Toscana suurhertsogkond

	Toscana suurhertsogkond Granducato di Toscana 1569–1859
	Lipp Vapp
	Toscana suurhertsogkond oma suurimas ulatuses aastal 1796
Valitsusvorm	monarhia
Riigipea tiitel	suurhertsog
Pealinn	Firenze
Religioon	katoliku kirik
Riigikeeled	itaalia
Hümn	"La Leopolda"
Firenze hertsogkond, Lucca hertsogkond, esimene Prantsuse keisririik	Etruria kuningriik, Kesk-Itaalia ühendatud provintsid

See artikkel on Toscana suurhertsogkonnast; Itaalia keskaegse Saksa-Rooma riigi margi kohta vaata artiklit Toscana mark, praeguse haldusüksuse kohta vaata lehekülge Toscana.

Toscana suurhertsogkond (itaalia Granducato di Toscana, ladina Magnus Ducatus Etruriae) oli Kesk-Itaalia monarhia, mis eksisteeris vaheaegadega aastatel 1569–1859, asendades Firenze hertsogkonna. Suurhertsogkonna pealinn oli Firenze. Enne Lotringite saabumist oli Toscana nimeliselt Saksa-Rooma riigi osariik kuni Vestfaali rahuni 1648. aastal.

Algselt valitsesid Toscanat Medicid kuni selle vanema haru hääbumiseni 1737. aastal. Kuigi rahvusvaheliselt mitte nii tuntud kui vana vabariik, kosus suurhertsogkond Medicite ajal ja oli tunnistajaks enneolematule majanduslikule ja sõjalisele edule Cosimo I ja tema poegade ajal, kuni Ferdinando II ajani, kelle valitsemine nägi riigi pika majandusliku languse algust. See tipnes Cosimo III ajal. Medicite ainus edutamine nende hilisemal perioodil oli nende ülendamine kuningaks Saksa-Rooma keisri poolt 1691. aastal.

François Stephane Lotringi dünastiast, kauge Medicite järeltulija, sai oma Medici esivanemate troonile. Toscanat valitses kogu võimutäiusega asekuningas Marc de Beauvau-Craon. Tema järglased valitsesid ja asusid suurhertsogkonnas aastani 1859, väljaarvatud katkestus, kui Napoleon Bonaparte andis Toscana Bourbon-Parma dünastiale. Pärast Napoleoni süsteemi kokkukukkumist 1814. aastal suurhertsogkond taastati. Sardiinia-Piemonte vasallriik Kesk-Itaalia ühendprovintsid annekteeris Toscana 1859. aastal. Toscana annekteeriti ametlikult Sardiiniasse 1860. aastal pärast ülekaalukat referendumit, milles 95% valijaid oli poolt.

Medici periood

Asutamine

Toscana suurhertsog (1569–1574) Cosimo I

Aastal 1569 oli Cosimo de' Medici valitsenud Firenze hertsogkonda 32 aastat. Tema valitsemise ajal ostis Firenze Genova vabariigilt Elba saare (1548), vallutas Siena (1555) ning arendas Elbale hästivarustatud ja võimsa mereväebaasi. Cosimo keelas ka vaimulikel vallata ilmalike ameteid ja kuulutas välja usuvabaduse seadused, mis olid sel ajal tundmatud. Cosimo oli pikka aega ka paavst Pius V toetaja, kes Firenze laienemise valguses kuulutas augustis 1569 Cosimo Toscana suurhertsogiks (seda tiitlit polnud varem Itaalias kasutatud).

Rahvusvaheline vastukaja Cosimo ülendamisele oli kõle. Prantsusmaa kuninganna Caterina, kuigi ise Medici, vaatas Cosimot ülima põlgusega. Viini õukonnas levitati kuulujutte, et Cosimo oli Inglismaa kuninga kandidaat. Maximilian II ja Felipe II reageerisid üsna vihaselt, kuna Firenze oli keiserlik lään, ja kuulutasid Pius V teod kehtetuks. Siiski kinnitas Maximilian aastal 1576 ülendamise lõpuks keiserliku diplomiga.

