Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar

Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar (saksa keeles Elementarlehrer-Seminar(ium) zu Dorpat) oli aastatel 1828–1889 Tartus tegutsenud saksa õppekeelega õppeasutus, kus valmistati ette algkooliõpetajaid.

Seminari pidas ülal Liivimaa rüütelkond ja sellesse võeti vastu kreiskooli või kihelkonnakooli lõpetanud, vähemalt 17aastased noormehed. Õpilaste hulgas oli nii eestlasi, sakslasi, lätlasi kui ka venelasi. Õppeaeg koolis kestis ametlikult kaks, alates 1865. aastast kolm aastat. Kokku lõpetas Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari 403 noormeest (sh Rudolf Kallas, Friedrich Kuhlbars, Juhan Kunder, Jakob Pärn ja Kristjan Raud).

Ajalooline taust

24. jaanuaril 1803 kehtestas Venemaa keiser Aleksander I "rahvahariduse esialgsed eeskirjad" ja 5. novembril 1804 võeti vastu kooliseadus, mis kehtis kogu Venemaa Keisririigis ja mida täiendati 1806. aastal.

Kogu Venemaa jagati kaheksaks õpperingkonnaks ja kõik Baltimaade koolid ühendati Tartu õpperingkonnaks, mida haldas Tartu ülikooli juurde loodud "alaline koolikomisjon", ja loodi kolmeastmeline (koos kõrgkoolidega neljaastmeline) koolisüsteem. Kõige madalam kooliaste oli elementaarkool, maakohtades kihelkonnakool. Teise astme moodustasid kreiskoolid (maakonnakoolid maakonnalinnades), kolmanda astme kubermangugümnaasiumid kubermangulinnades. Avalike koolide kõrval olid lubatud ka elementaarkooli-, kreiskooli- või gümnaasiumikursusega eraõppeasutused.

Tartu koolikomisjon asutas mõne gümnaasiumi, igasse maakonnalinna kreiskooli ja linnadesse elementaarkoolid. 1805. aastal koostas Tartu koolikomisjon kihelkonnakoolide asutamiseks põhjaliku plaani. Sellega nähti ette ka kahe riigi ülalpidamisel loodava õpetajate seminari rajamine. Kihelkonnakoolide asutamise plaanile seisis vastu nii konsistoorium kui ka kohalik aadelkond, kes leidsid, et kihelkonnakoolid kuuluvad nende haldusalasse. Just sel põhjusel on Baltimaades kihelkonnakooli all silmas peetud maa-algkooli, elementaarkoolid olid aga ainult linnaalgkoolid. Siiski asutas 1804. aastal Kanepi praost Johann Philipp von Roth Eesti esimese kihelkonnakooli, kus võisid õppida poisid ja mis tegutses 1817. aastani. Esimese katse maakooliõpetajatele pedagoogilisi teadmisi anda tegi Johann Heinrich Rosenplänter Pärnus. Rosenplänter valis 1814. aastal välja mõned terased noormehed ja proovis nende peal Tartu ülikooli pedagoogilises instituudis omandatud teadmisi, et noormehi õpetajaametiks ette valmistada. Selles „Eesti koolmeistrite koolis" etendas peale usuõpetuse, kirjutamise, rehkenduse ja maateaduse tähtsat osa ka raamatuköitmine, aiatöö ja kasvatusteadus. Rosenplänteri kool tegutses 1820. aastani.

Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari asutamine

Tartu koolikomisjoni liikmed - äsja Saksamaalt saabunud Tartu ülikooli professorid - tegid ettepaneku asutada elementaarkooliõpetajate seminar, Preisi eeskujul kaheaastase kursusena toimiva Tartu Õpetajate Seminari. Kooli asutamine kinnitati 1820. aastal keisri kinnitatud statuudis Tartu õpperingkonnale. Sellega loodi seaduslik alus algkooliõpetajate koolitamiseks. Rajatav ementaarkooliõpetajate seminar oli mõeldud eeskätt linnaalgkoolide jaoks, mis olid aga enamasti saksakeelsed. Eestikeelsed algkoolid tegutsesid üksnes Tartus, Võrus ja Kuressaares. Maakooliõpetajate, eriti kihelkonnakooliõpetajate ettevalmistamise küsimuse üle tahtis otsustada kohalik aadelkond.

