sekstett „Siete voi? – „Questo è un nodo avviluppato”
- Don Ramiro, Angelina ja don Magnifico tertsett „Signor, perdona”
- Clorinda aaria „Sventurata! mi credea“
- Angelina rondo kooriga „Nacqui all’affanno e al pianto”
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Tiit Made. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012
- Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, London, 1994