1571. aasta Pühas Liidus võitles Cosimo Osmanite riigi vastu, liidus Saksa-Rooma riigiga. Püha Liit tekitas osmanitele purustava kaotuse Lepanto lahingus. Cosimo valitsemine oli üks kõige sõjakamaid Toscana ajaloos.

Cosimo valitsemise hilisematel aastatel oli tema isiklikus elus palju traagilisi sündmusi. Tema naine Toledo Eleonora suri 1562. aastal koos oma nelja lapsega katkuepideemia käigus Firenzes. Need surmad mõjutasid teda suuresti, mis koos haigusega sundisid Cosimot 1564. aastal mitteametlikult troonist loobuma. See jättis tema vanema poja Francesco hertsogkonda valitsema (1574–1587). Cosimo I suri 1574. aastal ajurabandusse, jättes maha stabiilse ja ülimalt õitsva Toscana, olles kõige kauem valitsenud Medici.

Francesco ja Ferdinando I

Vaata ka: Francesco I de' Medici ja Ferdinando I de' Medici

Francesco huvitus vähe oma valduste valitsemisest, selle asemel tegeles ta teaduslike eksperimentidega. Riigi haldus oli delegeeritud bürokraatidele. Ta jätkas oma isa liitu Habsburgide keisririigiga, kindlustades seda abieluga Austria Johannaga. Francescot mäletatakse kõige paremini suremise pärast samal päeval, kui tema teine naine Bianca Cappello ergutas kuulujutte mürgitamisest. Tema järglane oli tema noorem vend Ferdinando de' Medici, kellele ta oli vastumeelne.

Ferdinando võttis innukalt üle valitsemise Toscanas. Ta korraldas Toscana soode kuivendamist, ehitas teedevõrgu Lõuna-Toscanas ja edendas kaubandust Livornos. Toscana siiditööstuse tõstmiseks nägi ta ette mooruspuude istutamist piki peamisi teid (siidiussid toituvad mooruspuu lehtedest). Ta nihutas Toscana kaugemale Habsburgide hegemooniast, abielludes esimese mitte-Habsburgist kandidaadiga Alessandro de' Medicist saati, Prantsusmaa kuninganna Caterina de' Medici lapselapse Christine de Lorraine'iga. Hispaania vastas kindluse ehitamisega Elba saare enda osale. Uue Toscana liidu tugevdamiseks andis ta lahkunud Francesco noorema tütre Marie Prantsuse kuningale Henri IV-le naiseks. Henri ütles otsesõnu, et kaitseb Toscanat Hispaania agressiooni eest, kuid hiljem taganes lubadusest. Ferdinando oli sunnitud naitma oma pärija Cosimo ertshertsoginna Maria Magdalenaga Hispaania lepitamiseks (kus Maria Magdalena õde oli kuningannaks). Ferdinando rahastas Toscana kolooniat Ameerikas, kavatsusega rajada Toscana asustus alale, mis nüüd on Prantsuse Guajaana. Vaatamata kõigile nendele majandusliku kasvu ja õitsengu stiimulitele oli Firenze rahvastik 17. sajandi algul pelgalt 75 000 hinge, palju väiksem kui teistes Itaalia pealinnades: Roomas, Milanos, Veneetsias, Palermos ja Napolis. Francesco ja Ferdinando olid lõdva eristamise tõttu Medicite ja Toscana riigi varanduse vahel arvatavalt rikkamad, kui nende eellane Cosimo de' Medici, dünastia asutaja. Suurhertsogil üksi oli eesõigus kasutada riigi maavarade ja soolaressursse. Medicite õnn oli otseselt seotud Toscana majandusega.

Vaatamata sellele, et Ferdinando ei olnud enam kardinal, kasutas ta oma mõjuvõimu järgmistel konklaavidel, valimistel, kus valiti katoliku kiriku pea paavst. Aastal 1605 õnnestus Ferdinandol lasta valida paavstiks oma kandidaat Alessandro de' Medici, kellest sai Leo XI. Kuid Leo XI suri juba samal kuul. Siiski oli Medicite õnneks Leo järglane, paavst Paulus V, ka Medici-meelne. Ferdinando paavstimeelsel välispoliitikal oli ka varjupooli. Toscanasse läksid vaimulikud ordud, kes ei olnud maksukohustuslikud. Ferdinando suri aastal 1609, jättes maha rikka riigi; siiski ajas tema tegevusetus rahvusvahelistes suhetes Toscana poliitika provintslusse.