Elementaarkooliõpetajate seminari õpilaste arvuks määrati 10, sest mõnekümnes elementaarkoolis arvati vabanevat igal aastal kolm õpetajakohta. Kuna seminarile ei leitud sobivat juhatajat (inspektorit), kes oleks olnud nõus väikse palga eest seda tööd tegema, jäi uus õppeasutus kaheksaks aastaks ainult paberile. Inspektor ja vanemõpetaja (Hauptlehrer) leiti alles 1828. aastal. Selleks oli Tartu ülikooli lõpetanud eesti soost teoloogiharidusega hilisem Tartu ülikooli eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson. Õppetöö Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminaris algas kaheksa õpilasega 7. augustil 1828.

Kooli esimene ajajärk (1828–1842)

Esialgu allus seminar kubermangukoolide direktorile Tartus. Õpperingkonna koolikomisjoni liikmed revideerisid õppeasutust vähemalt kord aastas. Järelevalvet usuõpetuses teostas Liivimaa konsistoorium. Kui õpperingkonna koolikomisjon 1830. aastate keskel tegevuse lõpetas, allusid koolid, sh seminar, üksnes kubermangukoolide direktorile ja õpperingkonna kuraatorile.

Koolikomisjon oli kinnitanud õppekava kaheaastase õppekursuse näol, kuid inspektor Jürgensonile oli jäetud õigus pidada üksikuid kasvandikke seminaris aasta võrra kauem, et neid põhjalikumalt õpetajatööks ette valmistada. Tartu seminari kümne esimese aasta (1828–1838) jooksul läbis siiski valdav enamik lõpetajatest kolmeaastase õppekursuse. Alles inspektor Jürgensoni järeltulija, inspektor Johann Heinrich Ferdinand Kölpini ajal muutus valdavaks kaheaastane õppekursus.

Õpilased võeti vastu eksamitega. Neilt nõuti kaheklassilise kreiskooli õppekursusele vastavat haridust. Juhtus sedagi, et kreiskooli lõpetanud õpilane kukkus sisseastumiseksamitel läbi ja vastu võeti hoopis kihelkonnakooli lõpetanud noormees.

Päevakord oli üldiselt korraldatud Saksa seminaride eeskujul. Puudusid ainult kindlad ühised töötunnid. Need osutusid üleliigseteks, sest õpilased elasid kahekaupa.

Õppetöö jagunes neljaks. Esimese osa moodustasid need õppeained, mida seminaristid peavad tulevikus õpetama (usuõpetus, laulmine, lugemine, kirjutamine, arvutamine, saksa ja vene keel). Teine osa hõlmas algõpetuse metoodikat, sh didaktika ja kateheetika. Kolmandasse osasse kuulusid seminaristide üldhariduse seisukohalt olulised ained, nt ajalugu koos kristliku kiriku ajalooga, maa- ja loodusteadus, geomeetria algõpetus. Neljas osa kuulus muusikaõpetusele, sh lihtne ja harmooniline koraalilaul, orelimäng ja muusikateooria.

Esimeses osas langes pearõhk usuõpetusele. Saksa keeles võeti läbi grammatika ja harjutati kirjalikku väljendusoskust. Aineid kirjatöödeks valiti didaktikast, kateheetikast, metoodikast, ajaloost. Saksa klassikuid ei loetud. Suusõnalist väljendust harjutati teiste õppeainete tundides. Vene keeles tutvuti grammatikareeglitega, tõlgiti vene keelest saksa keelde ja vastupidi. Kooli põhikirjas ei olnud vene keele õpe nõutud, kuid selle tähtsust arvestades andis aastatel 1828–1832 inspektor ise vene keele tunde (kaks tundi nädalas). 1832. aastal kohustas koolikomisjon Tartu Kubermangugümnaasiumi teist vene keele õpetajat hr Preisi õpetama seminaris vene keelt kuus tundi nädalas. Matemaatikas piirduti aritmeetikaga. Kui aeg lubas, õpiti ka algebrat.

