Mine sisu juurde

Tadžikistan

Allikas: Vikipeedia

Tadžikistani Vabariik


tadžiki Ҷумҳурии Тоҷикистон
(Džumhurii Todžikiston)
vene Республика Таджикистан
(Respublika Tadžikistan)
Tadžikistani asendikaart
Juhtlause Истиқлол, Озодӣ, Ватан (Istiklol, Ozodi, Vatan)
("Iseseisvus, vabadus, kodumaa")
Riigihümn "Surudi Milli"
Pealinn Dušanbe
Pindala 143 100 km² Muuda Vikiandmetes
Riigikeel tadžiki keel
Ametlikud keeled tadžiki, vene
Rahvaarv 10 033 860 (2022)[1]
Rahvastikutihedus 70,1 in/km²
Riigikord presidentaalne vabariik
President Emomali Rahmon
Peaminister Kohir Rasulzoda
Iseseisvus 9. september 1991
(Nõukogude Liidust)
SKT 7,146 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 801 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Tadžikistani somoni (TJS)
Usund islam
Ajavöönd maailmaaeg 5
Tippdomeen .tj
ROK-i kood TJK
Telefonikood 992

Tadžikistan (tadžiki keeles Тоҷикистон Todžikiston; ametlikult Tadžikistani Vabariik (Ҷумҳурии Тоҷикистон Džumhurii Todžikiston)) on merepiirita riik Kesk-Aasias. Piirneb põhjas Kõrgõzstani, idas Hiina, lõunas Afganistani ja läänes Usbekistaniga.

Riigi pealinn ja suurim linn on 860 000 elanikuga Dušanbe. Teised suuremad linnad on Hudžand, Kulob ja Bohtar.

Tadžikistan on kaetud kõrgmäestikega: üle kahe kolmandiku riigi pindalast on kõrgmäestik. Peaaegu pool riigist asub üle 3000 m kõrgusel. Riigi idaosas domineerivad Pamiiri mäestik ja suurem osa Pamiiri kõrgustikust. Seal asub ka riigi kõrgeim koht, 7495 m kõrgune Ismoili Somoni mäetipp (varasema nimega Kommunismi mäetipp). Riigi põhjaosas asub Alai ahelik. Zarafšoni ahelikust lõuna pool asub Fanni ahelik. Üksnes riigi põhjapoolseimas osas on madalik, osa Fergana orust, mida niisutab riigi suurim jõgi Sõrdarja ja mis sobib maaviljeluseks. Enamikus riigis on kõrguse ja pinnamoe tõttu võimalik ainult loomakasvatus.

Tadžikistan asub kuivas lähistroopilises kliimavööndis. Kliima on mandriline, talv on külm ja suvi kuum. Välja arvatud orgudes ja vesikondades, kus valitseb niiskem kliima, võib suvekuudel õhutemperatuur kuni 45 °C tõusta. Riigi madalamate ja kõrgemate piirkondade vahel on suured temperatuurierinevused. Aastane sademete hulk on suhteliselt väike, mistõttu domineerib stepitaimestik. Fergana valgalas sajab vaid 140 mm aastas. Ainult Hissari mäestiku lõunapoolsed nõlvad on sademeterikkad, 1700 mm aastas.

Vabaühenduse Freedom House aruandes "Freedom in the World"[4], mis käsitleb riikide demokraatia olukorda, oli Tadžikistani indeks 2017. aastal 100 punktist 11, millega liigitati riik kategoorialt "mittevabaks".[5]

Sisejulgeolek

[muuda | muuda lähteteksti]

Tadžikistani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Tadžikistani Julgeolekunõukogu, riigikaitse teenistus, Riiklik Julgeolekuteenistus, Tadžikistani siseministeerium, narkootikumide kontrolli agentuur jt.

2000. aasta rahvaloenduse andmetel olid 79,9% elanikest tadžikid, 15,3% usbekid, 1,1% venelased, 1,1% kirgiisid.

Tadžikistani statistikaameti andmetel elas 2010. aastal 27% elanikkonnast linnades.[6]

Ligi 98% elanikest on islami usku. Neist omakorda 87–95% on sunniidid.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Tadžikistani haldusjaotus

Tadžikistan jaguneb halduslikult neljaks piirkonnaks: kaheks vilajetiks (vilojat), üheks autonoomseks vilajetiks (vilojat muhtor) ja vabariikliku alluvusega rajoonideks (keskusega Dušanbes). Riikliku alluvusega on 13 rajooni ja 5 linna.

  1. Hatloni vilajett
  2. Mägi-Badahšani autonoomne vilajett
  3. Sugdi vilajett
  4. Vabariikliku alluvusega rajoonid
Riik on väga mägine ja teatud piirkondadesse ligipääsemiseks võib helikopteri kasutamine olla ainuke võimalus.

Tadžikistan on endise Nõukogude Liidu ja Kesk-Aasia vaeseim riik. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 2005. aastal 1388 USA dollarit, millega riik oli maailmas 159. kohal. Sisemajanduse kogutoodang kokku oli samal aastal 8,802 miljardit USA dollarit.

Riigi peamisteks ekspordiartikliteks on puuvill ja alumiinium. Ekspordiartiklite vähesuse tõttu on majandus väga haavatav. Siiski on riigi majandus pärast kodusõja lõppu 2001. aastal kiiresti kasvanud. Keskmine majanduskasv aastatel 20002004 oli 9,6 protsenti aastas, tunduvalt rohkem kui teistel Kesk-Aasia maadel.

Üle 95% Tadžikistanis toodetud elektrienergiast tuleb hüdroelektrijaamadest. Pea igal talvel tabab riiki energiakriis. Leevendust loodetakse saada uute hüdroelektrijaamade ehitamisest. 2010. aastal viidi riigis läbi ehitamisel oleva Roguni hüdroelektrijaama aktsiate müügikampaania, mille käigus riigi kodanikke väidetavasti sunniti aktsiate ostule paljudel juhtudel väevõimuga. Hüdroelektrijaamade ehitamise kava vastu on allavoolu paiknevad riigid, eriti Usbekistan.

Tadžikistani saabuvad raudteeveosed läbivad Usbekistani territooriumi. Alates 2009. aastast blokeerib Usbekistan raudteeliiklust, lubades üle piiri vaid mõne vaguni päeva kohta. Samuti on tõstetud tariife Tadžikistani suunduvatele veoautodele. Usbekistan ei luba Tadžikistanil kasutada oma territooriumil asuvaid, Nõukogude Liidu ajal ühiseks kasutamiseks rajatud ülekandevõrkusid elektrienergia transpordiks Tadžikistani piirkondade vahel.

Oluliseks sissetulekuallikaks on töömigrantide poolt koju saadetud teenistus. 2010. aasta esimese 9 kuuga sõitis migratsiooniteenistuse andmetel Venemaale 844 000 Tadžikistani kodanikku, Venemaalt lahkus 252 640.[7]

  1. "Tajikistan Population (2022) – Worldometer". worldometers.info.
  2. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. Freedom of the World Freedom House (vaadatud 2017) [link veebiarhiivile]
  5. "Inimõiguste olukord Tadžikistanis". 2017.
  6. "За десять лет население Таджикистана выросло 1 миллион 438 тысяч человек". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2011. Vaadatud 26. mail 2011.
  7. http://www.ferghana.ru/news.php?id=15837
  • Olev Remsu, Islam ja diktatuurid. Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]