Cosimo II ja Ferdinando II

Pikemalt artiklis Cosimo II de' Medici ja Ferdinando II de' Medici

Ferdinando vanem poeg Cosimo II de' Medici asus troonile (1609–1621) pärast tema surma. Nagu tema onu Francesco I, ei pakkunud valitsemine tallegi huvi ja Toscanat valitsesid ministrid. Cosimo II 12 aastast valitsemist rõhutasid tema rahulolev abielu Maria Magdalenaga ja tema eestkoste astronoom Galileo Galileile.

Kui Cosimo suri, oli tema vanem poeg Ferdinando veel alaealine. See viis Ferdinando vanaema lesksuurhertsoginna Christine'i ja tema ema Austria Maria Magdalena regentluseni, Ferdinando II de' Medici valitsusajal (1621–1670). Christine tugines suuresti preestritest nõustajatele, loobudes Cosimo I keelust rakendada vaimulikke haldusrollidesse valitsuses, ja edendas munklust. Christine domineeris oma pojapoja üle tolle täisealiseks saamisest saati kuni oma surmani aastal 1636. Ferdinando ema ja vanaema korraldasid 1634. aastal tema abielu Urbino hertsogi lapselapse Vittoria Della Roverega. Nad said kaks last: Cosimo (s 1642) ja Francesco Maria de' Medici (s 1660).

Ferdinando kinnisideedeks olid uued tehnoloogiad ja tal oli Pitti paleesse paigaldatud mitu niiskusmõõturit, baromeetrit, termomeetrit ja teleskoopi. Aastal 1657 rajas suurhertsogi noorem vend Leopoldo de' Medici Accademia del Cimento, mis loodi teadlaste meelitamiseks kogu Toscanast Firenzeks ühiseks õppeks.

Toscana võttis osa Castro sõdadest (viimane kord, kui Medicite Toscana osales konfliktis) ja põhjustas aastal 1643 kaotuse paavst Urbanus VIII vägedele. Varakamber oli nii tühi, et kui Castro palgasõduritele maksti, ei saanud riik enam maksta intresse valitsuse võlakirjade eest. Intressimäära langetati 0,75%. Majandus oli nii jõuetu, et maapiirkondades kauplemisel muutus valdavaks barterkaubandus. Riigikassa jõudis vaevu katta riigi jooksvaid kulutusi, mille tulemuseks oli pangatehingute täielik lõpetamine Medicitele. Ferdinando II suri 1670. aastal, tema järglaseks sai vanim elusolev poeg Cosimo.

Cosimo III

Pikemalt artiklis Cosimo III

Cosimo III valitsemist (1670–1723) iseloomustasid drastilised muutused ja suurhertsogkonna terav langus. Cosimo III oli vagatseja, kes keelas maipidustused, sundis prostituute maksma litsentside eest ja lasi sodomiitidel päid maha lüüa. Ta algatas ka haridust tsenseerivaid seadusi ja hakkas esimesena välja andma juudivastaseid õigusakte. Ta kehtestas kurnavaid makse, kui riigi rahvastiku vähenemine jätkus. Aastal 1705 oli suurhertsogkonna varakamber praktiliselt pankrotis ja Firenze rahvastik oli vähenenud ligikaudu 50%, samas kogu suurhertsogkonna rahvastik oli vähenenud arvatavasti 40%. Kord võimas laevastik oli vähenenud haledasse seisu.

Cosimo maksis sageli oma feodaalisandale Saksa-Rooma keisrile kõrgeid makse. Ta saatis keisrile laskemoona Viini lahingu ajal. Toscana oli Hispaania pärilussõja ajal neutraalne, osaliselt Toscana lagunenud sõjaväe tõttu; 1718. aasta sõjaväe kontroll näitas, et armees oli vähem kui 3000 meest, paljud neist haiged ja eakad. Vahepeal täitus riigi pealinn Firenze kerjustega. Euroopa kuulis Toscana ohtudest ja Saksa-Rooma keiser Joseph I esitas kauge nõude suurhertsogkonnale (mõne Medici järglase kaudu), kuid suri enne, kui suutis nõuet rõhutada.