Kõige rohkem aega ja energiat kulutati loomulikult pedagoogikale. Lühikese seminaris viibimise jooksul pidid kasvandikud kujunema iseseisvateks õpetajateks. Enamikul neist tuli juba ameti alguses kooli juhatada ega olnud loota vanema vilunud ametivenna toele koolitöö esimestel aastatel. Oma harjutuskooli puudumine takistas õpilaste pedagoogilist ettevalmistust. Tuli leppida võimalusega anda proovitunde seminari juures asunud Tartu Abiseltsi algkoolis, sama kooli õpilasi kasutati ka üksikult harjutusmaterjalina. Alguses harjutati üksikute õpilastega. Alles viimastel semestritel töötati kogu klassiga. Abiseltsi kooli organiseerimises puudus seminari inspektoril aga mõjujõud. Koolil oli üksainus kaheks jaotatud kitsas klassiruum. 1838. aastal laiendati ruumi ümberehituse teel. Kuni 1836. aastani õppisid selles koolis poisid ja tüdrukud koos. 1836. aasta sügisel muudeti kool poisslastekooliks.

Neid õppeaineid, mida tulevane õpetaja oma ametis otsekohe ei vajanud – üldist ajalugu, maateadust, looduslugu ja geomeetriat –, oli võimalik seminari õpilastele õpetada üksnes pealiskaudselt.

Eriline rõhk langes muusikaõpetusele. Muusikaõpetaja ettevalmistus oli ette nähtud ka seminari põhikirjas. Selles distsipliinis pidid õpilased omandama teatavad oskused. Lauluõpetus algkoolis eeldas muusikalist ettevalmistust. Peale selle pidid seminaristid saama vajaliku ettevalmistuse organisti ja kantori ametiks. 1839. aastal võeti kuraatori korraldusel õppekavasse ka võimlemine.

Kirjeldatud ilme säilitas seminar kuni 1840. aastani. Kubermangukoolide direktor ja õpperingkond tundis õppeasutuse vastu elavat huvi ning seminari külastati sageli ja revideeriti korrapäraselt.

1840. aastal laiendati Tartu seminari pisut. Keisri loal suurendati õpilaste arvu nelja võrra, tingimusel, et iga kahe aasta tagant saadetakse neli sobivat õpilast Peterburi Õpetajate Instituuti, kus nendest pidid kahe aastaga saama sobivad vene keele õpetajad Tartu õpperingkonna kreiskoolidele.

Õiguslikult oli seminar samal tasemel kreiskoolidega. Inspektor Jürgenson püüdis saada seminarile suuremaid õigusi, sest kool baseerus ju ise kreiskoolil ja oli seetõttu kõrgema astme kool, kuid tema sooviavaldused jäeti tähelepanuta.

Inspektor Dietrich Heinrich Jürgenson suri 10. augustil 1841, olles juhtinud seminari 13 aastat. Tema asemele astus 31. detsembril 1841 Johann Heinrich Ferdinand Kölpin. Kölpin oli õppinud Neustettini gümnaasiumis, lõpetanud seminari Preisimaal ja sooritanud kreiskooliõpetaja eksami Tartus. 1842. aastal alustas seminari vene keele õpetaja ja inspektori abina tööd Hermann Carl Ernst Clemenz.

