Toompihlakas

Toompihlakas
Õitsev tähk-toompihlakas.
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Roosilaadsed Rosales
Sugukond	Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond	Õunapuulised Maloideae
Perekond	Toompihlakas Amelanchier Medik.

Toompihlakas (Amelanchier) on kõrgemakasvuliste põõsaste või madalate puude perekond, mis koosneb umbes 25 liigist.

Levik

Toompihlakas on levinud põhja pool parasvöötmes. Enamik liike on Põhja-Ameerika päritoluga. Kuid leidub ka liike, mis on pärit Euroopast ja Aasiast.

Kirjeldus

Toompihlaka liigid võivad kasvada kuni 8 m kõrguse heitlehise puuna. Koor on hall või pruun, paari liigi puhul ka sile, vanemana võib olla lõhestunud. Lehed on lihtlehed, lehelaba varieerub piklikmunajast elliptiliseni ja elliptilisest ümmarguseni. Lehed on õhukesed kuni nahkjad, pealmine pind ilma karvakesteta või tihkelt viltjas (õitsemise ajal), teritunud tipuga, leheserv on peaaegu kõikidel liikidel saagjas. Lehe alumine külg on ilma kuni rohkete karvakestega. Pungad on pikliku kuju ja terava tipuga. Õied on väikesed, valget värvi ning asetsevad enamasti tipmistes kobarates, kuid võivad olla ka üksikult. Taimel on 5 kroon- ja tupplehte ning 15–20 tolmukat. Eesti tingimustes toimub õitsemine maikuus. Õisi tolmeldavad peamiselt mesilased. Toompihlaka viljad on diameetriga 5–15 mm, keraja või pirnja kujuga, sinikasmustad kuni punased, enamasti mahlased ja magusad marjataolised õunviljad. Iga-aastase viljakandega.

Viljad on õunviljad. 7–8 aastat pärast toompihlaka kasvukohale istutamist saabub täiskandeiga, mis kestab 20–30 aastat.

Lepalehise toompihlaka viljad

Hübridisatsioon

Toompihlakatel leidub suhteliselt sageli perekondadevahelisi hübriide. Toompihlakas hübridiseerub sageli aroonia, õunapuu, pihlaka, tuhkpuu, viirpuu ja pirnipuu perekonna liikidega. Toompihlakale omane hübridisatsioon, polüploidsus ja apomiksis (viljade arenemine ilma viljastumiseta) muudab keeruliseks liikide tuvastamise ja iseloomustamise. Kõige parem on neid eristada kroonlehtede kuju, õie ehituse või vilja järgi.

Eestisse introdutseeritud liigid

Pärismaiseid toompihlakaliike Eestis ei ole. Mõned toompihlakaliigid on Eestisse introdutseeritud, neid kasvab haljasaladel ja ka koduaedades. Mõnes paigas Lõuna-Eestis on toompihlakas levinud ka metsa ja kasvab seal naturaliseerunult. Eesti kliimas on talvekindlamad toompihlakaliigid järgmised:

• euroopa toompihlakas (A. ovalis)
• tähk-toompihlakas (peajas toompihlakas) (A. spicata)
• kanada toompihlakas (A. canadensis)

Teisi liike

Kanadas ja ka Skandinaavias tähistab toompihlakat sõna saskatoon, see tuleneb krii-indiaanlaste nimetusest (mis-sask-quathoo-min), mis omakorda tuleneb Saskachewani Põhja ja Lõuna jõest.

• lepalehine toompihlakas (A. alnifolia)
• puis-toompihlakas (A. arborea)
• väheseviljaline toompihlakas (A. bartramiana)
• sile toompihlakas (A. laevis)
• verev toompihlakas (A. sanguinea)
• ploomilehine toompihlakas (A. utahensis)
• aasia toompihlakas (A. asiatica)
• pikalehine toompihlakas (A. oblongifolia)
• Lamarcki toompihlakas (A. × lamarckii)
• rohkeõieline toompihlakas (A. florida)

Etümoloogia

Nimi Amelanchier (gallia keeles amelanche – 'väike õun') on tuletatud Prantsuse piirkonna Provence'is kasvavatest Amelanchier ovalis '​e liikidest.

Paljundamine

Toompihlakat saab paljundada seemnetega, põõsa jagamise, pookimise, haljaspistikute, meristeempistikute või rennvõrsikute tegemisega.

Kasvunõuded

Kõik Eestis enam tuntud toompihlakaliigid on talvekindlad ja mulla suhtes vähenõudlikud, eelistades kerge struktuuriga muldasid. Liigid on kohanenud erineva kliima ja mullatüübiga. Toompihlakas kasvab hästi kõigis muldades, kuid mullad peavad olema hea vee läbilaskevõimega, savimullad peavad olema hästi õhustatud ja huumusrikkad. Kasvukohaks ei sobi liigniiske või kõrge põhjavee seisuga muld. Eelistab päikselist kasvukohta, varjus ei toimu õitsemist ega viljumist.

Hooldus

Kuigi toompihlakad kasvavad ka ilma väetamiseta rahuldavalt, siis reageerivad nad sellele siiski positiivselt. Toompihlakas ei vaja spetsiaallõikust, kuid nõrgad ja vigastatud oksad tuleb siiski eemaldada, samuti kaugeleulatuv juurevõsu (v.a poogitud puud). Vanadel põõsastel tehakse noorenduslõikust.

Kahjustajad

Kuna toompihlakas on nii vähe levinud, siis ei ole täheldatud haigusi ega kahjureid. Kuid Kanadas on kahjustajateks villtäid, lehelaiksus (perek. Entomosporangium), kadaka roosteseened (perek. Gymnosporangium sp.), ja vähktõbi (perek. Cytosporia).Venemaal on kahjuriks põualiblikas (Apora xrataegi). Eestis tingimustes hävitavad saagi põhiliselt rästaliigid.

Sordiaretus ja sordiaretuse suunad

Sordiaretuses on kasutatud lepalehist, peajat, kanada, Lamarcki ja võsundilist toompihlakat. Olulised kriteeriumid on viljakus, suured ja maitsvad viljad, viljade valmimise ühtlikkus ja põõsaste madal kasv.

Kasvatamine

Toompihlaka kasvatamist propageeriti Nõukogude Liidus põhiliselt taime külmataluvuse tõttu, sel ajal leidus teda ka Eesti aedades. Kuid alles 1970. aastatel muutus toompihlakas tööstuslikult oluliseks marjakultuuriks. Kõige väiksema majanduslikult äratasuva toompihlakaistandiku suuruseks peetakse 2 ha.

Kasutamine

Iluaianduses

Toompihlakat kasvatatakse Eestis peamiselt ilutaimena.

Tööstuses

Puuviljanduslikult seisukohalt on perspektiivsed peaaegu kõik liigid. Viljadest saab valmistada mahla, kompotti ja moosi ning neid on võimalik ka kuivatada.

Mesinduses

Toompihlakas on hea meetaim.

Rahvameditsiinis

Rahvameditsiinis kasutatakse toompihlakat angiini, stomatiidi ja haavade raviks ning vererõhu alandamiseks.

Biokeemiline koostis

Hapete sisaldus on viljades väiksem ja suhkrute sisaldus suurem kui enamikul Eestis kasvavatel marjakultuuridel. Viljades leidub vaske, rauda, joodi ja koobaltit. C-vitamiini sisaldus on keskmiselt 30 mg / 100 g. Toompihlaka viljad sisaldavad palju värv- ja parkaineid, jäädes alla vaid mustale arooniale.