Cosimo abiellus Henri IV ja Marie de' Medici lapselapse Marguerite-Louise d'Orléansiga. Nende liit põhjustas suurt rahulolematust, kuid vaatamata pingetele oli neil kolm last, Ferdinando, Anna Maria Luisa ja viimane Toscana Medici suurhertsog Gian Gastone de' Medici. Kumbki Cosimo kahest pojast ei olnud sobiv pärija; Ferdinando oli alkohoolik ja epileptik, samas tema noorem poeg Gian Gastone ei olnud ajaloolase Paul Stratherni järgi valitsejaks sobiv.

Cosimo kavandas Firenze vabariigi taastamist, see otsus oli keerukas suurhertsogkonna feodaalse seisundi tõttu: Firenze oli keiserlik lään, Siena Hispaania lään. Plaani pidid heks kiitma Geertruidenbergi kogunenud jõud, kuid Cosimo lisas järsult, et kui tema ja tema kaks poega peaksid surema enne tema tütart, Pfalzi kuurvürstinnat, peab viimane pärima ja pärast tema surma tuleb vabariik taastada. Ettepanek vajus ära ja suri lõpuks koos Cosimoga aastal 1723.

Medicite viimased aastad

Cosimo III järglane oli tema poeg Gian Gastone, kes enamuse oma elust hoidus voodisse ja tegutses valitsejale mittekohasel viisil, ilmudes sel määral harva oma alamate ette, et mõnikord peeti teda surnuks. Gian Gastone tühistas oma isa puritaanlikud seadused. Aastal 1731 kogunesid suurvõimud Viini, et otsustada, kellest saab Gian Gastone järglane. Nad koostasid Viini lepingu, mis andis suurhertsogi trooni Parma hertsogile Carlo I-le. Gian Gastone ei olnud läbirääkimistel Toscana tuleviku üle nii vankumatu, kui oli tema isa. Ta alistus võõrnõudmistele ja selle asemel, et nõutada troon oma lähimal meessoost sugulasele, Ottaviano vürstile, annetas ta Toscana Lotringi hertsogile François III Stephane'ile. Carlo I sai varsti pärast Firenzesse saabumist aastal 1735 Torino lepinguga Napoli kuningaks. Kohe varsti sai François III Stephane Toscana trooni pärijaks. Gian Gastonel ei olnud sündmustes sõnaõigust ja ta oli üsna kiindunud Hispaania infantasse. Toscanalased põlgasid uusi okupante Lotringist, ja segasid Toscana valitsust, samas Hispaania okupante nad ei põlanud. 9. juulil 1737 Gian Gastone suri; viimane meessoost Medici suurhertsogi liinis.

Habsburgid-Lotringid

François Stephane

Pikemalt artiklis Franz I (Saksa-Rooma keiser)

François I (nagu François Stephane tuntuks sai) elas Firenzes lühikest aega koos oma naise, Habsburgide pärijanna Maria Theresiaga, kellest sai Toscana suurhertsoginna. François pidi loovutama oma iidse Lotringi hertsogkonna, et majutada kukutatud Poola valitseja, kelle tütar Maria Leszczyńska sai aastal 1725 Prantsusmaa ja Navarra kuningannaks. Maria isa Stanisław Leszczyński valitses Lotringi kompensatsioonina oma Poola kuningriigi kaotamise eest. François ei olnud valmis hertsogkonnast loobuma, kuid Saksa-Rooma keiser Karl VI (Maria Theresia isa) sätestas, et kui ta ei loobu oma õigustest Lotringile, ei saa ta Maria Theresiaga abielluda. François ei elanud oma Toscana valdustes, vaid elas oma naise valduste pealinnas Viinis. Ta valiti aastal 1745 Saksa-Rooma keisriks. Ta suri Innsbruckis aastal 1765 insulti; tema naine tõotas teda oma ülejäänud elu leinata, valitsedes samas koos oma poja ja François' keiserliku järglase Joseph II-ga. Toscana läks teisele pojale Leopoldile. Suurhertsogkonna haldusstruktuur ise muutus François I ajal vähe.