Kooli teine ajajärk (1843–1865)

1843. aastal normiti uue põhikirjaga seminari välissuhteid ja muudeti osaliselt õppetegevust. Tartu seminari ülesanne oli esiteks avalike algkoolide õpetajate ettevalmistamine ja teiseks Tartu õpperingkonna kreiskoolide vene keele õpetajate ettevalmistamise kasvulavaks olemine. Õppeasutust pidas ülal riik ja see allus koos teiste Tartu direktoraadi koolidega kohaliku kubermangugümnaasiumi direktorile. Seminaris õppis 14 kasvandikku. Neli neist, kes vene keeles hästi edasi jõudsid, määrati kreiskoolidesse vene keele õpetajaks ja saadeti pärast kursuse lõpetamist kaheks aastaks Peterburi Õpetajate Seminari täiendõppele. Seminari õppekursus kestis kaks aastat ja iga kasvandik pidi pärast seminari lõpetamist töötama kuus aastat Tartu õpperingkonnas õpetajana. Vene keele õpetajate ettevalmistamiseks oli olemas eriklass, neile oli ette nähtud neli lisatundi vene keelt nädalas.

Seminari inspektoril olid samasugused õigused nagu kreiskoolide inspektoritel. Ta juhtis ka seminari juures tegutsevat harjutuskooli. Peale inspektori, kes oli ühtlasi ka kooli vanemõpetaja, töötasid koolis veel vene keele õpetaja (ühtlasi inspektori abi ja asetäitja) ning laulu- ja muusikaõpetaja.

Kasvandikke võeti vastu üks või kaks korda aastas. Sisseastuja pidi olema vähemalt 17-aastane, ilma õppetööd takistavate kehaliste vigadeta, heade vaimuannetega, musikaalne ja selge diktsiooniga; eksamitel eeldati kreiskooli kursusele vastavaid teadmisi.

Õppetöös pandi erilist rõhku vene keele õppele. Eeldati, et õpilased võiksid vallata vene keelt korrektselt nii kõnes kui ka kirjas. Vene keele õpetaja pidi rääkima kasvandikega ainult vene keeles. Muusikaõpetus seisnes ühe- ja mitmehäälses koraalilaulus, kuid andekamad õpilased pidid laulmises ja instrumentaalmuusikas jõudma nii kaugele, et nad vajaduse korral õpetajaameti kõrval ka kantori- ja organistiametit pidada võisid.

Kodu- ja päevakorda muudeti uue põhikirjaga vähe, kuid üldine kord muutus karmimaks. Ka üldine koolikord muutus sel perioodil karmimaks, aga seminaris põhjustas seda ka inspektori isik, kes oli oma kasvatuse saanud Preisimaal ja lapsepõlvest peale harjunud täitma sõjamehe täpsusega maksvat korda.

Õpetajaskond muutus samuti. Õpperingkonna kuraator määras 1843. aastal ametisse kohaliku kreiskooli joonistusõpetaja Woldemar Friedrich Krügeri, kellele maksti palka väljaspool seminari eelarvet olevatest summadest. Samal aastal kinnitati senine inspektori kohusetäitja Kölpin täisõiguslikuks juhatajaks. 1849. aastal järgnes ametist lahkunud inspektor Kölpinile Valmiera (Volmari) kreiskooli inspektor Johannes Aloys von Berg, kes jäi sellesse ametisse 1853. aastani. Temale järgnes senine teaduste õpetaja Pärnu kõrgemas kreiskoolis Henrich Eisenschmidt, kes lahkus sellelt ametikohalt haiguse tõttu 1857. aastal. Nüüd tuli tagasi endine inspektor Berg, kes vahepeal oli olnud Viljandi kreiskooli juhataja. 1855. aastal vabastati vene keele õpetaja Hermann Clemenz omal soovil ametist ja tema asemele tuli õppeameti kandidaat Nikolai Ivanov. Samal aastal lahkus haiguse tõttu muusikaõpetaja Biedermann ja asemele tuli ülikooli muusikaõpetaja Friedrich Brenner.

