Mine sisu juurde

Tibla

Allikas: Vikipeedia

Tibla on halvustav sõna venelase kohta.[1][2][3][4]

Tiblas koonduvad põliselanike etteheited eri aegadel Eesti aladele asunud venelastele, mistõttu 20. sajandi algupoole viitas see Venemaalt pärit lihttöölistele ja nende hoiakutele, kuid hiljem on saanud enamlase, nõukogude võimu esindaja ja küüditaja või nõukogude inimese tähenduse. Tüüpiline tibla ei austavat asukohamaa kultuuri, selle elanikke ega nende keelt ning olevat üldjuhul vaenulik ka Eesti riigi suhtes.[5]

Tänapäevastele tibladele omistatakse nostalgiat Nõukogude Liidu järele.[6]

Võrreldavad, ehkki mitte samatähenduslikud terminid on Homo sovieticus ja soomekeelne ryssä.

Termini kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedias seostatakse "tibla" Vitebski kubermangu nimega, kuna sealt pärines hulk veel tsaariaegses Eestis tänavaid sillutanud venelasi ja teisi slaavi päritolu töölisi. Algselt kutsuti neid "tipski", millest hiljem kujunenud "tibla".[7]

Vene keeles kasutavad Vitebskist pärit inimesed enda kohta sõna "vitebljanin" (vene keeles витеблянин), millel negatiivset varjundit ei ole.

Rahvaliku etümoloogia kohaselt tulenevat sõna "tibla" venekeelsest fraasist ты, бля (tõ, blja 'sina, lits').[8]

Juba 1918. aastal seostati sõnaga "tibla" töölisklassist pärit enamlasi ehk bolševikke ja bolševismi toetajaid. 18. juuni 1918. "Tallinna Päevalehe" artiklis "Pudemed" peetakse seda küll uudissõnaks, aga juba kinnistunuks. Samas artiklis leiab mainimist ka uus termin "aus varas". Pseudonüümi all esinev autor kirjutab "tibla" kohta järgmist (kirjapilt suuresti muutmata)[9]:

„Iga uus ajajärk sünnitawat uusi mõisteid. Paljud neist mõistetest annawad järeltulewatele põlwedele weel pärast aimu selle ajajärgu iseloomu üle, mis neid mõisteid sünnitanud.

Ka praegune ajajärk, mis ajaloos ennenägemata, ja ühes sellega muidugi ka palju ennenägemata nähtusid pakub, on nii mõnegi omapärase mõiste sünnitanud. Kes näituseks ei tunneks Tallinnas sõna "tibla" ja kui mõne endisele meie linnas wiibijale aastakümnete järele seda sõna peaks meelde tuletama, siis äratab see küll kõige elawamaid mälestusi Tallinna elust suure ilmasõja aastatel, mil "tiblad" meie linna elanikkudest, eeskätt tema rohkearwulisest töölisteperest, ühe iseloomulikema osa moodustasid. Iseäranis rewolutsioonipäewadel, mil "tibla" Eesti enamlaste armust ja reaalse jõu toel, mis kaaswendadest koosseiswate maa- ja merewäeosade näol tal käepärast oli, meil kõike tähendas: "tibla" rebis Eesti lippusid puruks, "tibla" määras Eesti rahwa saatust, "tibla" rekwireeris, sekwesteeris, aresteeris, "tibla" saatis maalt wälja ja pani türmi, "tibla" wõis ka eluküünla kustutada, kui ta seda soowis, sest keegi ei oleks julgenud temale se[d]a wäga pahaks panna: meie oma "tiblatsistidel" oli nende jaoks alati wabandusi, kõige sagedamini see, et kodanlus teda hukkamõistetawale tegudele prowotseeriwat. Nii öeldi näit. siis, kui "tibla"-wennad maal riisumisi ja laastamisi toime panid, niisama oleks ka raskematel[e] juhtumistele öeldud, sest ilma "tibladeta" poleks ju Eesti enamlane palju maksnud, ja sellepärast ei usaldanud wiimane millegiga üles näidata, et tema ja "tibla"-wahelist sõprust midagi rikkuda wõib.

Nüüd on "tibla" idasse kadunud ja wististi ei ole saatus enam nii karm, et ta meid temaga uuesti "wennastama" sunniks"; seda enam, et ka kõige wendluse-jänulisemad meie eneste hulgast neile järele on läinud ja seal oma armastuse-karikat nendega põhjani wõiwad juua; kuni armastus kustub . . . "Tibla" mõiste aga jääb iseloomuliseks mõisteks meie ajaloolise kirjastiku leksikonis.“

Ints Wilistaja, Tallinna Päevaleht

Tänapäeva kirjakeeles levis "tibla" 1990. aastail Andrus Kiviräha "Ivan Orava mälestuste" ajel, mis kujutab eestlaste riikluse aluseks olevat rahvustunnet ja umbusku venelaste vastu tragikoomilises võtmes. Ivan Orava järgi olid tiblad mitte venelased, vaid väikesed roosad olevused, kes ilmusid Eestisse esmakordselt 1940. aasta juunis.[10]

2002. aastal pälvis kriitikat Eesti Päevalehes 11. detsembril ilmunud reklaam, milles kirjutati: "Ei loe Eesti Päevalehte? Järelikult tibla!" Riigikogu liikmed Viktor Andrejev, Jevgeni Tomberg ja Valentina Võssotskaja esitasid seepeale Avaliku Sõna Nõukogule kaebuse, kuna nende arvates õhutas reklaam rahvuslikku vaenu. "Nõukogu nendega ei nõustunud, kuid kuulutas reklaami siiski hea tavaga vastuolus olevaks, kuna eelnenud lausele järgnes lause "Ole õige eestlane, loe kindlasti!", mille lisamisega loodud vastandust peeti solvavaks," kirjutas filosoof Indrek Reiland juhtumit analüüsides. Reilandi hinnangul viitab õigekeelsussõnaraamatu 2006. aasta väljaanne siiski kaudselt, et sõna "tibla" kasutamine väljendab halvustavat suhtumist venelastesse üldiselt.[11]

  1. "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018": tibla
  2. "[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat". arhiiv.eki.ee. Vaadatud 18. augustil 2024.
  3. "Otsing". sonaveeb.ee. Vaadatud 18. augustil 2024.[alaline kõdulink]
  4. "[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009". arhiiv.eki.ee. Vaadatud 18. augustil 2024.
  5. "EKI keelekool: Homo soveticus". Arvamus. 20. aprill 2018. Vaadatud 18. augustil 2024.
  6. "Sixth Periodic Report" on the Implementation of the International Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination Submitted by the Republic of Estonia under Article 9 of the Convention", 2004
  7. Jüri Estam. "Tibla, neeger ja juut" Eesti Päevaleht, 13.02.2003 (vaadatud 14. detsembril 2010)
  8. Laineste, Liisi (2008). "Vaenunimedest eesti internetis (Dysphemisms on the Estonian Internet)" (PDF). Mäetagused Hüperajakiri ("hyperjournal") (38): 7–32. DOI:10.7592/MT2008.38.laineste. ISSN 1406-992X. Vaadatud 16.04.2019.
  9. "Pudemed | Nipped-näppe praegusest elust-olust". Tallinna Päevaleht. 18. juuni 1918. Vaadatud 26. oktoobril 2020.
  10. Andrus Kivirähk. "Tiblad on väikesed ja roosad" EPL, 17. detsember 2002 (vaadatud 25. septembril 2011)
  11. Indrek Reiland. "Keskmine sõrm, ☺ ja "tibla"" Novaator, 29.12.2010 (vaadatud 25. septembril 2011)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]