Reform

François' teine poeg Peter Leopold sai Toscana suurhertsogiks ja valitses riiki kuni oma venna Josephi surmani. Ta oli oma alamate hulgas ebapopulaarne, kuigi paljud tema reformid tõstsid suurhertsogkonna stabiilsele tasemele, mida ei olnud mõnda aega nähtud.

Leopold arendas ja toetas paljusid sotsiaalseid ja majanduslikke reforme. Ta uuendas maksu- ja tollisüsteemi. Rõugetevastane vaktsineerimine tehti süstemaatiliselt kättesaadavaks (Leopoldi ema Maria Theresia oli suur väikeste rõugete vastase kaitsepookimise toetaja) ja asutati varajane institutsioon noorte kurjategijate rehabiliteerimiseks. Leopold kaotas ka surmanuhtluse. 30. novembril 1786, pärast de facto hukkamise peatamist (viimane oli aastal 1769), kuulutas Leopold välja karistusseadustiku reformi, mis lõpetas surmanuhtluse ja käskis hävitada kõik hukkamisvahendid riigis. Samuti keelati piinamine. 2000 Toscana kohalikus omavalitsuses algatati sündmuse tähistamiseks 30. novembril iga-aastane puhkepäev. Sündmust mälestavad sel päeval ka 300 linna üle maailma, tähistades Linnade Elu Päeva.

Leopold algatas ka radikaalsed reformid vaimuhaigete hooletu ja ebainimliku kohtlemise süsteemi parandamiseks. 23. jaanuaril 1774 kehtestati "legge sui pazzi" (vaimuhaigete seadus), esimene omataoline kogu Euroopas, mis võimaldas hospitaliseerida persoone, keda peeti hulluks. Mõni aasta hiljem algatas Leopold projekti ehitada uus haigla, Bonifacio. Ta kasutas oma oskust valida kaastöölisi ja pani noore arsti Vincenzo Chiarugi seda juhtima. Chiarugi ja tema kaastöölised algatasid haiglas uued humanitaarmäärused ja hoolitsesid vaimuhaigete patsientide eest, sealhulgas keelasid ahelad ja füüsilise karistamise, ja olid seda tehes varased pioneerid selles, mida hiljem tunti kui moraalse käitumise liikumine.

Leopold püüdis ilmalikustada usuliste ühingute kinnisvara või panna vaimulikud täielikult valitsuse kontrolli alla. Need meetmed, mis häirisid sügavalt rahvas juurdunud veendumusi ja viisid vastasseisuni paavstiga, ei olnud edukad.

Leopold kiitis ka heaks ja tegi koostööd poliitilise põhiseaduse loomisel, ja seda palju aastaid enne Prantsuse põhiseaduse väljakuulutamist ja milles olid mõned sarnasused Virginia õiguste deklaratsiooniga 1778. aastast. Leopoldi mõistes põhines see kodanike poliitiliste õiguste austamisel ning harmoonial täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel. Siiski oli põhiseadus nii radikaalselt uus, et see kogus vastuseisu isegi nendelt, kes võinuks sellest kasu saada. Aastal 1790 suri keiser Joseph II pärijateta ja Leopold kutsuti Viini, et võtta üle tema perekonna Austria valduste valitsemine ja saada keisriks. Tema teine poeg Ferdinand sai suurhertsogkonna valitsejaks. Leopold ise suri aastal 1792.