1855. aastal muudeti oluliselt ka õppekava. Kogemused näitasid, et jõupingutustest ja õpilaste suurest töökoormuses (45 õppetundi nädalas) hoolimata on väga raske kahe aastaga kõiki kohustuslike õppeaineid ettenähtud ulatuses ja korralikult läbida. Kuna nõudmiste vähendamine üksikuis õppeaineis oleks muutnud nende üldharidusliku väärtuse väga küsitavaks ja kogu õppetöö pealiskaudseks, tuli vähendada õppeainete arvu. Kõrvale jäid kõik need õppeained, mis seminari teise ajajärgu alguses lisandunud olid, peale nende veel üldine ajalugu ja geograafia, füüsika ja geomeetria. 1856. aastal suurenes kasvandikkude õppepraktika, sest sama aasta septembris viidi Tartu Abiseltsi „Eesti algkool" (asutatud 1836. aastal) seminari kõrvalhoonesse ja seda hakkas juhtima seminari inspektor. Nii oli seminaril kaks algkooli: üheklassilisse võeti vastu algajaid, kaheklassilise aga edasijõudnuid. Seminari kasvandikkude praktilise töö juhatamine mõlemas algkoolis jäi endiselt kogu ulatuses inspektori ülesandeks. Nii paisus praktika küll kvantitatiivselt, mitte aga kvalitatiivselt. Sageli tuli praktikantidel anda tunde täiesti omapäi, kasutades seejuures võtteid, mis ei vastanud pedagoogika nõuetele.

1843. aasta põhikirjas seminari ülevalpidamiseks määratud summad ei vastanud enam aja- ja elunõuetele. Seminari juhtimisel tekkisid raskused, mille kõrvaldamiseks oli vaja põhikirja muuta. 1861. aastal sai seminar uue põhikirja, milles muu hulgas suurendati ka seminari ülevalpidamiskuludeks ette nähtud summat.

Uues põhikirjas ei räägitud enam kasvandike ettevalmistamisest vene keele õpetajaks. Kuigi vajadus algkooliõpetajate järele oli suur, vähendati ometi kroonustipendiumide arvu 14-lt 10-le. Uus põhikiri pani erilist rõhku muusika õpetamisele, määrates sellele 15 nädalatundi endise 8–9 tunni asemel. Selles avaldub ilmselt Preisi seminaride mõju, mida inspektor Berg enne uue põhikirja koostamist külastas. Õppekavva võeti uuesti geograafia ja ajalugu. Geomeetria ja füüsika jäid endiselt õppekavast välja. Ka ei mainita looduslugu, küll aga joonistamist. Tegelikult õppekava nii ei teostunud. Krügerile maksti joonistamise õpetamise eest eritasu, eritasu sai ka gümnaasiumi võimlemisõpetaja kahe võimlemistunni eest. Tunniplaani muudeti tihti nii õpetajate kui ka õppeainete suhtes. 1864. aastal esines tunniplaanis isegi valikainena ladina keel (kaks tundi). Uue ainena võeti harjutuskooli tunnikavva vaateõpetus.

Kooli kolmas ajajärk (1865–1889)

Seminari olukorda püüdis parandada ja tähtsamaid puudusi kõrvaldada 1865. aasta põhikiri. Seminar muudeti kolmeklassiliseks ja kursus kolmeaastaseks. Inspektor Bergile tulid teise õpetaja ja inspektori abina appi Adolf Eduard Maass Königsbergist, kolmanda õpetajana, k.a muusikaõpetajana, Friedrich August Hermann Lange Frauenburgist. Vene keelt hakkas õpetama Tartu Kubermangugümnaasiumi õpetaja Schmidt.