Toscana Prantsuse revolutsioonisõdade ja Napoleoni sõdade ajal

Pikemalt artiklis Etruria Kuningriik

Leopoldi järglane oli Ferdinando III. Ferdinando oli valitseva suurhertsogi ja suurhertsoginna María Luisa poeg. Prantslased sundisid ta Prantsuse revolutsioonisõdade ajal lahkuma, esmalt aastal 1799 ja siis pärast Aranjuezi lepingut, mil ta sai Salzburgi kuurvürstiks, valitsedes endise peapiiskopkonna territooriumi. Siis suurhertsogkond lõpetati ja asendati Etruria kuningriigiga Bourbon-Parma dünastia võimu alla, kompensatsiooniks Parma hertsogkonna kaotuse eest. Etruria omakorda annekteeriti prantslaste poolt aastal 1807, sellest tekkisid Arno, Méditerranée ja Ombrone departemangud. Napoleon Bonaparte annetas Toscana suurhertsoginna tiitli oma õele Élisa Bonaparte'ile.

Toscana taastamine ja lõplik kadumine

Napoleoni süsteem kukkus kokku aastal 1814 ja järgnev territooriumide ümberjaotaja, Viini kongress, loovutas Stato dei Presidi taastatud Toscanale. Ferdinando III jätkas valitsemist ja suri aastal 1824. Itaalia rahvuslus kasvas Napoleoni-järgsetel aastatel, mille tulemusel loodi salaühinguid Itaalia ühendamiseks. Kui need jõudsid Toscanasse, küsis muretsev Ferdinando oma nõolt, Austria keisrilt Franzilt riigi kaitseks Austria garnisoni. Ferdinando joondas Toscana Austriaga.

Pärast Ferdinando surma järgnes talle tema vanem poeg Leopoldo II. Leopoldot pidasid ta kaasaegsed liberaalseks monarhiks. Vaatamata tema teenetele vallandasid tema alamad ta kui välismaalase. Tema sugulus Austriaga oli võrdselt vastumeelne. Aastal 1847 annekteeris Leopoldo pärast valitseva Parma hertsoginna Maria Luisa surma Lucca hertsogkonna. (Riik loodi ainult Bourbon-Parma dünastia majutamiseks, kuni nende Parma valduste tagasisaamiseni). Samal aastal kutsuti kokku loodud Toscana riiginõukogu.

Leopoldo ajal olid Itaalias rahvarahutused, mis tipnesid 1848. aasta revolutsioonidega. Nimetatud revolutsioonid kukutasid Prantsusmaa trooni ja põhjustasid korratusi kogu Euroopas. Toscanas kehtestas Leopoldo II liberaalse põhiseaduse ja algatas liberaalse valitsuse. Vaatamata tema püüetele leppida puhkesid Livornos augustis režiimivastased tänavavõitlused. Leopoldo II toetas Sardiinia kuningriiki Austria-Sardiinia sõjas. Veebruaris 1849 loovutas Leopoldo II Toscana vabariiklastele ja põgenes Napoli linna Gaetasse. Tema asemele loodi ajutine vabariik. Ainult Austria abiga sai Leopoldo tagasi Firenzesse minna. Põhiseadus tühistati aastal 1852. Austria garnison viidi välja aastal 1855.

Teine Austria-Sardiinia sõda puhkes suvel 1859. Leopoldo asus Austria poolele. Vittorio Emanuele II vallutas terve Toscana ja hoidis seda kogu konflikti jooksul; Leopoldo põgenes seetõttu Toscanast. Villafranca relvarahu lubas Leopoldol veel kord tagasi minna. Pärast naasmist loobus ta troonist oma vanema poja Ferdinando kasuks. Ferdinando IV hüpoteetiline valitsemine ei kestnud kaua; Habsburgid tagandati ametlikult Rahvusassamblee poolt 16. augustil 1859.

Detsembris 1859 lakkas suurhertsogkond tõhusalt olemast, olles ühendatud koos Modena ja Parma hertsogkondadega Kesk-Itaalia ühendatud provintside moodustamiseks, mis annekteeriti Sardiinia kuningriiki mõni kuu hiljem. 22. märtsil 1860, pärast referendumit, mis hääletas ülekaalukalt (95%) Sardiiniaga ühinemise kasuks, annekteeriti Toscana ametlikult Sardiiniasse. Itaalia ühendati aastal 1870, kui Kirikuriigi riismed annekteeriti septembris paavst Pius IX kukutamisega.