Klasside ja õpetajate arvu suurenemisega tõusid seminari kulud, kuid riigikassast tulev summa jäi endiseks. Muutumatuks jäi ka riigi kulul õppijate arv (10). Peale nende lubati aga võtta vastu piiramatul arvul õpilasi, kes maksid ise kooliraha (24 rubla aastas). Tulude suurendamiseks suleti mõlemad seminari juures olevad algkoolid, mis kui vaestekoolid olid pakkunud tasuta haridust 1350 poeg- ja 50 tütarlapsele, ja avati kaheklassiline harjutuskool, mille õpilased pidid maksma kooliraha 6 rubla aastas. Palkade maksmise ja kulude katmisega oli siiski tõsiseid raskusi. Raamatukogu täiendamine näiteks jäeti hoopis ära.

9. augustil 1865 algas töö kolme seminari- ja kahe algkooliklassiga. Kuigi õppemaks oli suur takistus, kasvas ometigi õpilaste arv. Majanduslikel põhjustel vähenes oluliselt õppetundide arv nädalas. Põhikirjas oli ette nähtud: III (alamas) seminariklassis 24 tundi nädalas (üldhariduslikud ained) ja II (keskmises) 14 (eelkõige pedagoogilised ained), peale selle veel kõigis klassides kokku 10 muusikatundi. Ülemises klassis ei olnud määratud kindlat tundide arvu ja kindlaid õppeaineid. Õpetati neid aineid, mida peeti kõige vajalikumaks, näiteks jätkati nende ainete õpetamist, mis oli kursusel eelmisel aastal lõpetamata jäänud. Kolmandal aastal algas praktiline õppetöö algkoolis. Seminari kasvandik pidi kolmandal aastal andma koolis kuni 18 tundi nädalas.

1867. aasta esimesel semestril lahkus seminarist senine inspektor Johannes Aloys von Berg ja tema asemele astus senine inspektori abi Adolf Eduard Maass. Inspektori abiks sai F. A. H. Lange, kelle asemele määrati kolmandaks õpetajaks vene keele õpetaja I. Belov. Pool aastat õpetas Wilhelm Werther ja siis tema järeltulejana Otto Kronwald.

1869. aastal muudeti jälle põhikirja: loodi neljanda õpetaja ametikoht vene keele õpetaja jaoks ja suurendati riigi kulul õppivate kasvandike arvu nelja võrra, 10-lt 14-le, nimelt venelaste jaoks, kellest pidid pärast saama Tartu õpperingkonnas vene keele õpetajad. Ent need õppekohad jäid enamasti täitmata. Ka suurenes riigilt seminarile eraldatud summa.

Peale kohustuslike ainete õpetati veel piisava huviliste arvu korral ladina keelt ja stenograafiat Gabelsbergeri süsteemi järgi.

1869. aastal muudeti seminari algkool kolmeklassiliseks. Nii tagati seminari õppuritele piisav võimalus tundide jälgimiseks ja ise tundide andmiseks. Ühtlasi oli seminari algkool sellisena eeskujuks teistele algkoolidele.

Seminari teise klassi kasvandikud olid kohustatud mõni tund nädalas õpetajate ja ülemise klassi kasvandike tunde jälgima. Ülemise klassi kasvandikud andsid nädalas 6–8 tundi, käisid kindla kava järgi tunde jälgimas ja harjutasid erilistes proovitundides didaktiliselt raskemaid ülesandeid. Kasvandike antud tunde arvustati iganädalastel koosolekutel, kus osalesid seminari õpetajad ja kahe vanema klassi õpilased.

Kooli kolmandas ajajärgus uuendati sageli õppeviise ja vahetati õpperaamatuid. Ka püüti laiendada õppekava. Seega võib seda ajajärku nimetada seminari õitseajaks. Paraku ei jätnud venestamislaine puudutamata ka õpetajate ettevalmistust. 1878. aastal avati Tartu II Õpetajate Seminar (venekeelse õppekeelega) ja 1886. aastal tegi õpperingkonna kuraator M. Kapustin ettepaneku Tartu Elementaarõpetajate Seminar ehk Tartu I Õpetajate Seminar sulgeda. 1887. aastal keelas haridusminister Tartu Elementaarõpetajate Seminaril uusi õpilasi vastu võtta ja seminar anti Tartu II Õpetajate Seminari direktori järelevalve alla.