Valitsemine

Toscana oli jagatud kaheks peamiseks haldusringkonnaks: stato nuovo (uus riik), mis koosnes endisest Siena vabariigist, ja stato vecchio (vana riik), vana Firenze Vabariik ja tema sõltlased. Kahte ala valitseti eraldi seadustega. Need olid jagatud, kuna stato nuovo oli Hispaania lään ja stato vecchio keiserlik lään. Sienat valitses suurhertsogi nimetatud kuberner. Saksa-Rooma keiser Karl V kuulutas Alessandro de' Medici Firenze pärilikuks valitsejaks.

Pärast vabariigi alistumist Firenze piiramisel kuulutas Saksa-Rooma keiser Karl V selgesõnaliselt välja, et vaid tema üksi võib määrata Firenze valitsuse. 12. augustil 1530 paigaldas keiser Firenze vabariigis Medici pärilikud valitsejad (capo). Paavst Clemens VII soovis oma sugulast Alessandro de' Medicit Firenze monarhistlikuks valitsejaks ja nõutas seda tiitlit väga tungivalt; ta tahtis jätta mulje, et firenzelased valisid Alessandro demokraatlikult oma monarhiks. Aprillis 1532 veenis paavst Firenze valitsevat komisjoni balíat koostama uue põhiseaduse. Kõnealune dokument avaldati 27. selle kuu päeval. See tekitas ametlikult päriliku monarhia, kaotades igivana signoria (valitav valitsus) ja gonfaloniere (Firenze titulaarvalitseja, kes valiti kaheks kuuks) ametikoha; nende asemele tuli consigliere, neljameheline nõukogu, mis valiti kolmeks kuuks ja mida juhtis "Firenze vabariigi hertsog" (ja hiljem Toscana suurhertsog). 48 mehest koosnev Senat, mis valiti põhiseadusliku reformi komisjoni poolt, sai eesõiguse määrata Firenze raha-, julgeoleku- ja välispoliitika üle. Lisaks nimetas senat sõja- ja avaliku julgeoleku komisjonid ning Pisa, Arezzo, Prato, Voltera ja Cortona kubernerid ja suursaadikud. Valitav pidi olema meessoost ja aadlik. Kahesaja nõukogu oli kaebuste kohus; liikmesus oli eluajaks. See põhiseadus oli jõus läbi kogu Medicite suurhertsogkonna, kuigi institutsioonid lagunesid ja nõrgenesid Ferdinando II valitsemise ajal.

Aja jooksul omandasid Medicid mitmeid territooriume, sealhulgas: Pitigliano krahvkond, ostetud välja Orsini perekonnalt aastal 1604; Santa Fiora krahvkond, omandatud Sforza dünastialt aastal 1633; Hispaania loovutatud Pontremoli aastal 1650, Silvia Piccolomini müüs oma valduse, Castiglione markiikonna Cosimo I ajal, Pietrasanta isandkond ja Capistrano hertsogkond ja Penna linn Napoli kuningriigis. Vittoria della Rovere tõi Montefeltro ja Rovere hertsogkonnad perekonda aastal 1631, pärast tema surma aastal 1694 läksid need tema nooremale pojale Francesco Maria de' Medicile. Need läksid kroonile Gian Gastone ajal.

Viimane Medici Gian Gastone kirjutas suurhertsogkonna Lotringi François Stephane'ile. Tema ajal valitses Toscanat asekuningas Marc de Beauvau-Craon. François Stephane muutis pärimisseadusi aastal 1763, kui ta kuulutas oma teise poja Leopoldi suurhertsogkonna pärijaks. Kui Leopoldi liin hääbus, läks see tagasi pealiinile. Kõik suurhertsogid pärast Leopoldi resideerisid Firenzes. Suurhertsog Leopold II nõustus aastal 1848 kehtestama liberaalse põhiseaduse. Suurhertsog oli ajutise valitsuse poolt aastal 1849 lühidalt minema aetud. Ta tuli samal aastal Austria vägede toel tagasi. Valitsus saadeti lõplikult laiali pärast selle Kesk-Itaalia ühendatud provintsidesse annekteerimist aastal 1859.