9. juunil 1889. aastal kinnitas keiser riiginõukogu otsuse sulgeda Tartu I Seminar 1. juulil 1889. Kuraatori korraldusel anti Tartu Elementaariõpetajate Seminari mööbel ja õppevahendid üle Tartu II Õpetajate Seminarile kui eelmise funktsioonide jätkajale, seega loomulikult pärijale, hooned anti Tartu neljaklassilisele linnakoolile. Alles jäi seminari harjutuskool. Peale selle tuli sulgemisel vabanenud rahast anda Tartu II Õpetajate Seminarile iga aasta 420 rubla usuõpetaja palkamiseks luteriusulistele ja muusikaõpetuse edendamiseks.

Koolihoone

Kuna kooli avamine 1820. aastatel venis, kogunes kooli ülalpidamiseks ettenähtud raha nii palju, et 1825. aastal õnnestus osta parun Ungern-Sternbergilt 33 000 rubla eest Riia tänava lõpus ühekorruseline kivimaja kahe kõrvalehitise ja suure aiaga. Maja oli küllalt ruumikas: viies mansardtoas elas ja magas igaühes kaks seminariõpilast. Igaühel oli kasutada roheliseks värvitud voodi madratsi ja vaibaga, voodi kõrval punane pesulaud kausi ja kannuga, riidekapp, üks nahaga kaetud tool. Akna all seisis kahe toanaabri ühine töölaud.

Alumisel korrusel oli raamatukogutuba ja saal, kus toimusid hommikupalvused, õppetunnid, muusikaharjutused ja 1840. aastatel ka õpilaste töötunnid. Nn klassi sisseseade moodustasid sahtlitega lauad, 12 tooli, klaver ja väike orel (200 rubla maksva viie registriga 4,5 oktavi ulatusega oreli tellis Jürgenson 9. märtsil 1829 Riia orelimeistrilt Stratmannilt). Teine klaver oli ülemisel korrusel.

Kooli esimesel ajajärgul puudus õppuritele eraldi söögisaal, sest seminaristid sõid avaras söögitoas koos inspektori perega. Hiljem kasutati seda ruumi ka võimlemistundide läbiviimiseks. Alumisel korrusel oli ka inspektori korter. Ühte kõrvalhoonesse asus juba 1826. aastal Tartu Abiseltsi vaestekool (die Armenschule des Dorpater Hilfsvereins), millest sai 1829. aastast seminaristide harjutuskool.

1860. aastatel muutus ruumide suurendamine hädavajalikuks. 1872. aastal ühendati seminari peahoone kahekorruselise juurdeehituse abil kõrvalhoonega ja ühele osale ehitati peale teine korrus. 1876. aastal muudeti kogu seminari peahoone kahekorruseliseks. Nii saadi juurde saal ja raamatukogutuba. Nüüd olid kooliruumid rahuldavad, samuti olid rahuldavad ka kolm õpetajate korterit. Ruumikitsikus valitses jätkuvalt hoovipealses puumajas, kus oli õpilaste söögituba ja kus elas kooli majandusjuhataja, kelle ülesanne oli alates 1873. aastast kasvandike toitlustamine.

Juhatajad

• 1828–1841 Dietrich Heinrich Jürgenson
• 1842–1849 Johann Heinrich Ferdinand Kölpin
• 1849–1853 Johannes Aloys von Berg
• 1853–1857 Heinrich Eisenschmidt
• 1857–1867 Johannes Aloys von Berg
• 1867–1889 Adolf Eduard Maass

Vaata ka

• Tartu Hollmanni Seminar
• Tartu II Õpetajate Seminar
• Tartu Ülikooli Õpetajate Seminar

Välislingid

• Tartu Õpetajate Seminar: 1828–1928. Tartu Õpetajate Seminari vilistlaskogu väljaanne. Tartu 1929.